Eva Klemets, “Birdy” lavastaja

R. A.

Homme esietendub Tallinna Linnateatris William Whartoni romaanil põhinev näidend “Birdy”. Su eelmistes töödes selles teatris mäslevad ühes kolm meest vanglas ja teises üks mees metsas. Nüüd murravad pead kaks meest. Mis värk sul selle meeste hingeelu ja mõttemaailmaga on ja mis põhjusel “Birdy” sind köitis?

Mis värk? Mingit värki ei ole. Peab mingi värk olema või? (See on “Meeletust”) Lihtsalt on läinud nii… Võib-olla kokkusattumus. Kevadel lavastan Vanemuises loo, kus tegelasteks peamiselt naised. Eks näis… “Birdy” puhul võlub ikka see unistuste maailm, kuhu kõik vahel tahaksid põgeneda. Kui õigustatud selline põgenemine on ja kui kaugele sellesse  enda loodud reaalsusesse minna? Mis juhtub, kui suurimad unistused osutuvad hulludeks pettekujutelmadeks? Kust leida jõudu, et silmaklappe veidi avaramaks lükata? Kas seda ongi üldse vaja? Eriti kui vaadata kõike seda, mis ümberringi toimub. Sellised küsimused tekkisid. Ilma unistamata ei saa (minu meelest) elada ja liigselt unistades samuti mitte. Tegelased Birdy ja Al on samuti justkui mitte kokku käiv paar: üks on linnufanatt, teine maadlusfanatt. Aga mingil kombel nende sõprus toimib ja on mõlemale vajalik. Wharton on ise öelnud, et pole olemas asja, mida inimene ei teeks selle nimel, et anda elule eesmärk.