Elu on tõelus ja surmaune muusikaline seiklusfilm

Pille-Riin Purje

Lavastaja otsus valida mängima ehedad lapsnäitlejad on end igati õigustanud.Astrid Lindgren, „Vennad Lõvisüdamed”, dramatiseerinud Staffan Götestam. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe, kunstnik Jaak Vaus, kostüümikunstnik Sirly Oder, liikumisjuht Kati Kivitar, koorijuht ja laulude arranžeerija Elo Forsel, lavastaja assistent Priit Põldma. Mängivad Jan Lucas Videvik või Tim Leesnurm, Karl Robert Saaremäe, Marin Mägi, Silja Miks, Tarvo Sõmer, Erni Kask, Toomas Suuman, Velvo Väli, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu jt. Rakvere Teatri esietendus 11. V Rakvere Rahvaaias.        Rakvere teater on me suvelavastuste maastikule lisanud uue, sümpaatse ja isikupärase mängupaiga – teatrimaja taga pargis, tiigi ääres. Imekspandav, et seal varem pole suveteatrit tehtud. Ju otsitakse aina kauneid kaugeid kohti ega märgata sõbralikku lähiümbrust. Nüüd on maaliliste sildadega mängupaika rajatud Jaak Vausi kujundatud Nangijaala: õievahupitsidega palistatud koduste majakestega Kirsiorg ning metalses puna-hõbe-mustas värvigammas, torkivate lippude ja küünistega Katla koopakopp. „Vendade Lõvisüdamete” lavastaja Üllar Saaremäe on toonitanud eelintervjuus, kuis mäng kahel kaldal loobki lavastuse olemuse. Rändavad ju poisieas surnud vennad Lõvisüdamed muinasmaale Nangijaalasse – teisele kaldale, kus toimub lõviosa tegevusest. Materjalivalik pole kindlasti juhuslik, sest Üllar Saaremäe on jätkanud sellega oma üht vargsi järjepidevaks  kujunevat lavastajateemat: siin- ja sealpoolsuse piiri, selle ületamise võimalust või võimatust vaevad tema lavastused „Johannese passioon” (Juhan Liiv – Smuul – Viiding, 2005), „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” (Eric-Emmanuel Schmitt , 2006), „Teisel pool” (Conor McPherson, 2008).

Vabaõhuteatri mängureeglid, aga eelkõige Astrid Lindgreni raamatu sügavusmõõdet paratamatult kahandav sirgjooneline  sündmustepõhine dramatiseering, millest autorikaitse ranged reeglid loobuda ei luba, eeldavad pigem vaatemängulist seiklust kui vaimseid arutlusi ning vendade sisemaailma valgustamist. Lavaversiooni ja sellest tõukudes ka lavastuse põhierinevus algteosega on, et Lindgrenil jutustab väike Karl meile oma vanema venna Joonatani ja iseenda lugu kogu teose vältel. Nõnda püsivad vennad ja nende liigutav ühtehoidmine algusest lõpuni hingestatud  lähiplaanis. Seiklus tiigi vastaskaldal aga kisub vennad hingekaugema ja ka abstraktsema vabadusvõitluse keerisesse; teises vaatuses heiastub Velvo Väli rahvajuhirollis midagi Bornhöhe „Tasuja” paroodia taolist.

Nii kipubki seiklusekaoses hetkiti tagaplaanile jääma vendlus ja lõvisüdamlikkus. Sellest on pagana kahju, kuna Üllar Saaremäe lavastuses mängivad vendi vahvad sarmikad poisid. Nii Jan Lucas Videvik kui Tim Leesnurm suudavad  Korbiks hüütud Karl Lõvisüdame tundliku olemuse puhtsüdamlikult avada, seejuures kumbki veidi erineva temperamendiga: Jan Lucas on südikam ja vilkam, Tim natuke mõtlikum ja nukrameelsem, aga erksa hingega vennad mõlemad. Lavastaja otsus valida mängima ehedad lapsnäitlejad on end igati õigustanud. Äsja 17aastaseks saanud Karl Robert Saaremäe mängib vanemat venda Joonatani veenvalt, juba karastunud lavanärviga, tema rollis on põhiline nooremat venda hoidev rahulik headus ja aval hoolimine. Seikluse vastuvõtt oleneb vaataja vanusest ja meelelaadist.

Kindlasti köidab üht sihtgruppi, vendade Lõvisüdamete eakaaslasi, Nangijaala oma ehtsate hobustega, vibude ja nooltega. Nutikalt, atraktiivselt ning äärmiselt saaremäelikult on lavastatud kurjuse leer: nii Tengil kui Katla on motoriseeritud monstrumid. Seesama looduse ja loomulikkuse hävitamise  ja kaitsmise teema, mis läbis nii „Käpipuu Vennaskonda” kui Saaremäe lavastatud vabariigi aastapäeva kontserti. Kavalehelt ei leidnud Katlat ehk kurja ekskavaatorit juhtinud vinge kopamehe nime, aga tõik, et türann Tengili vastikus, ATVga kimavas sõnatus maskrollis dubleerivad kaks teatrijuhti, Joonas Tartu ning Üllar Saaremäe (on ka kolmas osatäitja Hego Teder), lisab (enese)irooniavarjundi – egas ometi ohutunne teatri tuleviku suhtes?  Kõige poleemilisem osa lavastusest on intensiivne, lakkamatult ja halastuseta domineeriv muusikaline kujundus (valdavalt Michael Nymani muusika), mis taandab pahatihti täiskasvanud näitlejad muusikasse kuulekalt sulanduvateks statistideks. Poisse see õnneks allutada ei suuda, vendade ehedust ei murra miski. Varem pole Saaremäe lavastustes seda laadi (võlts)paatoslikkust kogenud – vähemasti mu subjektiivses sisetundes mõjus see  nii publiku kui trupiga manipuleerimisena, mis kuidagi ei haakunud Lindgreni teose vaimulaadiga. Ega haaku minu arusaamist mööda ka Saaremäe vaba jõulise punkhingega. Maitsevääratusena mõjub „Nabucco” orjade koor, kui see polnud just mõeldud klišee paroodiana?!

Muide, ainus kord, kui seda võimsa laenguga, aga ooperist lahti kistuna lootusetult ära leierdatud “kujundit” sõnateatris tõesti uhkelt ja vaimukalt kasutati, oli Eimuntas Nekrošiuse  lavastus „Onu Vanja”. Poleemika-rubriiki kuulub ka tuvikuninganna Sofia (Silja Miks) rollilahendus: roosades loorides hõljuv ja lendlev, eksalteeritud kõnemaneeriga haldjas-naine. See mängulaad välistab sisulise partnerluse vendadega, ent siit võrsub ka viga muinasloolises loogikas: kui Sofial on sedavõrd üleloomulikud võimed, peaks ta ju kohemaid õhust ära tundma ka reeturi.

Üks täismehest näitleja suudab muusikalise seiklusfilmi plakatliku esteetika põrmustada ja laseb ka kargema meelelaadiga vaatajal endaga samastuda: Toomas Suuman vanaisa Mattiase rollis. Tõre tore pujään, kes kisub rahvuskangelasel mõõga käest ja elutargalt õiendab: „Mis sa vehid sellega!” Ning just too kirglik rahupooldaja saab noole rindu. Tundub, et ses napis stseenis ongi Saaremäe lavastuse konks. Lihtsa inimlikkuse ja kõmiseva aatetruuduse  terav põrkumine. „Vendade Lõvisüdamete” mõjusaimaks osaks kujuneb aga kammerlik proloog publikuga samal kaldal. Väike haige Korp oma surmahirmu pihtimusega, teda hoidma tõttav ja õigeid lohutussõnu leida oskav vend Joonatan ning poegi vaid viivuks murehellusega vaatav ema (Marin Mägi) on omased, head inimesed. Kuidas tahaks, et see usalduse hetk naeratuse ja pisaraga silmanurgas jääkski kestma. Siin on  midagi väga ühist lavastusega „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale”. Lühikese stseeni ausus väärtustab ja vääristab kõike, mis järgneb. Ükski Nangijaala seiklus ei kaalu üles elu tõelust – kas pole just see lavastuse sügavalt inimlik sõnum? Et Jan Lucas Videvik, Tim Leesnurm ja Karl Robert Saaremäe seda nii siiralt vahendavad, on ilus saavutus.

Lõpuks rändavad vennad Lõvisüdamed parvega kodukaldale tagasi. Seiklusfilm, mis  vabalt võis olla väikese üksildase Korbi kujutlus, saab õnneks otsa. Vennad on jälle päriselt koos. Meil pole vaja küsida, kus ja kuidas. Päikselisel esietendusel jäi eriti kõneka lõpukaadrina silma kaks paberit vendade kodus: ajaleht, kus kirjutati Joonatani vaprusest oma noorema venna elupäästmisel; ja Karli hüvastijätukiri emale. Võiks ju mõelda pessimistlikult, et jälg, mis jäänud kahest lühikesest elust, on armutult väikene. Aga see pole  hoopiski nii. Me lühikeses elus, aga võib-olla isegi lõputus igavikus, on palju tühist, rabedat, ülearust heitlemist. Aga inimlaps ei ole „pisike praht”, kui ta lihtsalt ja siiralt armastab oma ema ja venda, hoiab oma lähedasi, nii hea teoga kui sõnaga. See äratundmine südames, viipavad meile sillalt vennad Lõvisüdamed. Meie aga läheme üle sama silla tagasi omaenda ellu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming