Etenduskunstide kokteilisegu Münchenist

Madli Pesti

Kandikul lugu kätte ei anta, loojaid huvitab eelkõige etendaja ja vaataja suhe.Novembris Münchenis toimunud „Spielart” on ilmselt Euroopa üks eksperimentaalsem etenduskunsti festival. Kuigi programmist leiab ka kuulsate tegijate uusi või vanemaid lavastusi (sel aastal Alvis Hermanis, Jan Fabre, Forced Entertainment, Hotel Pro Forma jt), on festivalil rõhk uutel ja tundmatutel tegijatel. Mitmedki nimed, keda Münchenis nägin, saavad mõne aja pärast kindlasti olema Avignoni, Edinburghi, aga miks mitte ka „Baltoscandali”  või Augusti tantsufestivali afiššidel.

Tänavuse festivali eksperimentaalseim osa kandis pealkirja „Connections”, („Sidemed”) milles peegeldub soov kaasata mitmeid kunstnike põlvkondi, ühendada traditsiooniline lähenemine ja kaasaegne etenduskunst, ka vanamoodne ja uuendusmeelne publik. Kuna festivali rahastamisega pole probleeme, said korraldajad välja käia üpris pöörase idee. Kuuele etenduskunstnikule anti ülesandeks  soovitada festivalile andekaid noori ja olla nende projekti mentor. Mentoriteks hakkasid maailmakuulus koreograaf Meg Stuart, aastaid Christopher Marthaleri lavastustele kujundusi teinud ja ka ise lavastaja Anna Viebrock, etenduskunstnik ja kirjanik, briti performance’igrupi Forced Entertainment juht Tim Etchells, kunstnik ja lavastaja, Hotel Pro Forma asutaja taanlane Kirsten Dehlholm jt. Niiviisi sündis aastase loomeprotsessi vältel kuus teost. Ükski  polnud nii-öelda täiuslik kunstiteos, mõni oli igavgi, kuid kõik tekitasid vaidlusi ja uusi mõtteid; mõni aga oli lausa ennenägematu.

Milline oli mentorite osa teoste valmimisel? Pärast kõigi lavastuste vaatamist leidis aset päevapikkune asjalik vestlus mentorite, kunstnike ja publiku vahel. Mentorid selgitasid oma eesmärke ja töömeetodeid. Prooviperioodi ajal kohtuti oma väljavalitud noorkunstnikuga kaks-kolm korda, enamasti oldi kõrvaltvaatajaks  ja vestluspartneriks, tööprotsessi otseselt ei sekkutud. Originaalseima ideega tuli välja belgia etenduskunstnik Dirk Pauwels, kes otsustas olla mentor viiele kunstnikule. Ta valis välja viis üksteisele võõrast koreograafi maailma eri paigust. Esimene koreograaf töötas üksinda kaks nädalat, siis lisandus teine, seejärel kolmas ja nii kuni viienda osaliseni. Tulemuseks viis stseeni, mis võisid, aga ei pidanud üksteisega haakuma, pealkirjaks „Five People” („Viis inimest”). Etendus lõpeb nutika stseeniga: osalised istuvad viiekesi eeslaval ja proovivad korraga rääkides lauseid kokku seada; tekst on spontaanne. Performatiivne esinemine muutub sujuvalt kohtumiseks publikuga. Küsitakse muidugi tööprotsessi kohta. Vastamine on vaevaline, sest viis pead ja viis arvamust peavad end üht moodi ja üheaegselt väljendama. Nende püüdlus kukub välja naljakana, näeme,  kui raske on viis erinevat inimest ühte moodi rääkima-mõtlema saada. Nende koos ette valmistatud etenduse lõpp peegeldas koreograafide endi raskusi koostööd teha ja tulemuseni jõuda.

Võib-olla märkasite, et ma ei ole siin artiklis veel kordagi kasutanud sõna „teater”, ehkki „Spielart” reklaamib ennast teatrifestivalina. Mulle tundub, et vähemalt eesti keeles on sõnal „teater” üpriski kindlapiiriline tähendusväli.  Mõeldakse eelkõige sõnateatrit, enamasti mingil alustekstil põhinevat teost, mida esitab näitleja ning kuhu võib tänapäeval vähesel määral olla põimitud ka tantsu- ja videokunsti. „Spielart’il” nähtud eksperimentaalsed lavastused on kõik totaalselt multimeediumlikud, omavahel on põimitud tehnika viimane sõna, laul, muusika, video ja koreograafia. Žanriliselt esitati segatult laulumängu, kabareed, videokunsti, stand-up komöödiat, raadiokuuldemängu  jpm. „Sidemete” programmi kõik lavastused olid oma võtetelt, stiililt ja temaatikalt täiesti erinevad, aga lavastuste vahel tekkisid tihedad seosed.

Kogu festival pani mõtisklema teatrikunsti tuleviku üle ning Euroopa kolleegidega hakkasime rääkima post-postdramaatilisest teatrist. Mis siis andis põhjust sellisteks aruteludeks? Peaaegu kõiki nähtud lavastusi sidus metateatraalsus, teatrikunsti enda võtete küsimuse  alla seadmine ning ka etendaja-vaataja suhte uurimine. Eestis on nende teemadega meeldejäävamalt tegelnud lavastajad Ojasoo ja Semper, koreograaf Mart Kangro ja Von Krahli teater. Tundub, et Euroopa teatris saab selline refleksiivne etenduskunst järjest valdavamaks, kuigi loomulikult ei kao ka loopõhine illusionistlik teater. Kui selle programmi viimase etenduse („Viis inimest”) alguses nägin kuuendat korda tühja lava ja etendaja hakkas rääkima, milliseid objekte või inimesi ta laval näeb, siis sisimas hüüatasin küll: kas tõesti peab vaene vaataja jälle kõik ise välja mõtlema?

Kuid polnud hullu, ka seekord oli oma peas loodud maailm üpriski huvitav. Sellist kunsti võiks nimetada ka kontseptuaalseks ideeteatriks; mõni aeg tagasi oli mõistena käibel „kontseptuaalne tants” nüüd on aga mindud veelgi multimeediumlikumaks ning liigutust või inimest ei pruugi laval ollagi.  Näiteks Itaalia grupp Ortographe, kes esines festivali põhiprogrammis, saab oma teoses „Controllo Remoto” hakkama, ilma et mõnd inimest üldse laval näha oleks. Tegemist on üpris mõjuva videokunsti, arvutimängu ja valgus-show’d ühendava sõjateemalise kunstiteosega, metateemaks vaataja vastuvõtt, sõja- ja kunstikogemus, žanriks tehnoloogiline häppening, heliinstallatsioon või eksperimentaalfilm. Laval hõljub valgest läbipaistvast  kangast kardin, kuhu projitseeritakse maailma esimesi fotosid Ameerika kodusõjast. Kardin hakkab tuule mõjul liikuma, nii tekib tunne, et riidel liiguvad ka pildid ja nendel inimesed. Kangale ilmub video, võimalik, et Iraagi sõjast: Ameerika snaiper, sõjategevuse argipäev, must materjal. Sihtmärgi tabamist saadab ameerikalik naer. Õõvastav. Valge kangas hõljub nelja õhupalliga õhus, kadudes imeväel vaatajate silmist. Eikusagilt kerkib udusein. Kõikehõlmav  surround-heli annab teada, et istume lennukis, ümberringi raketid, pommid, laserid, tuli – loodud vaid heli, tossu ja valguse abil. Kõik hävitatakse. Rollimängulikult ehe tunne – veenev manipuleerimine vaataja tajuga. XIX sajandist oleme jõudnud ajastusse, kus sõda saab pidada ka ühe nupulevajutusega. Tehnoloogiline teater ilma ühegi näitlejata laval.

Tehnoloogilist teatrit koos lauljate ja tehnikutega näitas „Sidemete” programmis  ameeriklane Toni Dove, kelle live-elektroonikat, videot, robotroonikat, laulu ja muusikat ühendav kunstiteos valmib lõplikult alles kahe aasta pärast (mentor Kirsten Dehlholm). Toni Dove’i eksperiment oli ennenägematu tõepoolest kõigile, sest tegu on tehnoloogiaga, mida keegi varem pole loonud ega kasutanud. Pärast esitust rääkisid kunstnikud oma meetodist ning nimetasid endid live media rokkbändiks, kus igaühel on oma osa mängida ja mille dirigent on Toni Dove. Laval oli näha mitmeid arvuteid, ekraane, mikrofone, sensoreid. Videol tegutses avatar, mis/kes pandi liikuma liikumissensorite abil; laval esines viiulimängija, kelle poogna liikumine oli seotud sensoriga, mis tekitas erinevaid helisid; tagalaval asus kummistuslik robot, mille liikumist juhtis mobiiltelefonist publiku hulgas istuv tehnik. Toni Dove tahtis loo tasandil segada ulmežanri ja kummitusloo ja rääkida põnevusloo neiust,  kes uurib teispoolsust. Live mix kinosündmuse lõppedes oli veidi kahju, et uue tehnika abil ei soovita rääkida tänapäeva ühiskonnast, virtuaalsusest, medialiseeritusest; küsida, mis on reaalsus ja illusioon. Väga võimalik, et praegu uskumatuna tunduv tehnika on kunstivallas peagi üsna tavaline ning selle abil räägitakse tulevikus kõikvõimalikel teemadel. Žanrite segamisega paistis silma prantslanna Ludivine Petit’ lavastus „Geen krimp,  Gustav!” (mentor Anna Viebrock). Lihtsustatult, tegemist on Gustav Mahleri laulude õhtuga, mis sündis koostöös hollandi häälekunstniku Jaap Blonkiga.

Täpsemalt: võta üks osa Christoph Marthalerit, üks osa Georges Aperghist, üks osa Heiner Goebbelsit, veidike Brechti ja Kurt Weilli ning sega see kokku üpriski originaalseks tervikuks. Lavale on loodud veidi viebrocklik-marthalerlik ära unustatud vanade asjade ladu – vanakraamipood  on kokku saanud muusikariistade parandamise töökojaga. Laval askeldab neli tegelast, kes on hõimlased Becketti Godot’ ootajatega. Naine (metsosopran Barbara Zechmeister) on lühike ja ümaruke, viltuse-katkise punase kleidiga. Laule esitab peamiselt Pierrot’ kostüümis bariton Simon Bailey. Markantseima rolli teeb Mikihiire koomiksi Kupi-sarnase välimusega häälekunstnik Jaap Blonk, kellest tuleb välja mõeldavaid ja mõeldamatuid hääli. Kogu lavategevust  saadab võõritav huumor, ei mingit paatoslikku klassikalise muusika esitust. Teos on meeldivalt abstraktne, mingit jälgitavat lugu välja ei kooru. Muusika sulandub visuaalkunsti ning video- ja filmikunstiga. Lauldakse ilmselt kõikidele sakslastele (ja välismaistele muusikaprofessionaalidele) tuttavaid Mahleri laule sõjast ja surmast. Esteetika ja atmosfäär seostub ka Georg Büchneri „Woyzeckiga”.

Lavastuse kavalehelt võib lugeda sisukat esseed Eestis veel uudsevõitu žanritest nagu instrumentaalteater (kontseptsioon Mauricio Kagelilt) ja kõlateater/hääleteater. Viimatine NYYDi festival tegi säärase kunsti tutvustamisel Eestis tänuväärset tööd ja pakkus ülipõnevaid kunstiteoseid maailma tippudelt. Hoopis teises laadis, kuid samuti säravat žanrite kokteilisegu pakkus noor Belgias elav uusmeremaalanna Kate McIntosh lavastusega „Dark Matter” („Tume aine”), mentor  Tim Etchells. McIntoshi võib võrrelda eelmisel „Baltoscandalil” esinenud rootslanna Charlotte Engelkesega. Mõlemad on pikad ja punaste juustega diivad, sarnane on ka nende lavaline olek – jõuline ja poeetiline. Mõlemas on diivalikkust ja sarmikust, nende lavastused laenavad objektiteatrist, kabareest, muusikalist, tsirkusest jpm. Kate McIntoshi lavastuse pealkiri on üpris nutikalt valitud. Tõepoolest räägib ta tumedast ainest, ka kvantfüüsikast ja teistest  maailmadest. Ülekantud tähenduses jutustab ta mängulist lugu tumedast, defineerimatust meie sees ja ümber, on humoorikalt filosoofiline, vaimukas ja jõuline.

Maailmakuulus etenduskunsti trupp Forced Entertainment tõi „Spielart’ile” vaadata oma 2008. aasta lavastuse „Spectacular” („Silmapaistev”), mis võtab kokku mitmedki eespool kirjeldatud lavastused, kuid mis oli mulle pigem pettumus – ilmselt oli ootushorisont  kuulsa trupi nägemiseks liiga kõrgele tõusnud. „Spectacular” on väga lihtne intellektuaalne teater, oma pealkirja mänguline vastand. Suur tühi lava. Mees (Robin Arthur) kottpükstes, skelett hooletult peale maalitud, kirjeldab pea pooleteise tunni jooksul etendust, mis „tavaliselt” toimub, stand-up-komöödialikult hooletul, igapäevasel viisil. Lavale tuleb teksades naine (Claire Marshall), kes palub oma suremisstseeni ettekandmiseks skeletil vait jääda.  Naine surebki mitmel viisil tund aega järjest. Ekspressiivselt. Aeg-ajalt mikrofoni rögisedes. Publikust arvati, et lavastaja Tim Etchells soovib rääkida vana, illusionistliku teatri surmast (sellist teatrit kirjeldab lobisev skelett – laval peaksid justkui olema taimed, trepp, bänd, hõbedases riietuses tantsijad jm). Pigem rõhutaksin jälle vastuvõtu, retseptsiooni teemat. Mis on laval? Kuidas mina seda vaatan? Kuidas ma seda vastu võtan? Kõik, mida skelett kirjeldas, oli puudu. Etendus hakkab tööle vaataja peas. Ja peades sünnivad väga erinevad etendused. Esimesed 15 minutit skeleti juttu on lõbustav ja huvitav, kuid edasi on kõik üpris selge ja lihtne, inimesed mu ümber tukuvad. Uimasus ja ühetaolisus on muidugi teadlik valik. Etchells rääkis, et kuigi oleks olnud ootuspärane tühjale lavale lõpuks mõni tantsija või bänd tuua, siis ootustele vastavalt nad käituda ei tahtnud.

Üllataval kombel moodustus „Spielart’i”  väga erinevatest lavastustest eriliselt kompaktne tervik. Kõik nähtud teosed on loodud prooviprotsessi ajal, väheste puhul on kasutatud mingit alusmaterjali (nt Gustav Mahleri laulud). Enamik lavastusi näitab tühja lava ja räägib sellest, mida laval ei ole. Lavastused on selgelt refleksiivsed ning kuigi publiku hulgas andsid tooni teatriprofessionaalid, ei arva ma, et selline etenduskunst oleks tingimata hermeetiline ja vaid vähestele arusaadav. Tundub, et  kunstnikud on tõepoolest huvitatud kommunikatsioonist – uurivad nad ju enamasti etendaja ja vaataja suhet. Jah, vaataja peab olema kommunikatsioonist huvitatud ning valmis ootamatusteks ning vihjete-seoste otsimiseks. Kandikul lugu kätte ei anta, arenguga karakter nauditava näitleja esituses puudub. Järjest valdavam on etenduskunsti multimeediumlikkus ja tehnoloogia võidukäik. Loomulikult ei näe sellist kunsti vaid Münchenis, kuid festival näitas  intensiivselt ja kompaktselt etenduskunstide võimalikke arengusuundi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming