ERI:Meediast ajalukku

Andres Noormets

 

Eesti on nii läbikasvanud ühiskond, et objektiivne ajalugu pole võimalik.

 

Peaaegu igal õhtul me tuleme lavale. Me kanname inimesteni mingit informatsiooni nendelt väljadelt, mis meid ümbritsevad. See on meie valu ja kutsumus. Näitleja iga pisimgi närv kogub ümbrusest materjali, mida vormida kurruks võiks vaataja vaikival suul. Me ei taha olla pajatsid, kes rikastelt liudadelt raasukesi norivad, vaid suveräänid, kes laulavad tulevikku ning näevad aja sisse. Näevad seda, mis inimeste südameisse pole veel tõusnud, aga mis võib olla juba teel. Me tahame olla sõnumitoojad, keda kuuldakse. Kelle loodust saab lugeda ajastu kuju ja jäljendit…

See on ideaal. Kui lähedal on see tegelikkusele, teab igaüks ise. Igasugune ülekanne tavaliselt deformeerib midagi, aga otseühendusi juhtub harva. Harva kui armumist esimesest pilgust või katarsist, mis muudab elu mõtet. Enamjaolt ollakse õnnelikud isegi siis, kui polnud piinlik. Aga see on põrm.

Teater on põrmule kirjutatud. Tema säilmed on igas mälus, mida ta puudutab. Aga neid puudutusi on vähe, tundub, et järjest vähem. Nagu sööks neid aeg. Aga inimvaim igatseb puudutusi, tema jumalik vaevatee ongi vaid igatsus puudutuste järele. Metafüüsiline kirg tõusta lennule mateeria väljade kohal.

Mälu elab omamoodi. Tema talletab oma jälgedesse sedagi, mis sealt kunagi ei vabane ning aastatega koormaks muutub. Mälu vajab distantsi ja siin astuvad valgusse kirjeldused. Praegu pole veel hetkes elav teatrifakt võimeline iseendast distantseeruma ning samaaegselt end kirjeldama. Teatud tingimustel oleks see küll võimalik, aga ajaline vahemaa nüüd ja praegu toimuva etenduse ning ajaloo vahel tundub siiski ületamatu. Vähemalt lähiaegadel, vähemalt meie aegruumis kehtivast füüsikast lähtuvatel tingimustel.

Tähendab, et tuleb mingil kombel üles kirjutada need näitleja kiirenevad pulsilöögid, lühikesed hingetõmbed, tumm valu vasemas silmas, kui põsed ja huuled lõdvenevad ütlemaks: ?Lõpp on vaikus…?

 

Valikud

 

Ajalugu olevat valiv, mälugi ju on. Ta on üleskirjutaja nägu. Kultuurilugu eriti ning teatrilugu veel enam. Sajandite distantsilt pole võimalik algallikate varjegi näha, mis siis rääkida informatsioonist või emotsioonist, mis ammu neist teatritegudest ammutus. Sõnadesse on võimalik fikseerida vorm ning kirjeldada mingit üldisemat mõju. Täpselt fikseeritavaks jääb vaid vaatleja isiklik kogemus ja tema võimekus seda talletavale meediumile edasi anda. Siit lähtuvalt on kindel, et ajaloona jäävad püsima kirjanduslikult veenvamad esitused ja tipmiselt sõnastatuile jäädaksegi aplodeerima.

Ilma silmapaistva kirjandusliku talendita jäänuks Artaud? lihtsalt üheks leekiva hingega veidrikuks, Stanislavski oleks ilma kirjasõnalise pärandita olnud vaid suust suhu liikuv kuulujutt ja ega Pansogi ilma lobeda suleta meil sel määral meeles püsiks. Raamatutest pead sa tõde leidma. Aga minu väitmist mööda on üleskirjutused siiski suuremalt kirjandus ja vähemas osas ajalooline tõde. Ilma kirjanduseta poleks teatriloost pooltki ja see teinegi pool oleks surmavalt igav. Kuigi, jah, ega ajalugu peagi just pinev action olema. Või ehk siiski?

Kui tänane ajakirjandus on tulevikuajaloo allikas, siis tõestub ilmselt vastupidine, sest päevakajaline meedia toodab just action?it, mis müüb. Nad on aktiivsed, kiirreageerivad, nende üldistused koonduvad jõulise tõmbega paari lausesse ning ongi tehtud: teatrifakt sündis, ei sündinud. Pilt on veel ekstraboonus. Kõneledes kord ühe sõbraliku arhitektiga, sain ma teada, et tema kultuurihuvi leiab tõukeid just päevalehtede pildivalikust. Et kui etendusest on kirjutatud ja pilt juurde pandud, siis see on talle juba positiivne vihje. Aga see, kas kirjutise sisu on ülistav või mahategev, pole üldjuhul enam oluline. Oluline on kirjutamise fakt ? see määrab asja olemuse.

Kujutan täiesti ette selle vaatepunkti ajalukku kandumist. Kui tulevane uurija avastab meediast ühe näo piisavalt rohke esitumise, siis võibki see märkida sellenäolise isiku mõjukust ajas ja olla piisav põhjus eriliseks äramärkimiseks. Kostabilik joon töötab: kui meedia sinu kuvandit ei tarvita, siis pole sind olemas…

 

Mis siis?

 

Väidan, et ajakirjandus üldjuhul ajalugu ei salvesta. Eriti päevalehtedes keeb hetkeemotsioon, paigutumine hetkeolukorda. On vaja klaarida suhtestruktuure just täna toimivas maailmas. Ajakirjanik ei mõtle ajaloole, ta püüab päeva. Mis täna tähelepanu ei vääri, seda pole homme olemas. Tänased riigiteatrid ongi enamjaolt selle konksu juba alla neelanud. Nende avalikud suhted tuginevad just selle lause heaks töötava mürameedia postulaatidele. Eks ta ole ? rahal on ainult täna tänane väärtus ja publicity on raha.

Illusioon, et homme teeme selle raha eest kunsti, mis tänastelt käkkidelt teenitud, ei tööta. Selline suhe peaks ajaloo poolelt vaadates otse prügikasti viima, aga ma pole kindel. Haltuurat ilma meediakärata maha ei müü ja meediasse jäetud jälg talletub, muutub iseeneslikult säilikuks katalogiseerijate sahtleis.

Võime küll öelda, et meil on veel kultuuriajakirjandust, mis valib teemasid ning objekte vastutustundlikult, aga see servake tundub olevat niivõrd süvafriikide pärusmaa, et pildile tahtjad sinna naljalt ei kipu. Aimub pigem äraspidine mõtteviis, mis peab näiteks T.M.Ks ja Sirbis esinejaid hälvikuteks, kes säravamatel pindadel läbi ei löö. Karisma värk. Ja ajalugugi liigitub juba selliste tunnuste põhjal: Edgari karismaatiline lähiajalootellis, Ilmjärve karismaatiline Pätsi tõlgendus versus mustvalge Teatrielu 2004. Teatriloolaste maitse hindab tagasihoidlikkust, aga karisma-mehed ütlevad tulevikus piltidele pilku heites, et oli üks ilmetu teatriaasta.

Ma ei kritiseeri siin toimetajaid ja väljaandjaid, ma olen ka ise mustvalgete kujunduste poolt hääletaja, aga trend osutab vastassuunda. Publik on värvide fänn, tema silm ootab kujunduste tulva ja tulevärki. Ühiskondlik arvamus painutab friikide pea maha ning nende nutt paistab olevat edevus.

 

Mida teha?

 

See leninlik küsimus püsib. Uued ja uued ajalood ei pühi seda mälust. Ma tahan, nagu teisedki teatriloojad, et nende tööde kajastus oleks olemas. Mingilgi moel. See võib olla soov iseennast seletada, leida poolvägisigi distants, mis annab tehtule õige nime. Asjade väärtus on ajas muutlik ja mõni tõde ei sünnigi eal, aga salvestamine annab mingigi võimaluse vaimselt alles jääda, sest on lootus, et vähemalt kood salvestub. Jääb alles üks täherida, mida mööda tulevikulaused saavad oma kohtadele asetuda.

Ma usun, et tegelikult käib igasugune looming, kui ta just pole ideoloogiliselt tantsule palutud, tegelikest ajaloofaktidest ees ning tema põhjal kirjutatud ajalugugi on pärisajaloo suhtes eelajalugu, mis määrab. Ma olen lugenud sõjaeelse Eesti teatriajakirjandust ning arvan mõistvat, mis tollasele inimesele teatris meeldis. Tehtu tõelise väärtuse äratabamiseks jääb aga informatsiooni enamasti vajaka. Kuigi, ka siin on erandeid. Ma muutun tähelepanelikuks, kui kirjutaja nimi viitab inimesele, kelle kirjanduslikku pärandit ma tunnen. Selle järgi mõistan ma mingi koordinaadistiku paika panna. Tähendab, et väärtusliku algallika tekkeks oleks vaja nagu kahekordset loomeakti. Talletaja väärtus määrab talletatu väärtuse ning seesugune mehaanika nõuab juba hoopis laiemaid taustu.

Ei saa öelda, et niisugune värk oleks nüüd väga tore. Tänagi toimib nimede põlistamine läbi mingite auhinnalaudade, kus lebavad tituleeringud ajalugu suunavad. Eesti on nii läbikasvanud ühiskond, et objektiivseks ajalooks ta ei kõlba. Meie laused on isikutele suunatud, me tunneme oma publikut nägupidi. See on parimal juhul hästi jutustatud muinasjutt või perekonnasaaga, halvemal juhul lihtsalt kit?.

Mingit objektiivset tõde suudavad vahest kanda kiretud faktikogumikud, aga siiski saab iga järgmine keiser ka neist omale uued rõivad õmmelda. Kui ta vaid tahab.

 

Järelduse koht

 

Ma pole väga ajaloohuviline. Ma ei leia, et päevakajaline ajakirjandus looks üldistusteks baasi. Ma arvan, et nädalakajalist kirjavara võib hindajana usaldada, sest tal pole kiire, aga sotsiaalset struktuuri tajub temagi esmatähtsana ning see tajumus on subjektiivne ega pane täistõest faktimootorit edukalt tööle. Kuukajaline ajakirjandus on muutunud enamjaolt teemabukette armastavaks, komplekteerib end ajatute ning tõlgitavate tekstide ruumis hästi, aga ajakajaks jääb niivõrd vähe ruumi, et see võib toimetaja isiklikust maitsest või sõpruskonnast lähtuvalt olla tendentslik. Ka aastakajaline käsitlus on siiski ajakirjandus. Ainult materjali on rohkem. Kiirtoiduhuvilised ei viitsi selle formaadiga eriti jamada. Pildivalik moodustub tihti sellest, mis kuskil reklaamitubades üle on jäänud ja seda siis näidatakse. Mõnikord läheb ilmselt paremini, aga ega väga uskuda ei tea. Väljavalitud kirjutajad võtavad oma lemmikud isukalt ette, sest aastakajalises asjas on kirjanduski lubatud ? siit peaks otseuks ajalukku ju minema.

Muud monograafiad või koguteosed ongi juba üleskirjutatud ajalugu. Ja näiteks Vahur Linnuste raamat on hiilgav allikas mõnede suhtumiste muutmiseks: ma pinnisin kümmekond aastat tagasi Ilmar Laabanilt välja nimekirja jagu näidendivara, mida ta eestimaisesse teatrimaastikku külvata soovitas. Seal oli kolm asja Georges Schehadélt, prantsuse avangardistilt, kellest Linnuste oma raamatus päris pikalt pajatab. Ma tellisingi rahvusraamatukogu rahvusvahelist niiti pidi need raamatud, paljundasin, lasin teha sisukokkuvõtted ja püüdsin siis olulistes kabinettides tükke välja pakkuda, aga otsustajad lükkasid mu leebelt kõrvale. Nende nägudelt peegeldus muigvel kaastunne algaja autori vastu, kes oma esimesi katsetusi mingi veidralt võõra nime taha peita püüab. Mul oli piinlik, on vist praegugi. Aga ajalooline vihje sai nüüd ometigi antud. Kuigi ? see viimane jutt võib vabalt olla ka kirjandus…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming