Elmo Moskvas! Üksi?

Jaak Allik

Kas meie (kultuuri)poliitikas pole tõesti inimest, kes vajalikul hetkel (ja sõjaolukorras!) ütleks vastuvaidlematu:„Peab!”? „451 kraadi Fahrenheiti”: professor Faber – Sergei Dreiden, Montaq – Elmo Nüganen. 2 X ZURAB MTŠEVETARIDZE

Kirjeldamaks Adolf Šapiro ja Elmo Nüganeni siinseile austajaile nende loomingut viimases ühistöös, lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti” Moskva teatris Et Cetera, tuleks öelda, et see ei sarnane kuigivõrd psühholoogilise teatriga, mida oleme seni harjunud seostama Nüganeni ja Šapiroga. Meie teatripildis on sellele teosele lähim analoog ehk need Jaan Toominga lavastused, kus meister pole esinenud mitte niivõrd kunstnikuna, vaid heas mõttes misjonäri rollis, kindla positiivse idee kõvahäälse kuulutajana. Lavastused, kus head on väga head ja halvad on väga halvad ning mille finaal kujutab endast autori  ideaali valjusõnalist ning tavaliselt ka esteetiliselt kaunist ettemaalimist.

Sellist žanri võib nimetada publitsistlikuks või ka plakatlikuks ning sõltub juba vaatajast, kuivõrd see teda puudutab. Šapiro on hiljuti  lausunud, et pidev muretsemine selle pärast, kuidas meeldida, võtab kunstnikult ära palju jõudu. Pead olema kindel, et kui sa oled huvitav, siis sinu juurde tullakse, ja tulevad just  need, kellele sa oled huvitav. Mulle on selline teatrilaad, selgesuunaline püüe mõjutada vaataja väärtussüsteemi, alati meeldinud ja seetõttu oli sümpaatne ka Moskvas nähtud etendus, mida võiks  nimetada lausa Šapiro appikarjeks. Kuna tema  puhul pole kahtlust, et meister valdab teatrikeele kõiki võimalusi, siis  tuleks eelkõige süüvida, miks on oma hingeseisundi väljendamiseks valitud just selline laad.

Otsesõnalise vastuse leiame Šapiro kahest pikemast intervjuust, mis on antud eelmisel aastal „Fahrenheiti” lavastamise ajal ajalehele Kultura (nr 48) ja ajakirjale Teatr (nr 30). Esimeses ütleb lavastaja: „Lugenud uuesti läbi Bradbury romaani mõtlesin: miks peeti kõige hullematel aegadel vajalikuks ja koguni kohuseks öelda välja oma arvamus ümberringi toimuva kohta, aga nüüd on see nagu halvaks tooniks saanud?”

Šapiro ütlebki oma lavastusega otse, mida ta arvab sellest, mis toimub tema ümber. Ta rõhutab, et läänes ta Bradburyt poleks lavastanud, sest seal näeb ta ka „inimeste üleüldisele tolastamisele” ning massikultuuri pealetungile vastu töötavaid  kanaleid, sõna otseses mõttes  tele- ja raadiokanaleid, Venemaal aga enam mitte. (Vaatamata  mõlemas intervjuus tehtud kummardusele Eesti suunas, tuleb paraku tunnistada, et selles osas oleme palju lähemal Venemaale kui läänele).

Ray Bradbury „451 kraadi Fahrenheiti” pole maailmakirjanduse tipp ja kuigi Šapiro peab Bradburyt  pigem poeediks kui publitsistiks, mõjub ta eelkõige oma tulevikunägemise prohvetlikkusega. 1953. aastal kirjutatud teos manab meie ette pildi maailmast, kus ajaviite põhivorm on ekraanideks muudetud majaseinte  ees reality show’de  ja seebiooperite vaatamine ning sealsete tegelastega nagu oma pereliikmetega interaktiivne suhtlemine. See on maailm, kus koolis ei esitata kunagi küsimusi, vaid antakse ainult vastuseid. Selles maailmas korraldatakse võistlusi teemal, kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu, ning suhtlemine piirdub automarkide ja riidemoodide nimetamise ja imetlemisega. Selles maailmas välditakse poliitikahuvi, mistõttu  ei tohi mingilgi moel osutada, et igal nähtusel on kaks külge. Selles maailmas hääletatakse valimistel üksmeelselt presidendi poolt, sest ta on „üks kõige kenama välimusega mehi, kes on kunagi presidendiks saanud” (mõned vene kriitikud on muide arvanud, et just selle  fraasi on Šapiro Bradbury tekstile juurde pookinud!).

Šapirol on sellisest maailmast kõrini saanud ning oma valu ja põlguse väljendamiseks on ta leidnud tõepoolest adekvaatse kirjandusliku materjali. Paraku pole Bradbury pakutud väljapääs kaugeltki nii tõsiseltvõetav kui kurva olukorra kirjeldus. Bradbury usub, et  inimkonna arukam (väikesearvuline) osa suudab siiski seljad kokku panna – rasked ajad üle elada – ning kultuurimälu säilitada. See üleskutse sisaldub ka lavastuses, mille lõpukujund läheb tõepoolest hinge: kaunites poosides ning eri ajastute riietes seisavad kurvalt, kuid kindlameelselt tulevikku vaatavad mõtlejad. Ent asi on ju selles, nagu on tabavalt märkinud oma  arvustuses ka Moskva kriitik Marina Davõdova: Bradbury eksis, sidudes oma musta  tulevikuvisiooni totalitarismiga. Tema teose tegelased on „tuletõrjujad”, kes hävitavad kurja valitsuse käsul raamatuid. Paraku on Bradbury must stsenaarium tänaseks realiseerunud demokraatliku enamuse vabal tahtel, ilma et mingid halvad diktaatorid käsiksid rahval just  seebikaid vaadata või sulgeksid raamatukogusid. Šapiro näeb Venemaal  käivad ajupesus siiski võimu kavakindlat tegevust, sest: „muidu ütleks ju keegi kõrgemal pool „stopp”. Telekanalid on ju ikkagi riiklikud!”. Paraku tähendaks see aga  soovi, et valgustatud diktaator dikteeriks rahvale, millist kultuuri tarbida, ja seda ei sooviks kindlasti ka Šapiro, sest ajalugu on näidanud, et valgustatud diktaatorile järgneb peagi  lihtsalt jõhker diktatuur. Väljapääs pole muus, kui selles, et hakkaksime oma olukorra üle vähemasti mõtlema, ja eks seda Šapiro Bradbury abil taotlebki.

Kuna Šapiro on sihtinud oma kriitika just tänase vene ühiskonna pihta, siis küllap ei kutsunud ta Elmo Nüganeni peaossa mitte seepärast, et Moskvas poleks kedagi sellesse rolli  võtta olnud, vaid ikkagi selleks, et näidata probleemi lahendamiseks eeskuju kellegi kaudu, kes on väljastpoolt. Ja Nüganen saab oma sotsiaalse rolliga suurepäraselt hakkama. Kui etenduse alguses seisis see väike eesti mees üksi suurel laval vastamisi rohkearvulise ja võõrkeelse publikuga, siis hakkas vähemasti minul tema pärast tõsiselt hirm. Ja kui ta lõpuks, jällegi üksinda laval, paiskab oma jälitajaile tõeliselt võssotskiliku kirega näkku Hodassevitši värsse, siis tõuseb uhkus selle üle, et just meie „poiss” seal Moskvas neid tõdesid kuulutab. 

Peategelasena on Elmo Nüganen laval kogu ligi kahetunnise etenduse ja ta mängib (niivõrd kui autor seda võimaldab) veenvaks ka oma kangelase arengu  – silmaklappidega raamatupõletajast julgeks süsteemile vastuhakkajaks. Kunstiliselt on eriti nauditavad Nüganeni stseenid dissidendist professor Faberit mängiva Peterburi Suure Draamateatri näitleja Sergei Dreideniga. Neil hetkil hakkab ka selles lavastuses tööle meistrite lavapartnerlus hea psühholoogilise teatri tähenduses. Loo kolmanda peategelase, „tuletõrjujate” pealiku Beatty juures on vahest ainsana mindud Bradbury skeemist kaugemalegi. Viktor Veržbitski esitab Beatty suurel lugemusel baseeruvat kirglikku raamatuvihkamist sellise perversse enesehävitusihaga, mis meenutab tänaseid eesti valjuhäälseid homofoobe.

Seekord on Šapiro  koos Nüganeniga  sooritanud Moskvas sotsiaalse akti. Kunstilisest küljest võib sellele teha kindlasti ka etteheiteid. Prantsusmaal elava tuntud skulptori ja maalikunstniku Boriss Zaborovi ja Iisrealist kutsutud videolavastaja Juri Suhhanovi efektne lavakujundus ning tohututele ekraanidele projekteeruv videorida tõestab tegelikult vaid seda, et püüdes kõrgtehnoloogilise kommertskultuuriga võidelda tema enda lahinguväljal, jääb teater paratamatult kaotajaks. Kindlasti oleks võimalik sama teema lahendada ka  keldrisaalis ainult näitlejavahendeid usaldades ning põletamisele kuuluvaid raamatuid pealtvaatajate pinkide alt või koguni nende kottidest välja tirides.

Bradbury romaani küllaltki bukvalistlikult illustreeriva instseneeringu asemel oleks võinud ehk luua hoopiksi teose „Bradbury ainetel”. Ja lõpuks kerkib ka küsimus, kas raamatute hävitamisele vastuseismiseks on tulemusrikkam sellest hävitamisest (Bradbury abil) rääkida või rääkida ehk hoopiski sellest, mis neis  (Dostojevski, Tšehhovi, Turgenevi, Tammsaare) raamatutes kirjas on (nagu Šapiro ja Nüganen on seni hiilgavalt teinud).

Kuid on selge, et Šapiro praegu (Moskvas elades) teisiti ei saanud. Selle eest talle ja Elmo Nüganenile suur tänu.

Seda kõike arvestades oli aga hoopiski kurb kuulda Linnateatri otsusest loobuda aprilli algusesse kavandatud võimalusest olla festivali „Kuldne mask” aukülaliseks Šapiro Pirandello ja Nüganeni Tammsaare lavastusega, mis loonuks kindlasti nende ühisele Bradbury lavastusele ka uue vastuvõtufooni.  Räägitakse, et meil käivat Moskvaga propagandasõda. Kindlasti on selles sõjas vigu ja võite mõlemal poolel. Nüüd aga, kus meisse Moskvas hästi suhtuvad sõbrad lõid võimaluse sealkandis toetajaid juurde võita, tähendab Linnateatri selline otsus küll otsest deserteerumist ja oma komandöri lahinguväljale üksi jätmist. Nii ei tehta (isegi kui komandör sellega nõus on) ega reedeta ka oma mõttekaaslasi, vaid püütakse nendega seljad kokku panna, nagu õpetab „Fahrenheidi” lavastuse  finaal.

Kas meie (kultuuri)poliitikas pole tõesti inimest, kes vajalikul hetkel (ja sõjaolukorras!)  ütleks vastuvaidlematu:. „Peab!”?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming