Festival annab elule mõtte(1)

Madli Pesti

Paljutähendusliku nimega festival POT tõi Tallinna maailma etenduskunstnike tipud.        Tallinna rahvusvaheline etenduskunstide festival POT 20. IV – 6. V. Festival hõlmas 12 mängukohta üle pealinna, võõrustati 11 riigi esinejaid ja anti 57 etendust.  Paljutähendusliku nimega festival POT tõi Tallinna maailma etenduskunstnike tipud. Potti mahtusid nii sõna- kui ka tantsuteater, nii loeng kui ka videokunst, nii Austria kui ka Ungari, nii Jaapan kui ka Eesti.  Keskendun kuuele välismaisele esinejale, kelle lavastused moodustavad lähemal uurimisel temaatilise terviku. Norralane Amund Sveen ja austerlanna Anna Mendelssohn esitasid loengu maailma ja inimkonna tulevikust. Inimeste rolli selles, meie madalaid, allakäiku soodustavaid instinkte käsitlesid nii austriaprantsuse trupp Superamas kui ka ungarlane Kornél Mundruczó – küll suisa vastandliku esteetikaga. Hollandist pärit ungari juurtega Edit Káldor andis oma lavastusega pealtnäha lihtsa keeletunni, mille teemaks kommunikatsiooni võimalikkus. Sama teemat lahkas ka jaapanlane Toshiki Okada, käsitledes möödarääkimist ja üksteise mittekuulamist. 

      

Ni hao! (2) 

Kommunikatsioon, nii keeleline kui ka sotsiaalne, on lavastaja Edit Káldorile isiklik teema. Ta on pärit Ungarist, kuid kolis teismelisena USAsse, ülikoolis käis ka Inglismaal, praegu elab Hollandis ja Belgias. Ta räägib ungari, prantsuse, inglise ja hollandi keelt, kuid ütleb, et ei valda neist ühtegi perfektselt. Tema Tallinnas nähtud lavastuse pealkiri „C’est du chinois” tähendab „See on nagu hiina keel” – arusaamatu, segane. Káldor kutsus lavastusse osalema Amsterdami hiinlasi, keda kandideeris 120. Välja valitud viisikut oli laval huvitav jälgida. See, et kõik ei ole professionaalsed näitlejad, on tänapäeva etenduskunstide puhul pigem reegel kui erand (ka POTi festivalil). Káldori lavastus algab lõbusalt igapäevaste asjade tutvustamisega. Õhkkond on sõbralik, hiinlased esitavad end ühtse perekonnana. Kuid kui keeletundi siginevad pikemad laused,  hakkavad ka pereliikmed omavahel riidlema ning monoloogidesse ilmuvad nukrad alatoonid. Esile kerkib idee, et pealiskaudsel vaatamisel on kõik lõbus ja tore, kuid kui süveneda, lähevad asjad kurvaks või keeruliseks. Edit Káldorit võib eesti publik mäletada festivalilt „Baltoscandal” lavastuse „Or Press Escape” („Või vajuta escape-nuppu”) järgi, kus ta istus seljaga publiku poole ja me nägime vaid seda, mida ta trükkis arvutiekraanile. Ka  siis oli teemaks igapäevane kommunikatsioon, õigemini selle komplitseeritus.     

Jaapani proosa- ja näitekirjanikul ning lavastajal Toshiki Okadal on trupp chelfitsch, mille nimega seostub ka hiinlaste antud keeletund – trupi nimi tuleneb jaapanipäraselt  valesti hääldatud ingliskeelsest sõnast selfish (isekas). Ja tõesti, isekaid inimesi me laval näemegi. Või siis kommunikatsiooni üritavaid, kuid selles täielikult läbi kukkuvaid inimesi. Lavastus „Hot Pepper, Air Conditioner and the Farewell Speech” („Hot Pepper, õhukonditsioneer ja lahkumiskõne”) asetub sõnateatri ja tantsukunsti vahele, kus muusikal ja valguskujundusel on määrav osa suurlinliku, kontoriinimeste elu kirjeldava atmosfääri loomisel. Valgus ei  ole realistlik, vaid kujundlik: kunstlik, muutuv, selgete värvidega. Ka muusika harmoneerub täpselt tervikuga: John Cage, Stereolab ja John Coltrane – linlikuma atmosfääriga muusikat on raske ette kujutada.   

Lavastus koosneb kolmest stseenist. Hot Pepper on jaapani tasuta jagatav ajaleht, kust leiab infot restoranide, ööklubide jms  kohta. Kolm kontoritöötajat otsivadki sealt, kus pidada ühe kolleegi lahkumispidu. Teises stseenis seletab naisterahvas, kuidas ta konditsioneeritud õhu all kannatab, ning kolmandas stseenis ilmub lavale töölt vallandatud Erika, kes peab detailirohke lahkumiskõne päevast, mis pidi jääma tema töökohal viimaseks. Etendajad esitavad monolooge, mille tekst on (Jaapani traditsioonide kohaselt erakordselt) kõnekeelne ning rütmistatud kordustega.  Samal ajal teevad nad veidraid liigutusi, millel ei ole tekstiga mitte mingit pistmist, kuid mis haakub täiesti orgaaniliselt lavastuse teemaga. Minimalistlik koreograafia määrab sõnade rütmi – või siis vastupidi. Näeme illusioonitut kontoriinimeste maailma, kus kõik teavad, et nemad võivad olla järgmised, keda sunnitakse töölt lahkuma. Tegelikult aga räägitakse kogu etenduse jooksul sellest, mis pole oluline. Oluline jääb ütlemata, hõljub muusikas ja esitajate liigutustes. Suurlinliku kontorirahva kommunikatsioonivõimetus on ilmselt midagi väga jaapanlikku, kuid täiesti arusaadav ka Eestis.       

Ibseni-nimeline naftaplatvorm 

Norra muusik ja helikunstnik Amund Sveen on loonud elegantse, (enese)iroonilise poliitilisperformatiivse loengu „The Norwegian Way” („Norra tee”). Norra on lihtsalt võimatult rikas. Norra peaminister ütles 2005. aastal, et Norras on palju, millest elada, kuid mitte just väga palju, mille pärast elada. Rikkad peavad oma elu täitma sisuga, milleks võib olla kultuur.  Sveen näitabki, kuivõrd nafta on aidanud finantseerida kultuuri, toob välja heaoluühiskonna probleemid: vaimne mandumine, kunstilise riski vähenemine, konjunktuursus. Sveen on ainus POTi välisesinejatest, kes ei ole käinud või kohe minemas Euroopa tippfestivalidele või kelle lavastusi ei ole produtseerinud tippteatrid. Sveeni esitus ja teemapüstitus mõjus värskena, tahaks kuulda reaktsioone tema loengule mujal Euroopas, kuid ka Keenias või Jaapanis (seni on ta väljaspool Norrat esinenud vaid Murmanskis ja Helsingis).     

Kui Sveeni esinemine oli vaimukas ja ka visuaalselt efektne, siis Anna Mendelssohni performatiivne loeng „Cry Me a River” („Nuta palju tahad”), millel alapealkiri „Soolo-kliimakonverents”, väga ei inspireerinud. Eri rollidesse kehastudes esitab austerlanna kliima soojenemise teemal erisuguseid seisukohti.  Valge linaga kaetud tüüpilisel konverentsilaual on Coca-Cola klaasid – kerge iroonia suurkorporatsioonide pihta. 

Mendelssohn ühendab isikliku üldisega, rääkides maailma hävingust, näitab ta ka enda hävingut: muudab näonaha krobeliseks, hambad mustaks. Maailm nutab, etendaja nutab: määrib silma alla mentooliga huulepulka. Miski ei suuda hävingust päästa, ka mitte kunst: esitab ootamatult rütmika tantsu. Lõpuks jääb  veidi õlgu kehitama panev tunne: jah, me oleme seda kõike kuulnud, mis siis? Vastus küsimusele „mis siis?” oleks pidanud sisalduma mingis kunstilises vindis või ootamatuses. Eestlaste MIM-projekt mereäärsel tühermaal tegeles ju täpselt samasuguste teemadega nagu Sveen või Mendelssohn (ning ühendas samuti üldise isiklikuga), kuid MIMis oli see kunstiline vint tehnoloogilise nutikuse kujul olemas. Ükski neist kolmest loengupidajast ei seadnud eesmärgiks pakkuda mingeid tõsiseid lahendusi või anda vastuseid, see ei olnud nende siht ega pidanudki olema.       

Der Untergang(3) 

Superamase „Youdream” („Sinaunista”) oli kõige puhtakujulisem postmodernistlik lavastus, mida siinmail viimasel ajal nähtud. Vaataja kas loeb etendusteksti ja aktsepteerib seda kui oma maailma või mitte. Superamase trupp kannab endas mingit ebamääraselt defineeritavat ühis-Euroopa mentaliteeti ning see mentaliteet ei pruugi Euroopa üksikliikmetele, k.a meile meeldida. Lavastus algab virtuaalse videojututoaga, kus esitatakse eri rahvuste klišeid: seksistlik macho-itaallane, oma punasest rattast vatrav ökotaanlane, magedate naljadega prantslane, naiivne poolakas, sportlik flaamlane. Pealiskaudse juhheia-mentaliteedi all luuravad muidugi kompleksid: üksindus, hirm, ksenofoobia, soovunelmatega eneseesitlus. Järgnevalt saab publik etendusest osa võtta ning rääkida oma unenägudest. Kui hetkeks tekibki tunne, et videojututoa järel esitatakse meile professionaalset improteatrit (näitlejad  etendavad kuuldud unenägu laval), siis peagi saab selgeks, et eri unenägude interpreteering on etendusiti täpselt või peaaegu täpselt ühesugune. Tegelikult on ka see iroonia erisugususe üle. Meie unenäod on erisugused, kuid need tähendavad ikka ühte ja sedasama. Lihtsustav Freudi-tõlgendus? Unenägude seletamine lõpetatakse järsult ning vaatajatele näidatakse filmi. Ja see ei ole vähem unenäoline. Filmis on kombineeritud  eri ajastuid ja stiile (Napoleoni ja Hitleri ajastu näitamine viitab Euroopa suurushullustusele), muu hulgas näeme filmis ka otsest viidet Ernst Lubitschi 1942. aasta filmile „Olla või mitte olla”. Filmist lavale tagasipöördumine toimub sujuvalt, kaos ja irratsionaalsus süveneb. Efektsete manipulatsioonitehnikatega haaratakse vaataja kaasa. Lõpus jääb kummitama Iggy Popi „The Passenger”, vihm ja vikerkaar. Superamase lavastuse peamiselt saksakeelsed  arvustajad on lausa leidnud, et sama, mida filmimaailmas tähendas Christopher Nolani film „Algus”, tähendab „Youdream”

etenduskunstide maailmas. Seosed on tõesti ahvatlevad: unenäod ja rändamine nende eri kihtides. Superamas pakib ühte lavastusse erisuguseid meediume ja rändab nendes (näiteks film etenduses, mis näitab etenduse esitamist filmis). Lavastuses astutakse läbi paljude teemade, lisaks muidugi kogu meedia- ja meelelahutusmaailma kriitika (meenub ka Superamase esinemine „Baltoscandalil” lavastusega „Big 3rd  Episode”, kus see oli peamine teema). Ning näivus ja tegelikkus: miski pole see, millena see näib. Lavastuse alguses esitatakse videojututuba justkui lindilt, kuid peagi tõuseb ekraan ning näeme näitlejaid seda esitamas. Samuti on näiline publiku jutustatud unenägude improviseeritud ettekandmine laval. Näeme koopiaid ilma originaalita. Maske eest ei võeta, tõde ei paljastata. Ühe maski tagant tuleb välja teine ja kolmas ja neljas ning kõik  need on ühtviisi tõesed või illusoorsed. „Youdream” on ülepaisutatud ja ülevõimendatud nagu kogu meie elamusühiskond. Psühholoogid kirjeldavad tänapäeva inimest kui järjest suuremate dooside vajajat. Ekstreemspordi populaarsuse kasvu võib laiendada kunstimaailma: meil on järjest grandioossemate või jõhkramate dooside vajadus, mida tõestas ka ungarlane Kornél Mundruczó lavastusega „Hard To Be A God” („Raske on olla  jumal”). Mundruczó on oma lavastust tutvustades rõhunud pilgule väljastpoolt. Nimelt on lavastuse üks tegelane teiselt planeedilt ning vaatab kaugusest inimestega toimuvat (see motiiv on ka lavastuse aluseks olevas vendade Strugatskite novellis). Selline nägemus põhjendab ka minu arusaamist lavastusest kui ideaalsest brechtlikust võõritusteatrist: lavastaja eesmärk ei ole vaatajat kaasa elama panna, vaid näidata.  Eesmärk on näidata dilemmat passiivse kohalolu ja võimaliku aktiivse sekkumise vahel. Kas sekkumine selle maailma vahenditega – vägivalla, hävingu, julmusega – on lahendus? Etendussituatsiooni abil uuritakse ka vaatajat, pannakse vaataja oma vaatamist analüüsima. Hilisemates vestlustes selgus, kuivõrd erinevalt olid vaatajad pakutavat vastu võtnud. Kindlasti tekitas ungarlaste festivalilavastus kõige vastuolulisemaid reaktsioone, kuigi ka 

Superamase vaatajad jagunesid eituse-jaatuse skaalal üsna lepitamatult. Mundruczó vastuolulisus seisnebki Brechti võtte teadlikus kasutamises: ühelt poolt ülim naturalism, justkui reality-show, teiselt poolt võõritavad laulud ja distantseeritud näitlemisstiil. Mundruczó on selgelt oma teemaga lavastaja, nii filmis kui ka teatris. Lavastus on tema ka Eesti kinodes jooksnud filmi „Delta” (2008, Cannes’i festivali kriitikute auhind) otsene  kommentaar või variatsioon. Ikka samad antiikkreeka motiivid, süü ja inimvaimu allakäik.       

POT peab jätkuma       

Kõrgetasemelise välisprogrammiga pakuti eestlastele korralikku ampsu mõne Euroopa suurlinna festivalist. Esimese POTi eripära oli aga selles, et eesti teatrid (näiteks Rakvere teater, Tartu Uus teater, Cabaret Rhizome) kuulusid ühte programmi välismaiste tipptegijatega. Sümpaatne. POTile eelnenud intervjuudes välja toodud idee pakkuda festivalil uut tunnetust, manifesteerida uut ajastut, mille peamine märksõna  oleks „harmoonia”, jäi tagantjärele kõlama pigem vastandusena. Kui Superamas on selgelt postmodernismis, siis Mundruczó läheb oma lavastusega tagasi lausa naturalismi ja Brechti juurde. Ka Edit Káldori ja Toshiki Okada näitlikustatud kommunikatsioonivõimetus on küllap postmodernsest killustumisest tingitud. Otseselt tulevikku vaatavad ja uute vaateviiside järgi küsivad olid küll Amund Sveeni ja Anna Mendelssohni loengud ning MIM-projekti performatiivne  installatsioon. Selline mõttekäik ei ole muidugi etteheitena mõeldud, vaid mõtisklusena, mida väga mitmetahuline festival soodustas. Ka meie enam-vähem heaoluühiskonnas võib just festival anda elule mõtte.

1 Tsitaat Amund Sveeni loeng-performance’ilt „Norra tee”.

2 „Tere!” mandariini keeles.

3 „Allakäik” saksa keeles. Sama pealkirjaga on ka  Oliver Hirschbiegeli 2004. aastal valminud film Adolf Hitleri viimastest päevadest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming