Fausti ja Mefistofelese leping Šveitsi hotellis

Pille-Riin Purje

Indrek Apinise lavastus näib neutraalne, andes näitlejatele delikaatselt mänguruumi. Rakvere teatri „Leping”, autor Sławomir Mrożek, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Indrek Apinis, kunstnik Eveli Varik, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, valguskujundaja Eve Teras ja videokunstnik Peeter Pilv. Mängivad Volli Käro ja Märt Avandi. Esietendus 24. V Pätsi Sahvri pööningul. Kui püsida kramplikult mõõtkavas siin ja praegu, võiks hüüda: ohoo, Sławomir Mrożeki 1986. aasta näidend „Leping” annab oma panuse eutanaasia diskussiooni. Ent see käänduks paroodiaks, kuna 67aastase tegelase Magnuse programm on üpris ülbe: veeta võimalikult pikk ja väärikas vanaduspõli luksuslikus Šveitsi hotellis Residence. Too paik näib Magnusele kui „vana Euroopa viimane reservaat”. Tõelus fassaadi all ei kattu Magnuse naiivse nostalgiaga: vana kooli härrasmehe põlatud „uus epohh” on ammu vallutanud ka Residence’i. Ehkki kell seisab ega näita objektiivset aega. Nüüdisepohhi mängureeglid on paindlikult omandanud uus noor portjee, välismaalane Moris. Saatuslikul südaöötunnil kaks maailma ristuvad. Nagu Mrożekile tunnuslik, põimuvad lõikav sarkasm ja peidetud hoolivus paradokslevaks dialoogiks. Kriminaalse koore all on tukslemas üksildus, iroonia varjus inimliku kohtumise võimalus. Mrożek on meie teatripildis oluline autor. Kui „Tango” Mati Undi lavastuses (Noorsooteater, 1989) oli režiikunsti tulevärk vinge ansamblimänguga, siis kahemehelavastus „Leping” on pigem sama tüüpi kui „Emigrandid” (Roman Baskini ja Ain Lutsepa unustamatu duett, Vanalinnastuudio, 1989): pole vaja kujunditiinet režiid, piisab kahest andekast ja tundlikust näitlejast. Seda kinnitab Volli Käro ja Märt Avandi tandem, nende „Leping” pakub vaimunõtket näitlejateatrit. Volli Käro taastulek lavale ja koosmäng Märt Avandiga kujuneb unistuse täitumiseks nii osalistele kui ka publikule. Hoidev, südamlik partnerlus avardab näitemängu sõnumit.

„Lepingu” esmalavastus Eestis oli 1991. aastal Tartu Inseneride Majas, Sinimandria sildi all. Lavastas Raivo Adlas, osades Heikki Haravee ja Andrus Allikvee. Näitlejate tüpaažid kahes „Lepingus” on sarnased. Allikvee ja Avandi puhul ühisosaks n-ö eksootiline välisilme ning õhuline rafineeritus; iseäranis võrreldavad lavanatuurid on aga Haravee ja Käro, kumbki oma isikupärases hapras läbipaistvuses. Haravee oli ehk kraadi võrra saksikum ja teistmoodi teatraalne, aga viimse eurooplase osa on mõlemale nagu loodud. Muide, samu rolle on kahe näitleja loomingus olnud veel, markantseim Solomon Arthur Milleri „Hinnas”.

Rakvere teater mängib „Lepingut” suvel Pätsi Sahvri pööningul. Uksel suur värvifoto portjee Morisist, laiali laotatud kätes ülilahke kutse, näol peibutav naeratus. Publik istub kohvikulauas, jälgime mängu hotelli klientidena. Kuuldavasti kolib lavastus sügisel teatrimajja. Hea uudis, sest suveetendused müüdi kohemaid välja. Pealegi on kindel, et koosmängurõõm ja otsingulisus ainsa suvega ei ammendu.

Mrożeki näidendites on tugev poliitiline allhoovus, sellest lähtub ka „Lepingu” tegelaste komplekside duell. Lavastuses on teksti kärbitud ühiskondliku allegooria arvelt, et keskenduda lepingupoolte hingeilmadele. Aktiivselt kahju hakkas vaid ühest kärpest, kus figureeris viide Chaplinile – see nimi muudaks eluteatri tragikoomilise sügaviku põhjatumaks.

Indrek Apinise lavastus näib neutraalne, andes näitlejatele delikaatselt mänguruumi, lisades klaarile dialoogirežiile nappe sisulisi misanstseene, näiteks, kuidas vahetuvad ülalt alla ja alt üles vaatamise positsioonid. Eveli Variku minimalistlik kujundus toonitab eesriietega piiratud elunäitelava. Keskel on ovaalne aken, kus mänglevad kaunid valgused (valguskunstnik Eve Teras) ja refräänina heiastuvad kaadrid voogavast ballist (videokunstnik Peeter Pilv) – kadunud vanast Euroopast, mida Magnus üha igatseb. Põgus kinopilt kui Magnuse une- ja pettekujutiste kvintessents. Põnevalt loob sumedat õhustikku Lauri Kaldoja muusikaline kujundus. Ka Hildegard Knefi hüpnotiseerivad šlaagrid peegeldavad Magnuse magusaid änge (Angst). Ent dialoogidesse hiiliv muusika suunab röntgenikiiri mõlema tegelase sisemusse, võib viivuks läbi valgustada just selle mehe, kes vaikides endasse vaatab, kui partner torkab tema kohta midagi määra(tle)vat.

Täpselt toetavad rollide muutumise varjundeid läbi näidendi kolme vaatuse ka kostüümivahetused. Volli Käro Magnust näeme esmalt beežitoonilise, kapriisitseva luuserdändina; siis mustas kuidagi Becketti tegelast meenutavana, järsult vananenuna; lõpuks abitus siiruses, siidpidžaama ja hommikumantliga. Märt Avandi Moris alustab punases lakeilivrees, jätkab valgetes kinnastes, lõpetab teenrirollist lahti lastes nahkpintsakus. Volli Käro mängib Magnuse tujutsemiste allhoovuseks kaitsetuse, aga veelgi paeluvam on tema loomuses vankumatu elulootus, elu kui mängu, kui teatri lapsemeelne usaldamine. Parool „olmekomöödia” õigupoolest ei sobi selle Magnuse isiksusega, Käro mäng kompab absurdi piire, rääkimata leebest traagikahelgist.

Magnus on enesekaitseks illusioonisõltlane ja Moris avantüristlik illusionist, aga seda sorti, kes paljastab mõnuga trikkide saladusi: tõsi, teatud piirini. Märt Avandi saab Morisi rollis peenelt registreid vahetada: alustab malbelt luurava aktsendiga, pillab siiralt silmakirjatsevaid teenrifraase, iga lause lõpus paitav meloodiline „musjöö”, lisab ulakaid grammatilisi fopaasid, mida ise täiega naudib. Uudne intonatsioon on ekstra hea start, kuna pühib Avandi häälekasutusest vähimagi stambiohu, mida ei teki ka hiljem. Samal ajal, kui Moris mängib Magnusega nagu kass hiirega, elavad tema vahe-mahedad kassisilmad oma intensiivset elu, hetketi paotades komplekse kui kapitali, reetes suhtumisi, mis kõike muud kui ühetähenduslikud. Stiilne on ka Morisi professionaalne tegevus: kuidas voldib pabersalvrättidest kollaseid lilli, mis meenutavad kallaõisi nagu matusekimpu osatades; kuidas näppab uue kliendi kohvrist sigari, mille jaoks peidukoht olemas.

Poliitilis-satiirilised finessid kaalub üles üksilduse teema. Volli Käro lavaelu jälgides ei pääse Fausti slepist, sestap ilmutab end Morisi punases livrees Mefistofeles ja mõtted kanduvad igavikulisele lepingule. Kusjuures leping on üdini inimlik, see sõlmub konkreetse puudutuse hetkel, mil Magnus kõrki poosi hüljates Morisi külge klammerdub, anub: ära jäta mind üksi. Eks ole ka Morisi eesmärk tuletada Magnusele meelde, et elust kui mängust on ikka veel võimalik vaimustuda. Küllap Moris kui elukogemuste pagasilt vanem teab, et hingekarje „oh õnnis hetk, oh viibi veel” kutsub välja päris hingevõtja – aga siis on läbitud suur mäng vähemalt lahkumist väärt! Moris on hea psühholoog, vilunud provotseerija. Ta teeb põhimõtteliselt sama, mida AA „Emigrantides” – manustab halastamatut tõde kui ravimit, mitte mürki –, aga Moris on vaba paadunud intellektuaali künismitaagast, tema ei oska oma ligimest mitte üksnes teoreetiliselt mõista, vaid ka armastada. Kui Tartu lavastusest mäletan suures plaanis Magnuse vannutavat lauset „sa oled süütu” ja kuidas see Morisi liigutas, siis ilmselt olin ka ise vaatajana idealistlikum. Avandi Moris igatahes teab, et süütuse aeg on pöördumatult otsas. See teadmine ei ole aga tuimestanud tema südant.

Mrożeki näidendites tajume tihtipeale, kuis tragöödia ja farss nuhutavad teineteist nagu kaks urisevat uudishimulikku peni: segaverelised mõlemad, räsitud karvade all meeletult pekslemas igavesti kutsikaohtu süda. Nii tekib tema finaalides veidraid kombinatsioone lohutust traagikast ja helgest halastusest. Kui „Tango” efektsest lõputantsust peategelase Arturi laiba kohal purskub pessimismi kaskaad, siis „Lepingus” tähistab „surm … oivaline vorm” (Arturi sõnad) ka midagi liigutavat, õrna. Täpselt väljendub see lavastuses – üle mänguruumi lahvatab hääletu ilutulestik. Oo jaa, vilksatab kitši vari. Kui muuta vaatenurka, siis hoopis tüüne dekadents kui austusavaldus Magnusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming