„Elu nagu lillepidu, tulgu või hullem!“

Andres Noormetsa lavastus on ajakohane ja kohakindel, mõjub suuremate tekstimuudatusteta nüüdisaegselt ning asetub vormiliste kodukandi viideteta kindlalt Rakverre.

OTT KARULIN

Rakvere teatri „3 õde“, autor Anton Tšehhov, tõlkija Otto Samma, lavastaja ja kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Eveli Varik. Mängivad Marin Mägi, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Natali Lohk, Helgi Annast, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Margus Grosnõi, Meelis Rämmeld, Toomas Suuman ja Volli Käro. Esietendus 10. XII 2014 teatri väikeses saalis.

Mugavates koduriietes joogaharjutuste saatel aasta tagasi surnud isa meenutavad õed (Saara Kadak, Marin Mägi, Anneli Rahkema) on ennekõike Andres Noormetsa austusavaldus Tšehhovile, joonides näidendi ajatuse alla valusamalt ükskõik kui täpsest ajastutruudusest.

Mugavates koduriietes joogaharjutuste saatel aasta tagasi surnud isa meenutavad õed (Saara Kadak, Marin Mägi, Anneli Rahkema) on ennekõike Andres Noormetsa austusavaldus Tšehhovile, joonides näidendi ajatuse alla valusamalt ükskõik kui täpsest ajastutruudusest.

Andres Keil

Pimenevas teatrisaalis kostub õekeste „Moskvasse! Moskvasse!“. See kõlab pigem väsinult kui õhkavalt, rohkem nendingu kui hüüatusena. Esimene vaatus on lõppemas ning umbes samal ajal sõidab Rakvere teatri väikesest majast, vähem kui paarikümne meetri kauguselt, poodiumil lamavatest õekestest mööda mõni minut varem kesklinnast startinud eelviimane buss pealinna. Kes jääb teiseks vaatuseks, sellel pole enam samal õhtul Rakverest pääsu. Tallinna! Tallinna!

Teiseks vaatuseks tuleb aga jääda, tasub tagasigi tulla (vaatasin 15. XII ja 15. I etendust), sest Andres Noormetsa lavastus on ajakohane ja kohakindel, mõjub suuremate tekstimuudatusteta nüüdisaegselt (loomulikult on vesipiip praegu samaväärne kink kui kunagi oli samovar) ning asetub vormiliste kodukandi viideteta kindlalt Rakverre (unustagem see esietenduse provintslik ordenijama). Ja asetub seda valusamalt, et laval kõneldakse lausa saja tuhande elanikuga mahajäänud ja harimatust linnast, kus kolme keele oskamine on tarbetu luksus. Rakveres on elanikke varsti alla 15 000, siinne teater peab endiselt andma kolmandiku etendustest mujal … Selles linnas „pole ühtegi, kes ei oleks teiste sarnane, pole ühtegi suurvaimu ei minevikus ega olevikus, kes ärataks kadedust või kirglikku soovi teda jäljendada,“ ütleb laval vend Andrei. Aga ta ju pole Noormetsa lavastust näinud.

Jah. Unustatakse.“ Tšehhovi näidendid räägivad tema kaasajast ning neist said kostüümidraamad pärast autori surma. Mugavates koduriietes joogaharjutuste saatel aasta tagasi surnud isa meenutavad õed on ennekõike Noormetsa austusavaldus Tšehhovile, joonides näidendi ajatuse alla valusamalt ükskõik kui täpsest ajastutruudusest. See kõik ei toimunud kuskil seal ja siis, vaid toimub ikka ja jälle – ka nüüd ja siin. Kui laval unistatakse elust, mis tuleb kahe-kolmesaja aasta pärast, ja Veršinin usub, et see saab olema „võrratult kaunis ja imeline“, siis meie, sada aastat hiljem, teame paremini – ja ikka loodame.

Peeter Rästase Veršinini usk pole siiski naiivne, vaid oludega leppinud mehe meeldetuletus iseendale, et just nii see kõik minema pidigi: töötada ja kannatada uue õnneliku elu nimel ongi tema „olemasolu mõte, ja kui tahate, meie õnn“. Rästas ei mängi Veršininit liigleplikuks ja naiselõksu püütud klouniks (on sedagi nähtud), kuid oma kiire, teemalt teemale hüppava kõnega, mida saadavad vähesed žestid, mõjub ta siiski esmapilgust humoorikana – ja seda armastus- ning mitte sugugi naeruväärselt. Rästase väliselt rahuliku ja seda nähtavamalt suure sisepõlemisega Veršinini vedada on nii mitmedki stseenid, mis ka delikaatselt veetud saavad. Jah, see Veršinin on lausa nii veetlev, et sugugi ei taha Mašaga nõustuda, kui viimane õdedele pattu tunnistades lausub: „Ta paistis mulle alguses imelik, siis hakkas mul temast kahju … ja siis sai ta mulle armsaks …“. Oh, õeke, kas tõesti alles siis, võiks mõelda Andrei (Imre Õunapuu), kuid vaikida.

Ja pole ka midagi öelda …“ Andrei tegelaskuju jääb lavastustes ühtelugu tagaplaanile – eks anta ka enamik infot tema kohta tagaselja, õekeste omavahelistes vestlustes, ja nii polegi tal endal justkui enamat midagi öelda. Venda kehastaval näitlejal on seetõttu üsna keeruline luua publikuga suhet, kus teda mõista püütakse, selmet taandada ta kaasa Natašaga naeruväärseks subretipaariks. Seda enam, et Natali Lohk on küll klaarilt välja mänginud Nataša passiiv-agressiivsuse, kuid tema tütarlapselikku ebakindlust, mis paneb ta õhinal jooksma nii Andrei kui ka Protopopovi järele ning lisab tegelasele kaasaelamist hõlbustava inimliku mõõtme, on vähem.

Andrei on aga Noormetsa lavastuses ja Õunapuu esituses ühtaegu pidevalt eemal ja kohal: harvadel kordadel lava poolitava sirmi ette eeslavale tulles astub ta alati teiste sõnastatud lootuste ja nende luhtumiste ängistavasse lõplikkusse, kuid sirmist läbi kumava varjuna, klaverit mängides, hiljem lapsevankrit lükates on ta lavastuse sideainena, loo paratamatu kulgemise saatjana pidevalt olemas. Nii võib Andrei lavastuse peategelasekski tõusta, nagu juhtus 15. XII etendusel.

Tundub, et kui Õunapuu usub, et lavastaja sätitud samaaegne kohal- ja eemalolek hoiab tema tegelaskuju niigi pidevalt fookuses, ning lähtub mängus pigem Andrei ükskõiksusest, igavusest, julgedes emotsioonipööriseid etendada mõõduka kõrvalpilguga, siis jõuab venna saatusele käegalöömine põgenemise kaudu, tema kartus õdede ees ja isegi, vaatamata kõigele, armastus oma naise vastu ka selgemini saali. Võimalik, et teisel vaatamisel tegid mu vastuvõtule karuteene märkimisväärse osa publikust moodustanud teismelised noorsandid (ikkagi kohustuslik kirjandus ju), kelle itsitused valasid paksu tähelepanuga üle iga sirmile tekkinud kahemõttelise varju, iga vähegi erootilisema hetke. Ehk oleks noorena itsitanud ka „mitte palju vanem“ Tusenbach.

See ei ole minu võimuses!“ Tusenbachi on kerge tõlgendada vastuarmastuseta kurva kuju rüütlina, hapra poeedina, kes duellil Soljonõiga (Margus Grosnõi) kui kurvits maha põmmutatakse. Tarmo Tagametsa „kõledas ja jõudeelu elavas Peterburis“ sündinud töötegemist igatseva paruni puhul võib aga tõesti uskumagi jääda, et see pole sellele jõulisele, veidi loiult tagaplaanile hoidvale mehele pelgalt filosofeerimine ning et ta sellega ka igati hakkama saaks. Esimesse stseeni sisenedes on Tagamets ja Grosnõi üsna tüüpilised suvalisse linna teenima saadetud igavlevad sõdurid, kes haaravad igast meele lahutamise võimalusest ehk liigagi agaralt kinni. Nii mõjuvad ka Soljonõi jõunumbrid ja kamraadi pilkamised ennekõike igapäevase kukepoksina. Et aga Tagametsa Tusenbach muutub Irinaga suheldes mitme vindi jagu ebakindlamaks ning Grosnõi Soljonõina veel keerme võrra tigedamaks, kukub armukolmnurk rabe välja. Kui selles Tusenbachis oleks enam kamraadi ka Irinaga suheldes ning Grosnõi mängiks armukadeduse kõrval pidevamalt ja selgemalt välja häbeliku armumise …, siis Irina võimuses poleks vist ikkagi ei armastada üht ega märgata teise haavatavust.

Tuleb elada … Tuleb elada …“ Joogaharjutuste saatel aasta tagasi surnud isa meenutavad õed on kõik täielikult oma saatuse pantvangid. Irina (Saara Kadak), neist noorim, unistab küll sama elegantselt töötamisest, kui ta end peapealseisu lükkab, kuid pettub õige pea, kui töös piisavalt poeesiat ei leia, et siis sellegagi leppida. Kadaka Irina pole siiski enesekeskne pesamuna, vaid teiste õdedega võrdne – lõpuks ehk neist kõigist tugevaimgi. Uudise Tusenbachi surmast võtab ta vastu vaikse peanoogutusega, kuid mitte kõrgilt ja isegi mitte saatusega leppinuna, vaid eneseteadlikuna, kindlana, et just tema on õdedest see, kes viib nende kõigi soovid – mitte seltskonnavestlustes õhates väljendatud fantaasiad, vaid tegelikult, südames tahetu – ilmselt ellu.

Maša (Anneli Rahkema) ei jaksa enam ammu peapealseisu tõusta, nagu puudub tal ka energia loota pääsemist abielulõksust. Joogaharjutusi teeb ta poole vinnaga, rohkem õdedele seltskonna pakkumise kui enese treenimise eesmärgil, sest elades „kliimas, kus igal ajal võib lund tulla“, on ta juba ammu talveunne suikunud – ja poodiumidel, oma vaikses kõrbes, lebab ta ka enamikus stseenides … kuni Veršinin armsaks saab. Rahkema mäng pendeldab muigel sui kõrvalpilgulisusest nähvavasse õelusesse, jättes temast isegi üleoleva mulje. Kas see kõrkus on suunatud teiste, ka õdede, või siiski ennekõike enda vastu, ei saagi päriselt aru …, kuni Veršinin lahkub.

Olga (Marin Mägi), õdedest vanim, on kõrkusest ammu loobunud või pole seda ehk kunagi olnudki. Selmet noorusliku uljusega pea peale tõusta, sätib ta end nõtke naiselikkusega toengseisu, sest ta teab: „Kõik on hästi, aga mulle tundub, et kui ma mehele läheksin, siis oleks parem … Mehele ei minda ju armastusest, vaid selleks, et täita oma kohust“. Mägi Olga pole võtmekimpu kolistav majapidajanna (on sedagi korduvalt nähtud), vaid rahulikult oma aega ootav naine. Küll veidi väsinud, aga sugugi mitte kibestunud. Leplik, aga mitte alla andnud. Mägi rollilahendus on ehk lavastuse diskreetseim, aga seda intensiivsem ja võrratum jälgida.

Siiski te ei kao.“ Kui mõni päev hiljem Rakvere pimedal ja kiilasjäisel perroonil Tallinna rongi ootan, pakuvad mulle vaikivat seltsi ükshaaval saabuvad noored ajateenijad. Tapa on vaid mõni peatus edasi, pealinna poole. Kui lahkub sõjavägi, hakkab linnas valitsema vaikus ja rahu, ütleb Tusenbach. „Ja õudne igavus,“ lisab Irina.

Noormetsa lavastus kummitab endiselt – oma etenduskordadega aina tiheneva mängukoe ja ansamblitunnetusega, oma ülimalt täpse tekstirežiiga, mis kannab Tšehhovi näidendi nüansid ühtmoodi kadudeta nii teismeliste kui ka väsitava tööpäeva järel teatrisse puhkama tulnud rakverlasteni. Ei, nad eksivad kõik – Andrei, parun, õed – ja Veršininil on õigus: „On enesestmõistetav, et teie ei suuda võita teid ümbritsevat tumedat massi, aga siiski te ei kao, ei jää ilma mõjuta – pärast teid on teiesuguseid võib-olla juba kuus, siis kaksteist ja nõnda edasi, kuni lõpuks teiesuguseid on enamus.“ Tahan tagasi.

23. I 2015 on artikli veebiversioonis parandatud näitleja Margus Grosnõi nimi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming