Ema, poeg ja püha üritus

Ivar Põllu

Maksim Gorki ?Ema? esietendus 12. jaanuaril Von Krahli teatris. Lavastaja on Rainer Sarnet, kunstnik Liina Keevallik, nimiosas Liina Vahtrik. Osades Mari Abel, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Taavo Tiko. Teksti loeb Lembit Eelmäe. Lavastuses kasutatud kirjandus: V. Panso instseneering ?Emast?, F. Dostojevski ?Ülestähendusi põranda alt? ja ?Kuritöö ja karistus?, ?Karl Marxi tarkuseraamat?, O. ja V. Presnjakovi ?Mängides ohvrit?.

Kodanlik meelelahutus ei ole ainuvõimalik! Juba eesti kutselise teatri algusaegadel tahtsid inimesed seltsiteatrite vodevillide, kotijooksu ja ballide vahele sõõmu inimest kõnetavat kunsti, rahvast rahvale rääkimist, arusaadavat, aga allahindluseta meelte kokkupanemist. Mitmel pool Eestis tegutsesid töölisteatrid, mis tõid lavale nii sotsiaalselt teravaid (omaaegseid) kaasaegseid näidendeid kui ka rahvuslikku dramaturgiat (nt Raudsepp), räägiti arusaadavas, kuid uuenduslikus teatrikeeles. Möödunud sajandi keskpaiku, tööliste riigis riigistatud seltsiteatrid on nüüd, uuel sajandil, uue kodanliku vabariigi ajal justkui konkurentsitud oma tõe ja õigusega. Aga ei!

Meie tubli kodanliku vabariigi oma töölisteater Von Krahl tegutseb jõudsalt. Pärast ürgrahvuslikku suvist laulumängu (?Eesti ballaadid?) ja välismaist laulumängu-mugandust (?Ainult võltsid jäävad ellu?) on lavale toodud tõeliselt liigutav lugu lihtsatest inimestest muutuste ja mandumiste maailmas ? Maksim Gorki ?Ema?. Aastakümneid kohustusliku kirjanduse nimekirja kuulunud teose lavastamine praegu on ette kõnekas. Tundub, et just nüüd on noortel teatrijõududel midagi öelda. Tagantjärele on selge, et pigem on asi küsimises.

Kes kasutab teisi ära? Kas need härrad ettevõtete nõukogudes või need teised härrad ametiühingutes ja streiginõukogudes? Kui palju peab head inimest kiusama, et ta tigedaks läheks? Kas inimene on loll, kui ta on liiga vaene, et olla heaolu poolest elu mõtte järgi küsimise tasandil, aga siiski küsib (kuni hullub)? Kes ma olen, et ma võin niimoodi küsida?

Mis on täna teistmoodi kui eelmisel sajandil, on see, et need, kellest teater räägib, ei istu saalis. Saalis istuvad vähem ja rohkem noored ja keegi ei tea, kas see on nende jaoks meelelahutus või kokkupanek. Selge on see, et elav sotsiaalsus ei sünni ärakasutatute pikettidel. Niikaua, kui korralikust perest võsukesed ei tõuse ülekohtu vastu, ei muutu midagi. Ja kui midagi muutub, siis varem või hiljem kõik mandub ? kui mitte tõde, revolutsioon või idee, siis tema seletamine, ärakasutamine või temast tuletatud õigus. Ema kannatab enda, poeg oma uhkuse, üritus inimeste nõrkuse pärast. Kirikutest saavad ujulad või purskkaevud, poliitilised roimad asenduvad maotute armukadedusest ajendatud rapsimistega.

Rainer Sarnet on Gorki ?Ema? lavastamisega ette võtnud ambitsioonika hüppe. Teiste noorte filmilavastajate üha konkreetsema sotsiaalse haardega kõrvutades (Kilmi ja Maimik) on see küll pigem peavooluga kaasaminemine, kuid teinekord polegi tähtis mitte isiklik ajend, vaid üritusse antud panus. Midagi on õhus. Miski tõstab pead. Küsimus on selles, kes lõikab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming