“Elu valmimine” Kassinurme küngaste vahel

Enn M?and

   

“Kassirabal… ”: karm ja kompromissitu

 Hester Swan – Ülle Lichtfeldt. 

 ANATOLI MAKAREVITS/VOOREMAA

 

Ürgloodus kui mõjukas osaline lavastuse sünnis

 

Marina Carr, “Kassirabal… ”. Tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Ain Saviauk. Osades Ülle Lichtfeldt, Erni Kask, Ines Aru, Luule Komissarov, Anne-Mary Läll  jt. MTÜ Jõgeva Linna Teater. Esietendus Kassinurme mägedes 30. VII.

 

Teatrite suviste vabaõhulavastuste puhul on räägitud enamasti publikurohkusest, meelelahutuslikkusest, tegevuse hajumisest mängupaigas jm. Hoopis vähe on olnud juttu etenduspaiga kaasmõjust lavastuse kordaminekule.

Sellega seoses oleks kohane kõnelda iiri näitekirjaniku Marina Carri näidendi “Kassirabal…” lavastusest Jõgeva lähedal Kassinurme (!) mägedes. 30. juulist kuni 16. augustini kulgenud lavastuste sari  sai iga etendusega üha populaarsemaks, vaatajate hulk kasvas pidevalt, seda ka tänu ilusatele ilmadele ja heale ligipääsule.

Kogu ettevõtmise organisatsiooniline pool ja algatus oli MTÜ Jõgeva Linna Teater kanda, kusjuures näidendi teksti tõi Iirimaalt kohale sama teatri üks lavastajatest Janek Varblas. Jõgeva teatrist on avalikkuses vähe räägitud, ehkki see nn projektiteater asutati juba 1996. aastal ning avaetenduseks oli Kitzbergi “Kauka jumal”.

 

Verine kurbmäng metsarüpes

 

Marina Carri “Kassirabal…” (tõlkinud Anu Lamp) on iiri mütoloogial põhinev näidend, mille lavastuspaigaks sai õnnestunult valitud muinaseestlaste ning väidetavalt ka Kalevipoja tegemistega seotud koht Vooremaa servas Kassinurme mägedes. Praegu taastamisjärgus muinaskompleks pakub ilmselt ka tulevikus võimalusi vabaõhuürituste korraldamiseks, seda peamiselt ürgse looduse ilu ja mitmekülgsust silmas pidades.

Lavastus kulgeb kahel mänguareenil, millest üks on ligilähedane tavapärasele teatrilavale, teine aga sootuks ürgne loodusmaastik, mida etenduse huvides on tükati kultuuristatud. Selline metsarüppe asetatud mänguareen (lavast kui sellisest ei saa siin juttugi olla) teeb keerulisevõitu ja sõnarohke teksti esituse kergemini jälgitavaks. Vähe sellest, ka küngastevahelises “augus”, paarisajameetrise perimeetri sees kulgev tegevustik saab hoopis laia, üles-alla ulatuva täiendava tegevussuuna, mis erinevalt horisontaalsest liikumissuunast on enam põnevusi tekitav ruumikasutus. Künklikul, võsastunud mänguareenil liikumine paneb ka näitlejad oma füüsist tavapärasest rohkem pingutama. Selle mõningaseks kergenduseks on rajatud laudteed, kuid osa tegevusest kulgeb ikka äraarvamatutest suundadest täiesti looduslikul pinnal, mis paiguti meenutabki raba.

Marina Carri näidendit on nimetatud ka “veriseks”, mida pakub vaatajale lõppmängus arenev kurbmäng. Avar ja mitmesopiline mängumaa otsekui rikastab sõnalise tunnetusjõu mõjusust, sest vaataja on pidevalt hõivatud tegelaste liikumise laia diapasooni jälgimisega. Samas on sõna ja liikumine sulatatud kokku loomulikus, üksteist täiendavas koosluses. Midagi ei ole võltsi, elu valmib ürglooduslike parameetrite järgi. Tõsi, mängupaik ei ole veel iseenesest lavastuse edu garant. Maastikuelemendid saab siiski ka “kaasa mängima” panna, mida ka antud lavastuses kasutatud nii mängulise kaastegurina kui ka visuaalse kujundipildi loojana. Mets ja põõsastik kui foon ja kulissid lähendavad olulisel määral vaataja arusaamu ja mõtteid kauge mineviku metsarahva maadejagamisest ja perekonnatülidest.

 

Vaid ülitugevad võivad ehk pinnale jääda

 

Peategelase Hester Swani (Ülle Lichtfeldt) karm ja kompromissitu  võitlus oma naiselike ootuste ja eluõiguse eest on lavastust läbiv teema. Sisuliselt jätkab ta oma ammu surnud ema võitlust, püüdes olla emast edukam … Kuigi see võitlus viib lõpuks ta koos tütrega vaimude valda, on selles kõiges ikkagi alistamatuse märk. Selle äratajumine on vaataja tasu kolmetunnise põlislooduses hargnenud perekonnadraama (suguvõsa) julmadele heitlustele kaasaelamise eest. Õõtsuv rabapinnas tegelaste jalge all on kõnekas kaasarääkija: äratõugatul ei ole pääseteed, sa aina vajud ja vajud…Vaid ülitugevad võivad ehk pinnale jääda. Kuid kes on Kassirabal tugev? Su hädakisa ja õiglusenõuded sumbuvad metsatihnikus…

Ülle Lichtfeldt on ennast jäägitult andnud selle kohati ülima vaimse ja füüsilise koormuse ületamiseks, kord oma lähikondsetele karmi tõde ja eneseuhkust näkku paisates, samas jälle orupõhjast üles rühkides, et ihaldatud viskipudelit kummutama hakata… Tegelikult ei ole ju Hesteri kujus midagi erakordset, sest armastuse ja naiseõnne ihaluses pole midagi ebaloomulikku. Iiri näidend ei tee vahet nn loomuliku ja ebaloomuliku vahel. Nende kahe seisundi läbipõimumine muudab lavastuse komplitseerituks, siin- ja sealpoolsus eksisteerivad kõrvuti ja ühes kvaliteedis. See kasvatab omakorda süvitsi minevat mänguenergiat, suurendades ka vaataja silmis “kunstilist” mahtu. Luust ja lihast inimesed on vaimude kõnepartnerid, ühed aitavad teisi ilmaruumis koha leidmisel. Mulle tundub, et selle “vennastumise” arvel leevendatakse ka lavastuse verise lõppmängu traagikat, andes mõista, et pole olemas lõputuid kannatusi, vaid me kõik jõuame lõpuks helgesse paradiisi, kus läbielatul pole enam ei füüsilist ega vaimset tähendust… Kadunud on omavoli ja hingevalu.

 

Profid ja harrastajad koos

 

Hesteri abikaasat kehastav Rakvere teatri näitleja Erni Kask on oma lühikesel lavateel märgatavat edu saavutanud. Vitaalse ja eminentse Ülle Lichtfeldti kõrval suudab ta abikaasa ambivalentse rolli stiilselt välja pidada. Kaalukeeleks ja saatusekuulutajaks nende vahel kujuneb nende tütar, keda siira lapselikkuse ja tõsidusega kehastab kaheksa-aastane Anne-Mary Läll. Kutselistest näitlejatest teevad etenduses kaasa veel Luule Komissarov ja Ines Aru. Suurema osa tegelaskonnast moodustavad harrastusteatrite näitlejad Põltsamaalt, Jõgevalt, Mäetaguselt jm. Erineva taseme ja ettevalmistusega näiteseltskond on saanud hakkama suve ühe meeliköitvama lavastusega. Pealegi on lavastaja Ain Saviauk öelnud, et lasi näitlejatel päris vabalt oma rolle kujundada.

Suure tõenäosusega tagas lavastuse kordamineku lisaks toredatele lavarollidele ka õnnestunud tegevuspaiga valik. Seniste lemmikpaikade nagu lauluväljakud, spordiareenid, majahoovid jmt asemel on Eestimaal üha enam hakatud “üles leidma” tõelist mänguruumi, mis ka igati kooskõlas lavastuse sisulise poolega