Etenduskunstnikust popmuusik

Ivo Dimchev: „Nüüdisteatris võib teha mida iganes. Kui on piisavalt aega ja kogemust, võib mille tahes toimima panna. Kõik on lubatud.“

MARIE PULLERITS

Seekordse „Baltoscandali“ markantsemaid ülesastujaid oli eesti publikule juba tuttav bulgaaria päritolu etenduskunstnik ja koreograaf Ivo Dim­chev. Euroopa teatrites tegutseva artisti looming on äärmuseni värvikas segu performance’ist, tantsukunstist, teatrist, visuaalkunstist ja muusikast ning ta on tuntud provokatiivsete, tabusid kõigutavate lavastuste poolest. Eestis on Ivo Dimchev artistina käinud alates 2012. aastast „Baltoscandalil“, Augusti tantsufestivalil ning „NU Performance’i“ festivalil. Tänavusel „Baltoscandalil“ esitas Dimchev kontsert-performance’il talle omases iroonilises ja teatraalses võtmes oma värskemat heliloomingut.

Olete oma karjääri jooksul töötanud nii tantsu ja performance’i kui ka kujutava kunsti vahendite ja muusikaga. Mida teete etenduskunstnikuna praegu?

Viimasel ajal tegelen rohkem muusika kirjutamise ja esitamisega, ehkki etenduskunstidest lahkuda on raske. Enamiku päevi veedan reisimise tõttu lennu- või raudteejaamades, kuid muul ajal tegelen ka enda tehnilise täiendamise ja harjutamisega – kirjutan laule, treenin oma häält ja keha. Igapäevane harjutamine on alati kuulunud mu eluviisi, selleks et hüpata mis tahes hetkel nüüdiskunsti, seada küsimuse alla kunstniku roll, suhted lava ja publiku, ajakohasuse ja traditsioonilisuse vahel. Jah, sellele on lisandunud muusika kirjutamine, olen enese etenduskunstnikuna pisut reetnud.

Eelmisel aastal andsite välja suisa kaks albumit, „Songs from my shows – Live“ („Laulud minu lavastustest – live“) ja „SCULPTURES“ („Skulptuurid“). Kas liigutegi teatri- ja performance’i-väljalt muusika­skeenele?

Teatrilava on mulle pisut liiga mugav ja turvaline paik. Nüüdisteatris võib teha mida iganes. Kui on piisavalt aega ja kogemust, võib mille tahes toimima panna. Kõik on lubatud. Etenduskunstni­kuna on mul täielik dramaturgiline ja esteetiline vabadus, kunstiks võib nimetada kõike ja publiku ootusi ei pea rahuldama. Muusikatööstus nii ei toimi ja seal sellist vabadust ei ole. Kui tahan sinna kuuluda, siis lihtsalt tuleb teatud formaate ja reegleid järgida ning seeläbi on mul artistina rohkem piiranguid.

Kuivõrd on teie popmuusiku roll kunstiline projekt, meelelahutusliku muusikamaailma toimimisreeglite üle ironiseerimine?

Mu esmane kavatsus on anda (seekordsel „Baltoscandalil“ – toim.) hea kontsert, aga samal ajal ausaks jäädes pean tunnistama, et olen selles formaadis kinni, sest fikseeritud kompositsiooniga lauludes puudub mul igasugune vabadus. Laulude vahel on see aeg, mil saan jagada publikuga oma meelehärmi ning anda aimu, et see on mulle ebamugav olukord.

Nüüdiskunstiväljal on mu publiku hulk umbes saja ringis. Kui tahan olla tõeline popstaar, pean laulma 10 000 inimese ees. See on eesmärk, milleni igal juhul tahan jõuda, et võiksin seda pidada kordaläinud kunstiliseks projektiks.

Praegu saan popstaari vaid teeselda, sest etenduskunstnikuna esinen nüüdiskunstiväljal. Need rollid esinevad kõrvuti ja mul endalgi pole aimu, kuhupoole kaldun. Kui nüüdiskunstnikuks olemine tähendab ausust, olen oma eesmärkides igal juhul aus.

 

Ivo Dimchev: „Lava on koht, kus kunstnik saab oma ettepanekutega nihutada vaatepunkte ja ideede piire, aga need ei ole alati kergesti vastuvõetavad või mõistetavad.“

Pressifoto

Teie tööd manipuleerivad publikuga, pannes vaatajad tunnistama või kogema ebamugavaid sotsiaalseid ja füüsilisi olukordi. Milline on teie suhe publikuga? Kas soovite teadlikult provotseerida ja miks?

Ma ei taha publikut provotseerida, see ei ole kunagi olnud mu lähtemõte. Tahan jagada publikuga kontseptuaalseid ideid ning mõned neist nõuavad dialoogi või nende aktiivset sisendit. See annab neile võimaluse kogeda aktiivselt lavastuse loomist, kuid ma ei ole kunagi kedagi millekski sundinud. Ma ei taha publikut ära kasutada, igaühel säilib alati oma vaba tahe. Minu kui etendaja vastutusala on teha mäng nii atraktiivseks, et soostutaks sellest osa võtma.

 

Mis teil publikuga silmitsi seistes kaalul on, millega riskite?

Lava on eksperimenteerimiskoht, ent kui idee ei ole põhjalikult teostatud, võib eksperiment läbi kukkuda – kui ei ole õige ajastus või etendajal küllaldaselt energiat ja keskendumist. Kui selles olukorras ei usuta ega usaldata iseennast ega publikut, võib juhtuda, et idee ei toimi. Kui ise ei usu tehtavasse, miks peaks publik uskuma? Lava on koht, kus kunstnik saab oma ettepanekutega nihutada vaatepunkte ja ideede piire, aga need ei ole alati kergesti vastuvõetavad või mõistetavad. Minu kui kunstniku vastutus on edastada need võimalikult täpselt, aga alati on oht läbi kukkuda.

 

Olete mitmes töös loonud iseäralikke karaktereid, kelle sugu ja sotsiaalsed tunnused on hägusate piiridega, teinekord aga jätate need maskid kõrvale. Kust jookseb piir oma mina ja värvikate lavategelaste vahel?

Sõltub olukorrast, mul on raske mõista ja suhestuda lavakarakteri kui sellisega, sest ma ei ole oma töös seda kunagi teadlikult loonud. Mõnikord pean vajalikuks, et etendav keha ei oleks sooliselt piiritletud. Seda tõlgendatakse teinekord queer-performance’i, drag-show või transvestismina, kuid ükski neist ei ole olnud mu sihiteadlik valik. Pean tunnistama, et kui mind kunagi ühele queer-festivalile esinema kutsuti, olin isegi pisut solvunud. Arvan, et etendav keha peaks suutma muunduda kelleks või milleks iganes, mis tahes loodusliku evolutsiooni lüliks, ilma ühegi piiranguta keha füüsilisusele või liikumis­keelele. Mõni teos vajab siiski selgemini määratletud keha, näiteks lavastuses „Fest“ iseennast mängides määratlen end muidugi sellena, kes ma üldiselt olen – mehena –, ning see väljendub mu füüsises, väljendusviisis, kõnnakus ja riietuses. Kõik sõltub loodava vajadustest.

Mis teid lavalises kehas köidab, millega te kehas töötate?

Muidugi võib keha välistada ja teha lavastus ilma ühegi inimeseta, kuid usun, et kõige intensiivsem kommunikatsioon ning huvitavaim ideevahetus toimub vahetu suhtluse kaudu. Sellest tekkivat energiat ja tõesust kahe elusolendi, inimkehade vahel tekkivas hetkes ei saa võrrelda ühegi muu väljendusvahendiga. See on kõige ohtlikum ja riskantsem ning ometi kõige loomulikum ja elusam viis. Mulle meeldib ka maalida, skulptuure ja videoid teha ning kirjutada, kuid keha on vahend, mida usaldan kõige rohkem ja mida saan kõige paremini valitseda.

 

Mis on laval aususe kriteerium, kuidas seda mõõta?

Alati võib ka teeselda, kuid siis näidatakse midagi, mida ise füüsiliselt, vaimselt või emotsionaalselt ei ole kogetud. Teeskluse puhul mõistab publik, et vahel on distants, mask, vorm või midagi muud, mille kunstnik sinna on asetanud. Laval täiesti aus olla ei olegi võimalik, sest tegelikku „mind“ ei ole olemas. Etendajat vaadeldakse alati suhtes mingi välise aspektiga, nagu minu puhul laulud, ruum, publik, mingi teema, probleem või objekt, kuid mida selgem ja artikuleeritum ma ise olen, seda enam inimesed tunnevad, et nende ees on tegelik isik, kes pakub midagi, on selles tõene ja aus.

Kas nüüdiskunstis ja -teatris on veel teemasid, mille käsitlemine on ühiskonna silmis tabu?

Ei usu, praegu on kõik lubatud. Miks peaks kunstis olema tabusid, kui elus neid enam ei ole? Meedias ja poliitikas pole tabusid. Seetõttu peaks ka nüüdiskunst olema tabudeta ala, kus kõike saab küsimuse alla seada ja kasutusse võtta. Loominguga saab teha sellest midagi ilusat, mis ei haava kedagi, vaid toidab kogemuste ja teadmistega. Minu arvates ei peaks olema ühtki tabu peale kellelegi valu põhjustamise, kuid seejuures peame ka ühel meelel olema, mis on vägivaldne ja agressiivne ning mis mitte.

 

Mis teid hirmutab ja proovile paneb?

Praegu on suurim proovikivi, et olen andnud nõusoleku minna kahe nädala pärast Inglismaale Wembley staadionile saate „The X Factor“ katsetele, et laulda mitme tuhande inimese ees. Ma ei ole kunagi midagi sellist teinud. Nüüdiskunstnikule on see peaaegu halvim asi.

Olen alati otsimas midagi uut, millest eelmises loomeprojektis puudust olin tundnud. See on kestev uurimisprotsess: kus ja kes olen, miks ma olen osa kogu sellest hullumeelsusest, mida kunstnikud teevad. Võib-olla olen töönarkomaan, võib-olla heidan lihtsalt iseenda üle nalja. Usun, et paljud otsused langetame teadlikult, ometi ei saa me suurt osa enesega toimuvast kontrollida. Mul on olnud soove, mis on mind ometi viinud sootuks teise kohta. Minu ideed ei pruugi ühel hetkel üldse toimida, sest elu viib kuhugi mujale.

 

Milline on praegu meelelahutuse ja nüüdiskunsti suhe?

Minu loomingus on see alati hägune, sest tahan, et inimestel oleks mu etendustel tore olla. Mis iganes peamurdmist vajavate ideedega ma parasjagu ka ei tööta, teen alati kõik selleks, et inimestel ei oleks etendusel igav. Minu arvates ei olegi seal suurt vahet, see on lihtsalt sõnastamise küsimus. Kui vaadata, millistest elementidest nüüdiskunst koosneb, ilmneb, et mitmedki lavastused põhinevad komponentidel, mis ei erine nii väga telesaadetes või n-ö odavas meelelahutuses nähtavast. Küsimus on perspektiivis ja selles, kes loodu taga seisab.

 

Kui kriitiline te selle suhtes olete?

Ma olen alati kriitiline! On vaja vahet teha, kui palju erinevad see, millest tunnen rõõmu artistina, ning see, mida naudin publikuna. Need on erisugused maailmad ning nende suhe on pidevas muutumises. See on seotud pigem kunstniku sõnavaraga, mis on omakorda oluline tegur, mille eest tuleb vastutada. Pean tundma end ümbritsevat kunstivälja, et näeksin, kuhu minu loominguline avaldus seal paigutub. Meid mõjutavad tegurid, millest me pole teadlikudki. Mida teadlikum olen, seda parem, aga võib-olla pole see alati isegi vajalik – nii või teisiti oleme osa mängust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht