Ettearvamatuse* ja etteantuse vahel

Labürintteatriühenduse G9 lavastuse „Ooteaeg“ puhul on tegemist kohaspetsiifilise osavõtuteatriga.

MADLI PESTI

Labürintteatriühenduse G9 „Ooteaeg“. Lavastusgrupi liikmed: Arthur Arula, Eve Ormisson, Henry Griin, Illimar Vihmar, Inga Vares, Keili Retter, Kristel Maamägi, Kristo Kruusman ja Mari Mägi. Esietendus 13. IX Tallinna endises Suva sokivabrikus Kotzebue tänaval.

„Ooteaja“ peategelane on maja, kus kunagi on tegutsenud tootmisettevõtted Rauaniit, Punane Koit ja Suva.

„Ooteaja“ peategelane on maja, kus kunagi on tegutsenud tootmisettevõtted Rauaniit, Punane Koit ja Suva.

Henry Griin

Vanaroosa tehasehoone Tallinnas Kalamaja ja vanalinna piiril. Šikis mustas ülikonnas giid avab päevinäinud raudväravad ja laseb 12-liikmelisel külastusgrupil siseneda. Sõnaaher giid suunab grupi ustest läbi ja treppidele. Ootusärevalt tõustakse ikka kõrgemale ja kõrgemale. Korruseid ei loe keegi. Ühtäkki kostab ülevalt hoogsaid hurraa-hüüdeid – saabuv grupp on justkui millegi suurepärasega hakkama saanud. Meid oodatakse! Siis aga kaetakse külaliste silmad, meid suunatakse päikesesärasse, taevale lähemale. Kinnisilmi tunned oma käes šampuseklaasi, soe sügispäike paitamas põski. Algab ooteaeg. Me oleme selle suurepärase tehase ehitajad, lausa loojad. Meid tänatakse. Lindilt tuleb ülev kõne. Ootusärevus kestab: millal küll näeb kaunist vaadet üle kodulinna vete ja maa? Meile öeldakse, et etendus on läbi. Lint keritakse tagasi. Meid suunatakse treppidest alla, ikka kinnisilmi.

Palun vabandust nendelt, kes pole kogenud labürintteatriühenduse G9 uudisteost „Ooteaeg“. Rikkusin teie esimese üllatuse ära, kuid kiusatus oli liiga suur. Luban, et järgmisi üllatusi ei paljasta. Selline algus on lavastuse võti. Siin on koos G9 ideoloogia, lavastuse pealkirja tähendus ja üks võimalik dramaturgiline võte (see jäetakse tegelikult sinnapaika). G9 ideoloogia all pean silmas kogemusteatrit: tegemist on kohaspetsiifilise osavõtuteatriga. G9 soovib pakkuda publikule just nimelt kogemuse, ei taheta esitada lugu või vaimukusi või kontserti või ekskursiooni või mida tahes, mida eeldab etendussituatsioon. Kirjeldatud algusstseen on võtmeline. Sisenejad, külastajad, hoitakse ootusärevuses: pole võimalik ette aimata, mis hakkab juhtuma. Külaliste ootustele ei vastata, meile ei näidata kaunist katusevaadet (pole ka mõtet silmakatte alt piiluda: kogemuse mõte on kogemises, mitte reeglitele vastuhakkamises).

Pärast kahe ja poole tunnist rännakut aadressil Kotzebue 1 on selge, et „Ooteaja“ peategelane on maja. See maja on ootel. Kas sellest saab kunagi Eesti kunstiakadeemia? Kas keegi teab? Eugen Habermanni projekteeritud ja 1930. aastatel valminud tekstiilitööstuse hoones on tegutsenud tootmisettevõtted Rauaniit, Punane Koit ja Suva. Ühes esimestest funktsionalistlikest hoonetest Eestis on toodetud kõikvõimalikke paelu ja sukki. Näiteks 1979. aastal töötas vabrikus üle 1200 inimese. Peamiselt kunstiakadeemia taustaga stsenograafidest koosnev G9 avab omal kiiksuga moel selle maja külalistele, kes tõepoolest sukelduvad hiiglaslikku hoonesse nagu labürinti. Korduvalt on tunne, et ei tea, kus asud, ning pole aimugi, mis üliveidrates ruumides küll viibid.

Kes on aga „Ooteaja“ külalised ja mis üldse toimub? Külalistega on seotud „Ooteaja“ dramaturgiline nõrkus. Jah, arusaadav, G9 ei soovi külalistele ette anda kindlat lugu ega panna kedagi raamidesse. Konks ongi siin etteantuse ja ettearvamatuse vahel kõikumises. Kui G9 Tartu-teostes „Heleaines“ ja „Mõtteaines“ ei tekkinud mul kaasarändajana oma positsiooni kohta küsimusi, siis „Ooteajas“ oli balanss liiga tugevalt ettearvamatuse poole kaldu. Õigemini, ettearvamatus on muidugi hea, kuid segadus ja eri suundade vahel võbelemine tingimata mitte. Meie 12-liikmeline grupp tundus alguses olevat maja ehitajad (kas meile hakatakse rääkima dokumentaalsete sugemetega tehase lugu?), seejärel aga tehase tegevusega tutvuma tulnud ekskursioonigrupp, nagu neid ilmselt on olnud nii nõukogude ajal kui ka praegu. Siis aga sattusime ootamatult justkui armastusfilmi, õudusfilmi või ulmefilmi rolliotsingusse. Olime ka kohvimaitselist vett joovad ja barankat söövad tehasetöölised, kes vaevu selles trööstitus atmosfääris kogunemise välja kannatavad. Samuti olime nõukogudeaegne dissidentlik-vandeseltslaslik kamp vaatamas peidetud sinimustvalget ja laulmas Alo Mattiiseni lugu. Omaette võttes on need rollid ju kõik igati pädevad, kuid kokku tuli neid lihtsalt liiga palju. Fookus hajus ning kohati ei suudetud seetõttu panna ka maja tervikuna ja ruume üksikuna kõnelema. Pingestatum ja tihendatum lähenemine ning dramaturgiline abi oleks siin kindlasti kohane.

Kas publik oleks ehk võinud olla ootaja rollis nagu majagi? Ehk peljati seda? Kardeti igavust? G9 ettevõtmisi iseloomustab eriti subjektiivne, individuaalne vastuvõtt ning mulle sobiski enim n-ö ootajaks kehastumine. Toredaimatest tegemistest jäävad meelde üksinda veidrates, tühjades, aga siiski detailirohketes ruumides istumine, ootamine sõbralikult kohtlase koristaja Inga Varese hoolitseva pilgu all. Ka Kristel Maamäe juures isetegevuslik diskotamine – kuidas, kogege ise. Või ohtlikult augu serval kõõlumine Arthur Arula tuvi kõrval. Või Illimar Vihmari sisendusjõulise ülemuse pilgu alla sattumine, kolm närtsinud nelki laual (seda stseeni oleks võinud küll kõvasti edasi arendada). Või vaatlemine, kuidas Kristo Kruusmani kehastuses sünnivad tehases valged sukkpüksid.

G9 eesmärkideks on „koha lavaks muutmine“, ümbruse ja situatsioonide loomine (vt Henry Griini artikkel festivali „Draama“ eelraamatus) ning kogemise eelistamine mõtlemisele (11. IX Eesti Päevaleht). Esimene eesmärk, koha lavaks muutmine, toimis paremini mööda Tartu linna tiirutanud „Mõtteaineses“. Koha lavaks muutmine eeldab vähemalt mingil määral elusat igapäevast kohta, et saaks toimuda igapäevaelu nihestus. „Ooteaja“ vabrik oli pigem surnud, veider, kummastav koht, kust kogu elu oli täielikult väljunud: veidrate eurovalgete ripplagede vahelt piilusid vaid süsimustad mannekeenid, aknalaudadel ja põrandail nukrutsesid lugematud tuhmpruuniks kuivanud potitaimed. Pigem tuli „Ooteajas“ esile teine eesmärk: ümbruse ja situatsioonide loomine. Tõesti, paljudesse ruumidesse oli loodud nihestatud olukordi, ümbrus pandi kohati suuremate või väiksemate kunstiliste lisandustega mängima. „Ooteajas“ eelistati tõesti ka kogemist mõtlemisele. Ihkasin küll uurimuslikumat, süvenenumat lähenemist, koha võimalustest lähtumist. Koht oleks ju võimaldanud välja tuua ajaloolisi ja poliitilisi kihistusi, kuid tõsi, see pole (siiani olnud) otseselt G9 eesmärk. „Ooteaja“ üks võtmelauseid tuli ühes stseenis Eve Ormissoni suust: „Kas soovid järgnevat näha või kogeda?“ Muidugi ei antud ette teada, mis see on, mida näha või kogeda. Valik on alati õige. Minge vaadake ja/või kogege.

Paljud oma sõnastatud eesmärkidest on G9 lühikese tegutsemisajaga ka saavutanud. Nende unistuseks on Võrdsuse Teater. Küllap mõtlevad nad nii tegijaid kui ka külalisi puudutavat võrdsust. Võrdsus toimib juba lavastusprotsessis: iga kunstnik saab teha ja luua, mida soovib, koosloome meetodil sünnib rohkem või vähem sidus tervik. Tegijate ja publiku vahel valitseb samuti (peaaegu) võrdsus. Peaaegu, sest täieliku ühtlustumise puhul oleks tegu rituaaliga, G9 teeb aga etenduskunsti. Aga jah, tegija ja publiku positsiooni on n-ö tavateatriga võrreldes lähendatud. Kolmanda tasandina näeme publikugrupi enda sisemist võrdsust: publik tõepoolest suhtleb omavahel ning olenevalt lavastusest tuleb ka ühiselt tegutseda: võtta vastu otsuseid ning usaldada teist grupi liiget. Siit järeldub veel üks oluline G9-ga seonduv märksõna – usaldus. Osavõtuteater võiks tekitada tagasihoidlikus eestlases kõhedust, kuid G9 on saavutanud kõikide oma lavastustega (piisavalt) turvalise tunde juba esimestest sekunditest. Just nimelt piisava turvalisuse tunde, sest täieliku turvalisuse korral, nagu kogeme näiteks frontaallavaga teatris, kaoks ära osavõtuteatri mõte.

Labürintteatri idee olevat tegijad saanud Taanist, ka Ameerika Ühendriikides, Inglismaal ja mujalgi tegutsevad labürindi-nimetusega trupid, kuid väga levinud selline teatritegemise viis ei ole. Ma pole juhtunud päris samasuguseid rännaklavastusi kogema, küll aga tekkis teatavaid heiastusi Taani-Austria etenduskunstnike grupiga Signa (esinenud ka Tallinnas 2011. aastal), kuid kui Signa loodud keskkondadest on tahtmine pigem võimalikult kiiresti väljuda (need on intensiivsed, õõvastavad), siis G9 on selle kõrval paitavalt pehme: eesmärk ei ole külastajate taluvuspiiri kompamine, vaid väikeste üllatuste, ahaa-elamuste pakkumine. Igatahes on mõlemad riskialtid, äärmiselt subjektiivse vastuvõtuga osavõtuteatrid.

G9 tegemisi kummitab aga oht jääda liikuma samadele radadele. Kui oled kogenud mitut nende rännakut, näed, et etendajad on üsna sarnastes rollides ja kohati teevad samu asjugi (nt Henry Griini kirg veidrate mängude vastu). Oleks põnev näha grupisiseste rollide ümbermängimist ning endale uute väljakutsete esitamist.

* Vt G9 liikme Henry Griini artikli lõppu festivali „Draama“ eelraamatus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar