Euroopa ja poliitiline teater

Triin Sinissaar

“Uued euroopa näidendid” Wiesbadenis –  Euroopas on poliitilise teatri trend tõusuteel.  

Venelaste “Dok.tor” kommenteerib puudusi Venemaa meditsiinisüsteemis.

 

Teatrimaailmaga kursis inimesed mäletavad kindlasti omaaegset mainekat uue dramaturgia festivali  Bonner Biennale’t, mille üks algatajaid ja vedajaid oli näitekirjanik Tankred Dorst. Nüüdseks on festival koos korraldusmeeskonna ja kunstinõukoguga(Manfred Beilharz, Tankred Dorst, Ursula Ehler, Markus Bothe) kolinud Wiesbadenisse Hesseni liidumaa teatri juurde ja kannab nimetust “Uued euroopa näidendid”. Festival toimus 15. – 25. juunini ja Eestist osales seal Tallinna Linnateater Eva Klemetsi lavastatudJaan Tätte näidendiga “Meeletu”.

Tänavusel biennaalil andis tooni poliitiline teater – eesti teatripildis vähemalt tänaseni küllaltki harv žanr. Festivalietendustel tuli paratamatult meelde üks kunagine Sirbi artikkel, kus ajaloolane Marek Tamm tõstatas küsimuse “meeleparanduslikust” teatrist, defineerides seda kui “teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama, paremini käituma jne”. Ühtlasi avaldas Tamm lootust, et selline tendents meie teatripildis valdavaks ei muutu.

Kas õnneks või kahjuks, aga Wiesbadeni festivali programmi järgi söandan väita, et see lootus on tõenäoliselt asjatu – Euroopas on poliitilise teatri trend silmanähtavalt tõusuteel. Enamik Wiesbadenis nähtud lavastustest kandis teravat sotsiaalset sõnumit. Ootamatult orgaaniliselt sobitus sellesse ritta ka Linnateatri “Meeletu”, tükk, mida põhjamaine publik on võtnud vastu pigem inimhinge kaemusena, omandas saksa vaatajate ees selgelt ühiskonnakriitilise ja isegi satiirilise tooni. Kui koduteatris paistab vaatajat hüpnotiseerivat iga (linna)eestlase salaunistus minna metsa elama, siis festivalipublik jälgis erilise tähelepanuga just pere-, raha- ja töösuhteid puudutavaid repliike, naerdes halastamatu läbinägelikkuse, kuid samas ka sooja mõistvusega välja minategelase vähimagi enesepettuse. Väga avatult reageeriti ka peaosalise Rain Simmuli pöördumistele publiku poole. Muuseas, juba septembris esietendub Tätte “Meeletu” ka Wiesbadeni teatris.

 

Ungari – poliitilised sketšid

 

Poliitilist teatrit selle sõna kõige otsesemas tähenduses esindas Ungari teater Krétakör Színház. Lavastaja Arpád Schillingi, István Tasnádi, Anna Veressi ja näitetrupi koostöös sündinud teksti “Must maa” ei saagi nimetada näidendiks selle sõna ranges mõttes. Tegemist on rea poliitiliste sketšidega, mille aluseks on võetud seeria lühikesi päevauudiseid, mis on saabunud tekstisõnumina Schillingi mobiiltelefonile. Sketšides kritiseeritakse teravalt kaasaegse Ungari ühiskonna valupunkte, unustatud ei ole ka “kohustuslikke” rahvusvahelisi teemasid nagu Iraagi sõda või Euroopa Liidu laienemine.

Suur roosa lavakarp paljude valgete ustega. Tühi lava, kus ainsateks dekoratsioonielementideks on kandilised taburetid. Musta kleidiga naised ja piduliku  ülikonnaga mehed loovad mulje orkestrist. Tõepoolest, lavastusse on kaasatud klassikalisi instrumente ning muusika ja laul on olulisel kohal. Palju on ruumi antud ka visuaalsele keelele ja ilmselgelt on suurt osa mänginud näitlejate improvisatsioon.

Võti tüki vaatamiseks antakse kätte kohe esimeses stseenis. Lavale tuleb pikas kleidis näitlejanna oboega. Ta istub, nagu valmistuks mängima. Niisutab huulikut. Niisutab veel. Ja mängib instrumendiga maha terve suhuvõtmise akti. “Oodake vaid, silmakirjalikud värdjad,” näib see stseen ütlevat. Ja just nii ka läheb. Ligi kolmekümne sketši jooksul pannakse ära igale teemavaldkonnale, mis tegijatele vähegi pähe on tulnud.

Vaimukamatest stseenidest on meelde jäänud näiteks kodutu mehe “heategev” riietamine kaltsudesse, nii et see lõpuks enam liigutadagi ei suutnud ja seejärel lavalt jalahoopidega minema aeti, samuti olümpiamängude dopingukontrolli paroodia, kus pärjatud sportlast kehastavat näitlejat sunniti otse laval topsi pissima. Viimase sketši aluseks oli 2004. aasta dopinguskandaal, kus Ungari sportlane ei suutnud testi jaoks piisavat kogust uriini toota. Üsna šokeeriv oli kurikuulsa Abu Ghraibi vangide alandamise stseeni ettemängimine, mida tehti kogu eheduses ning suurele ekraanile projitseeritud videokaamera pildi abiga. Huvitav, et ligi kolmekümnest stseenist jäi meelde ennekõike kolm, kus näitleja end laval alasti võttis.  Paratamatult kipub pähe kiuslik mõte, et mis oleks lavastusest meelde jäänud siis, kui keegi ei oleks ennast paljaks koorinud.

 

Venemaa – vodka, hapukurk ja jabur tervishoiusüsteem

 

Tänu möödunud hooajal toimunud gastrollidele ka Tallinna publikule tuttav Moskva Teatr.doc osales festivalil Jelena Issajeva nukker-kibeda näidendiga “Dok.tor”, kus kommenteeritakse Venemaa meditsiinisüsteemi puudusi. Just nimelt “kommenteeritakse”, sest lavastaja Vladimir Pankov on kasutanud võtet, mis distantseerib näitlejad tekstist, pannes nad esitama repliike laadis, mis on vastuolus sõnade sisuga. Nii näiteks teatatakse meile tantsulise puusanõksuga patsiendi surmast jne. Pankov kasutab palju rütmilist kõnet, rütmilist liikumist, laulu ja helisid.

Loo keskseks tegelaseks on noor kirurg Andrei, keda suure soojusega kehastab Andrei Zavodjuk. Tekst on üles ehitatud kui Andrei meenutus, mida täiendavad ülejäänud näitlejad, kes täidavad koori ülesandeid, kehastudes kord üheks või teiseks tegelaseks, enamasti aga kommenteerides peategelase otsuseid ja valikuid ning aidates tal oma lugu rääkida. Nagu Teatr.doc-i puhul ikka, on näidendi aluseks dokumentaalne materjal ja intervjuud reaalsete inimestega.

Noor kirurg lõpetab instituudi ja ta suunatakse internina väikesesse haiglasse kaugel kolkas. Teda ootavad ees masendavad olud: ravimite nappus, ajast ja arust sisseseade ja absurdne ravikindlustussüsteem – ning tülpinud kolleegid. Kuidas saada nendega kontakti? Andrei pistab käe portfelli, tõmbab välja viinapudeli ja nii kolkahaiglaelu algab. Viin ja hapukurk. Võitlus ebainimliku situatsiooni ja minnalaskmismeeleoludega. Verdtarretavad lood “käepäraste vahenditega” tehtud operatsioonidest. Patsiendid, kellest mitmeid ei õnnestu päästa. Patsiendid, kes langevad tervishoiusüsteemi ohvriks. Patsiendid, kes turgutatakse elule pealtnäha ainult selleks, et nad saaksid omakorda minna ja tappa. Ajapikku Andrei kalestub. Hakkab “jooma nagu kirurg”. Kaotab illusioonid. Võidab elukogemuses. Elab sisse, muutub teiste sarnaseks. Möödub paarkümmend aastat. Kliinikusse saabub noor kirurg Sergei. Teda ootavad masendavad olud ja tülpinud kolleegid…

Etenduse lõpp on emotsionaalselt laetud ja annab kujundlikul kombel lootust paremale tulevikule. Ka Sergei pistab käe portfelli. Siinkohal aga lava pimeneb ja etendus lõpeb. Me ei saagi teada, kas portfellis oli viinapudel. Me väga loodame, et ei olnud. Võib-olla seekord läheb kõik teisiti?

 

Poola – hea, elus teater

 

Näitekirjanik Pawel Demirski oli alles aastane, kui tollane laevatehase elektrikLech Wałęsa 1980. aastal Gdańskis tööliste õiguste nimel streiki alustas. Seega on Wałęsast ja ametiühinguliikumisest Solidaarsus kõnelev näitemäng “Wałęsa” kirjutatud noore inimese seisukohast, rajanedes intervjuudele ja arhiivimaterjalidele. Autor ise on nimetanud lugu tragikomöödiaks ja näidend sisaldab tõepoolest selle žanri pareimaid omadusi, olles ühtaegu rõõmus ja kurb, vaimukas ja tõsine.

Michał Zadara lavastust, mis valmis Gdański Wybrzeże teatris, iseloomustab hoog, intensiivsus ja liikuvus, ometi ei puudu sealt sügavamad allhoovused. Koos suurepäraste, elusate rollidega esindas “Wałęsa” festivalil nähtud lavastuste seas parimat näitlejateatrit. Arkadiusz Brykalski ei püüa nimiosalisena Wałęsat järele aimata, vaid teeb ametiühinguliikumise karismaatilise juhina suurepärase ja usutava rolli.

Näitemängus on kujutatud Poola kommunismilammutaja, tulevase presidendi elu ja tegevust alates 1980. aasta streigist laevatehases ning tõmmatud otsad kokku tänase päevaga, tõdedes, et Solidaarsuse-taolist liikumist, mis võitleks lihtsa inimese õiguste eest, on vaja nii kommunistliku režiimi tingimustes kui ka praeguses turumajanduslikus olukorras.

 

Inglismaa – Mark Ravenhilli sarmikas soolo

 

Festivali põnevamate lavastuste hulka kuulus tingimata ka Mark Ravenhilli “Product”, mille esitajana astus üllatuslikult üles autor ise. Edinburghi festivalil laineid löönud lavastus oli Ravenhilli näitlejadebüüt. Tegemist on põhimõtteliselt monoloogiga; laval viibib ka naisnäitleja, kuid viimase rolliks on üksnes kuulata.

Ka “Product’i” võib liigitada poliitilise teatri alla, küll aga hõlmab see midagi palju enamat kui lihtne sotsiaalsatiir. Ravenhill ei aseta ennast näpuga näitava jumala rolli, vaid naerab ennekõike iseenda üle, eraldamata end ülejäänud inimkonnast, mistõttu on lihtne teda mõista ja temaga samastuda.

Ravenhill käsitleb terrorismi, tehes seda aga väga kavalal ja mitmeplaanilisel moel. Näitemäng moodustub kahest tasandist: esimeseks tasandiks on raamjutustus, kus filmiprodutsent on kutsunud kohtumisele noore ja eduka naisnäitleja ning tutvustab talle kavandatavat filmi; teise tasandi moodustab ümberjutustatav filmistsenaarium ise. Stsenaarium kõneleb enesetaputerroristi ja eduka valge naise armastusloost. See on klišeedest kubisev ja jabur lugu, täis napakaid pöördeid, põhjendamatuid olukordi, seksi ja vägivalda, andes mõista, et läänest pärit kirjutajal ei ole olnud vähimatki ettekujutust sellest, mille nimel tegutsevad enesetaputerroristid, ega ammugi sellest, mis on islam. Produtsendi ülesandeks on aga jutustada see lugu noorele filmistaarile ümber piisavalt isuäratavalt, et too oleks nõus filmis kaasa tegema. Mõistagi on see üritus juba ette luhtumisele määratud ja nii avanebki meie ees terve skaala inimlikke tundeid, peamiseks neist hirm. Naistegelase reaalne hirm üha enam ärrituva mehe ees. Meestegelase vähem reaalne hirm äraütlemise ees, hirm mitte meeldida, hirm saada välja naerdud. Eksistentsiaalne hirm maailma ees, mis ei toimi vastavalt sinu ettekujutusele. Ja hirmust sündiv vihkamine kõigi nende vastu, kes takistavad maailma muutumist sinu soovidele vastavaks. Eks ole ju hirm, samuti nagu vihkamine, terrorismi peamisi tegureid?

Mõni nädal hiljem osales Ravenhill “Product’iga” ka Rakvere “Baltoscandalil”, samuti on see tänavuse “Tampere teatrisuve” programmis.

 

Muuta maailma?

 

Festivaliprogrammiga kaasnenud aruteludel, kus osales paljude riikide teatritegijaid ja kriitikuid, jäi kõrva, et nii nagu teatrisse üldiselt, suhtutakse ka poliitilisse teatrisse äärmuslikult: kes leiab, et teatri ülesandeks on olla vaatleja, sotsiaalsete tendentside peegeldaja ilma omapoolset hinnangut andmata; kes väidab, et teater saab ja peabki ühiskonda muutma. Küllap peitubki tegelik tõde kuskil vahepeal. Samamoodi nagu ei ole võimalik peegeldada ühiskonda ilma mingitki hinnangut andmata (sest kas ei peitu hinnang juba teemavalikus?), ei ole loomulikult keegi nii naiivne, et arvata, nagu võiks ühe etenduse äravaatamine kellegi elu kurssi muuta. Aga liivateradest kasvab mägi ja headest tegudest õnnelik elu. Vaadates ei tundunud küll, nagu keegi neist EI tahaks maailma muuta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming