Ferdinand Veike 13. XI 1924 – 14. VIII 2015

Lahkunud on eesti nukuteatrikunsti suurkuju Ferdinand Veike, mees, kelle elutööks oli iseseisva nukuteatri rajamine Eestis ja kes oma loomingu ning tegevusega on puudutanud lugematute inimeste hingekeeli. Ferdinand Veike panus Eesti nukuteatri ajalukku ja töömaht on hindamatu.

Kui tähistasime möödunud sügisel nukuteatris Ferdinandi – lähedastele ja kolleegidele koduselt Värdi – 90. sünnipäeva, jäi õnnitlejate kõnedest märksõnana kõlama „julgus“. Väärib austust ja tunnustust, et Ferdinandil oli 1951. aastal noore mehena, eduka näitleja ja tantsijana julgust hakata juhtima loodavat nukuteatrit. Võime vaid ette kujutada, kui palju töökust ja visadust nõudis tol karmil võõrvõimu ajal, kus loometegevusele ja repertuaarile tehti rangeid poliitilisi ettekirjutusi, juhtida teatrit nii, et sellest sai kunstiasutus, mis tõusis peagi tollase suure riigi 200 nukuteatri seas esimeste hulka ja jäi sinna mitmeks aastakümneks.

Ferdinand Veike elu algas muusika- ja näitemängulembeses taluperes Lääne-Virumaal Küti vallas. Esimesed sammud teatriteel tegi ta Jõhvi keskkooli näiteringis peaosi mängides. Teatrihariduse sai ta Tallinna teatrikoolis ja Leningradi teatriinstituudis. Enne nukuteatrile pühendumist töötas ta noorsooteatris ja Eesti Draamateatris. 1948. aastal tantsis ta Estonias kaasaegsete jaoks unustamatuks teatrimälestuseks saanud eriliselt läbitunnetatud, mehise, jõulise ja veenva Kalevipojana Helmi Tohvelmani lavastatud koreograafilises poeemis „Kalevipoeg“. 27aastasena sai temast 29 aastaks nukuteatri peanäitejuht. 1962. aastal asutas ta nukuteatri juurde teatriühingu õppestuudio nukuosakonna ehk nukuteatri õppestuudio. Stuudio õpilastest kujunes Eesti nukunäitlejate ja -lavastajate raudvara. Aastaid õpetas Ferdinand ka režiitudengeid Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Ferdinand Veikes olid koos loomuomane nukunäitlejaanne ja tohutu töökus. Ta oli mitmekülgne looja ja võimekas organisaator. Kuidas muidu suutnuks ta luua üle saja lavastuse, astuda üles lugematutel esinemistel estraadilaval, kohtumistel publikuga, raadios ja televisioonis, joosta teatrijuhina riigiametnike vahet ja tegelda lõputu asjaajamisega, juhtida teatrit ja kollektiivi, teha stuudiotööd ja õpetada õpilasi. Kogu selle töö ja vaeva tasusid kuhjaga laste särasilmad ning rõõm, mida nemad etendustelt said.

Ferdinand uskus ja õpetas, et nukk annab inimesele palju: käivitab fantaasia, avardab emotsionaalset mõtlemist. Ta oli ka ise avara fantaasiaga lavastaja. Suur romantik, entusiast ja huvitavate ideede genereerija. Tähtsal kohal Ferdinandi lavastajatöös olid algupärandid ja klassikalised muinasjutud, korduvalt pöördus ta folkloori poole. Näitleja ja esinejana pidas ta väga oluliseks õigesti intoneeritud ja korrektset eesti keelt. Nõnda töötas ta väsimatult – alati sinilindu ja kunstitõde otsides, nõudlik ja distsiplineeritud, igas olukorras härrasmees, viisakas ja alati viksilt riides. Ja väikeste krutskitega. Ikka need väikesed krutskid … Ja lõpuni soe inimene.

Populaarsuselt ainulaadne nähtus Eesti teatriajaloos on Buratino, kellega auväärt vanameister oli läbi põimunud ja üheks saanud. Suur nukkude isand Ferdinand Veike leidis koos oma teravat puunina kõikjale toppiva armsa vembumeistri Buratinoga alati ühise keele kõigiga, oli see siis laval või rahvahulkade keskel kogu maailmas. Nende ühine tee sai alguse 1954. aastal Eesti Raadio kuuldemängudest, aasta hiljem olid nad koos Eesti Televisiooni esimese omasaatepäeva külalised. Buratinoga olid seotud Ferdinandi kõige meeldivamad mälestused, reisid kaugetesse maadesse ja linnadesse, mis olid neile vahelduseks ja puhkuseks. Koos tutvustasid nad eesti näitekunsti üht haru poolele maailmale. Arvukatest gastrollidest pidas Ferdinand kõige huvitavamaks reisi Jaapanisse ja Norrasse.

Nukuteatri inimestele oli Ferdinand toetajaks ja nõuandjaks ka kõrges eas. Sagedasti astus ta teatrist läbi ja uuris, mis teoksil ja kuidas läheb, muretses, andis nõu, soovitas ja soovis – peaasi, hoidis. Just selline ta oligi: ikka uudishimulik, heatahtlik, hoidev ja toetav. Peale talle armsa nukuteatri soovis ta olla kursis ja aidata kõiki Eestimaal nukkudega tegelevaid teatritegijaid ning soosida nende arengut.

Nüüd on Ferdinand ja Buratino lavalt lahkunud, eesriie on langenud. Üks tugisammas on kadunud, üks ajajärk lõppenud. Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Meie mäletame Sind, Ferdinand, ja oleme Sulle lõpmatult tänulikud Sinu elutöö eest! Sina ja Buratino elate ikka edasi, meie südames, nukuteatri majas, teatrikülastajates ja kogu eesti rahva südames! Sügav lugupidamine!

Nuku teater

Eesti Teatriliit

Eesti Lavastajate Liit

Eesti Näitlejate Liit

Kultuuriministeerium

UNIMA Eesti keskus

Ferdinand Veike ärasaatmine 21. augustil algusega kell 11 Tallinna Jaani kirikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming