Elulooraamat kui kultuuriajaloo õpik

Jaak Alliku raamatust „Kihnu Jõnnist Savisaareni“ leiab eneseirooniat, irooniat, künismi ja suuremas plaanis heatahtlikkust. See on täis elu maitseid.

MARGUS MIKOMÄGI

Ega oskagi seitsmekümneaastaseks saanud Jaak Alliku kirjutatud omaenda kujunemislugu iseloomustada lühidalt teisiti kui raamatut, mille teljeks on tema poole sajandi kestel kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika Nikita Hruštšovist Taavi Rõivani. Allik on hariduselt ajaloolane ning elanud oma elu kultuuris.

Autor mõtestab oma elu selle kaudu, milles ta on olnud aktiivselt osaline. Raamatust leiab eneseirooniat, irooniat, künismi ja suuremas plaanis heatahtlikkust. See on täis elu maitseid. Seitsekümmend aastat on maailma kestmise seisukohalt lühike aeg, ent selles raamatus on kirjas, kui palju muutub ja kui palju ka kordub, kui oskad märgata.

Kõik võib olla looming. „Kumba on rohkem, poliitikat või teatrit?“ võib mõni küsida. Raske vastata, aga mulle meeldib see, kuidas Allik suhtub oma raamatus just teatrisse ja seal tegutsenud või praegu tegevatesse inimestesse. Tekivad loojate ja loomingu pisiportreed. Kokku annab see kultuurist suure pildi, millest mina leidsin kinnituse oma intuitiivsele arvamusele, et päris inimesed ja päris kultuur on olemas võimust sõltumata. Autor võib sellele ehk vastugi vaielda, aga mulle tundub, et selleks Jaak Allikuks, kes ta on, kujunes ta ikkagi tänu enam kui 1000 lavastusele, mida ta läbi aegade on vaadanud, mitte argiste poliittuulte tõttu.

Elu jooksul olen näitlejate ja lavastajatega rääkides märganud, et ükski neist ei eita: peale töö ja tahtmise, andekusegi, peab elus ja loomingus olema ka õnne. Selle raamatu järgi paistab, et Allikul on seda õnne olnud. Kihnu Jõnn ütleb, et mees peab olema suurem kui tema saatus. Allik justkui hindab selles raamatus oma saatust, teeb seda ise ega oota teiste hinnangut. Õigemini küll on teiste hinnang selle elu käigus juba antud.

Arvan, et inimese elulugu on põnev lugeda just siis, kui ta on ise oma elule hinnangu andnud. Allik teeb seda nii, et jätab kohati kõrvale tagasihoidlikkuse, mida meil vanasti peeti heaks tooniks, aga jääb seejuures ausaks, mida saab endale lubada vaid vaba mees. Selline, kes ei karda kaotada ega seda, et keegi võib vihastada. Küllap ta teab paljusid intriige, üsna jälkegi, mis oleks ehk andnud raamatule pikantset värvi, aga need on ta jätnud kõrvale. Kujutan ette, et ta võis kirjutades tajuda, kuidas isegi diplomaatia mõjuks valetamisena. Pigem olla aus, mitte valetada, jätta mõni asi lihtsalt puudutamata.

Seda raamatut võib võtta poliitika ja teatri käsiraamatuna, omamoodi ajalooõpikuna. Kirjutajaks on mees, kes on kuuskümmend aastat teatrit vaadanud, viiskümmend aastat teatrist kirjutanud ja suurema osa oma elust elanud kultuuris. Minu meelest on raamatu parim osa, nagu juba ütlesin, selle tegelased, inimesed, kes on saatnud Allikut ta eluteel. Sellest lähtub ainus etteheide raamatule: miks pole isikuregistrit, mis aitaks „õpikus“ orienteeruda?

Autor ise kirjutab raamatu järel­sõnas, et talle on öeldud, nagu oleks selles teoses teater ja poliitika segamini nagu puder ja kapsad. Allik vastab, et elu ümber ei tee. Minule jäi raamatut lugedes (ja kuna kirjutajat pisut tunnen) mulje, et see kõik kokku on hoopis põnev analüüs, mille üks tahk on veel see, et varasemates tekstides esitatud ja nüüd antud hinnangud ei pruugi kokku langeda.

Elus ei saa eriti teha vigade parandust ja seegi on üsna selge, et kellegi elu ei saa olla puhtand. Loomingulisel inimesel on n-ö puhast vormi hoida veel raskem. Allik polegi seda hoidnud ei oma elus ega sellest rääkivas raamatus. Mina olen temaga väga nõus, sest tean oma elukogemuse pealt, millest kõigest elu koosneb. Hea ja maitsev tort on kihiline. See raamat ka.

Suure pildi peal. Mu meelest on Alliku raamat põnev õpik teatri vaatajatele, kriitikutele, teatriüliõpilastele ja muidugi endistele, praegustele ja tuleviku poliitikutele. Üsna tähtis on näiteks ju teada, et see, mida me kõik praegu nimetame teatriuuenduseks ja mille üle rõõmsad oleme, ei rõõmustanud omal ajal sugugi kõiki.

Tähtsuseta ei ole selle raamatu puhul ka see, et autor on kõige muu kõrval olnud lavastaja 22 lavastuse loomise juures. Lavastamine nõuab otsuste langetamist ja vastutust, kui nimetada vaid mõned kriteeriumid peale hea maitse ja äratundmise, mis on maailmas tähtis.

Jah, Jaak, jalad põhjas, kui ma suudan kümne aasta pärast ligilähedaseltki sama mitmekihilise raamatu kirjutada, siis pole mu teatris ja elus jalutamised olnud asjata. Tark raamat targalt mehelt. Isegi kui lugejad kogu kirjutatuga nõus ei ole ja vihastavad, on kõik hästi.

Allik nendib oma raamatu lõppsõnas: „Jah, nii see on, kuid teater ja poliitika on segamini olnud minu elus ja seda (elu – toim) ju enam ümber ei tee.“ Mingis mõttes tundub, et just selle segamini-olemise pärast ongi seda raamatut huvitav lugeda. Võiks ju ütelda, et lugegu teatrihuvilised üht ja poliitikahuvilised teist, aga ega see lahutamine kerge oleks. Allik oskab haaravalt kirjutada ja keerulisedki asjad nii selgeks teha, et iga vähegi mõtlev lugeja saab sellest aru.

Mul oli võimalus lugeda seda raamatut juba käsikirjana. Nüüd sirvin trükist tulnud raamatut, kuhu on lisatud fotod. See on omakorda suurepärane valik ajalooks saanust tänapäevani välja. Muide, lausa kadedaks teeb Alliku mälu: ta mäletab aastaarve ja nimesid ja hiigla palju detaile, mis poevad tavaliselt kusagile peitu. Toon näiteks vaid ühe pildi, mille leiab raamatu algusest, foto allkirjaga „Tagasitulek poja juurde. Balti jaam, 17. september 1955“. Fotol saabub Hendrik Allik Siberi vangistusest, pildil on ka pisike Jaak. See on nagu miski alguspunkt, mis annab kogu raamatule tähenduse: isa, kes tuleb tagasi, mõte kadunud pojast ja mõtted näidendist „Tagasitulek isa juurde“.

Full disclosure. Saaksin ja võiksin siin tuua palju näiteid sellest, kuidas ja millest Allik oma raamatus kirjutab, aga ei tee seda, ütlen vaid, et lugege ise, vihastage või noogutage. Räägin hoopis loo enda elust ja Allikust, et olla ajakirjanikuna aus ja öelda välja: Allikul on roll ka selles, et ma ei kaotanud sidet elava teatriga ja teatrist kirjutajana. Seejuures kannab see lugu üht raamatutki iseloomustavat sõnapaari.

1983. aasta kevadel lahkus Jaan Tooming Ugala teatri peanäitejuhi kohalt. (Muide, Allik viitab oma raamatus üsna tihti Toomingale ja nimetab teda Rem Blumi ja Ülo Vooglaiu kõrval isegi oma õpetajaks.) Mina, kes ma mitte väga ammu olin lavakast kehva näitlejameisterlikkuse tõttu välja löödud (seitsmekümnendatel seda veel tehti), olin selleks ajaks oma katkise unistuse suutnud tükkhaaval ja Toominga abil Ugalas kokku lappida. Toominga aeg Ugalas oli mulle näitlejakõrgkooli eest, teooria ja praktika käsikäes.

Siis oli muidugi pettumus suur, kui Tooming läks Tartusse tagasi ja kedagi (eriti muidugi, et mind) kaasa ei kutsunud. Olin noor ja üsna ülbe kutt. Otsustasin, et kommunistide juhitavas teatris ma ei jätka. Suuremaks asjaks näitlejaks ennast küll ei pidanud, aga juba oli aeg, kui oskasin publikut ja teisi ümberringi vastupidises veenda.

Paraja maksimalistina otsustasin, et mul ei ole enam teatrit tarvis. Lähen majakavahiks. Saaremaal Kingissepa linnas veenis üks KGB major mind sellest mõttest loobuma. Ütles, et kuhu sa, noor mees, lähed, pead veel elama, majakavahina keset merd kivisel saarel jood end kiiresti lolliks või surnuks. Vist lisas veel, et uputad end ära või pood üles. Aitäh muidugi talle soovituse eest.

Minust sai metsavaht mere ääres. Esimese asjana ütlesin, et ma ei tee mingit isetegevusteatrit, kui seda Kihelkonna kultuurimajast pakuti. Sama kategooriline olin Ugala teatri juhi Allikuga, kui ta kutsus mind mängima minust jäänud ja minuga tehtud lavastusi. Ta helistas mitu korda, kuid mina raiusin oma eid. Ent siis ühel järjekordsel helistamisel oskas Allik mind mõtlema panna, öeldes, ähvardusnoot hääles, et näitlejatel on kombeks teatri juurde tagasi pöörduda. Ning lisas kuratliku enesekindlusega, et mis ajal ja kus tahes, aga küllap see tagasitulek siis temast sõltub.

Arvan, et me kumbki ei osanud 1983. aastal mõelda, et Allikust saab kümmekonna aasta pärast Eesti Vabariigi kultuuriminister. Aga ta teadis, mida rääkis.

Alliku sõna maksis, aga ma mõtlesin välja tingimused, mida oleks ehk nõudnud Nõukogude Liidu rahvakunstnikust näitleja. Lugesin need Allikule telefonis ette ja ootasin muidugi eitavat vastust. Ta mõtles hetke ja ütles jah. Nii sõitsingi aastaid metsavahina Viljandisse mängima. Elasin hotellis, sain ka pisikese rolli eest rahvakunstniku kahekordset palka. Peale selle õppisin kirvevart tegema ja tean nüüd, mis puust milline vars tuleb. Ka see annab elule sisu.

Kuidas Allik sellega toime tuli, ma ei tea. Aga see oli mehe sõna. Päriselt on tõesti ühe raamatu sees ehk kolm või enam raamatut, kujundlikult aga võiks mõelda nii, et meie maakera sees veel üks ja suurem maakera. See teadmine teeb elu uhkeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming