Elizabeth Benneti kirglik õnneotsing

Pille-Riin Purje

Kalju Komissarovi lavastuse eesmärk paistab olevat Jane Austeni romaani enam-vähem autoritruu vahendamine. Pärnu Endla „Uhkus ja eelarvamus”, autor Jane Austen, dramatiseerija Jon Jory, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Mall Noormets ja valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Kaili Viidas, Priit Loog, Katrin Valkna, Grete Elviste, Ireen Kennik, Carolina Tagobert, Carmen Mikiver, Ahti Puudersell, Jaanus Mehikas, Sten Karpov, Lauri Kink, Piret Laurimaa, Helle Kuningas ja Triin Lepik. Esietendus 15. IX Endla suures saalis. Jane Austeni romaan „Uhkus ja eelarvamus” (1813) on ajaproovile vastu pidanud läbi kahe sajandi ja vähemasti Inglismaal kultusteose staatuses. Küllap on romantikalembesele vaatajale ideaalilähedane tõlgendus BBC kuueosaline romaanitruu seriaal aastast 1995, režissöör Simon Langton, peaosades Jennifer Ehle ja Colin Firth. Dramatiseeringuga teatrilaval ei suudeta paratamatult hõlmata kõiki tegevusliine ega suhtenüansse. Keskseks, ka psühholoogiliselt kõige motiveeritumaks kujuneb Elizabeth Benneti ja mister Darcy vastuoluline hingeline duell. Žanrimääratlus „romantiline komöödia” haakub adekvaatselt lavastuslaadiga. Kirjanik Jane Austen ja lavastaja Kalju Komissarov tundub küll ootuspäratu paarisrakend. Kui Edmond Rostandi heroilises komöödias „Cyrano de Bergerac” (Komissarovi lavastus Rakvere teatris 2007. aastal) võitleb minategelane võimuritega, viskab kinda andetusele, rumalusele ja kompromissidele, siis „Uhkus ja eelarvamus” on loomuldasa ikkagi „naistekas”, kus viis mitte just jõukal järjel õde igatsemas armastust. Ehk võiks see olla peategelase Elizabethi idealistlik kompromissitus ning mister Darcy eluuhkus ja õiglustunne, mis sobib lavastaja veregrupiga?

Kalju Komissarovi režii on tempokas ja hoogne, mäng kulgeb enamjaolt meeldiva kergusega. Balansseerimine romantika ja komöödia piiril eeldab nõtkust ja intelligentsi igalt osalahenduselt, koomika liginemine groteski piirile on kord põhjendatum, kord kaldub üleliia jämekoomikasse ning ohustab seeläbi stiili.

Lavalugu algab mister Benneti (Ahti Puudersell) pöördumisega saali muheda muinasjutuvestja laadis: korraks tekib assotsiatsioon Charles Dickensi tegelaskujudega. Läbi kogu lavastuse toimivad otse saali suunatud jutustavad või kommenteerivad vahetekstid sujuvalt, otsekohese ja omamoodi võluva naivismiga. Krista Tooli lavakujundus on temale omaselt suurejooneline: marmormustriga trepiastmed, hõbehallid sambad, haljendavad lühtrid tähistamas nii ballisaali kui ka loodust, drapeeringud ja eesriided toonitamas teatraalsust. Kujunduse kõrgus- ja sügavusmõõde võimaldavad vaheldusrikkaid misanstseene, vilkaid üleminekuid ühest pildist teise. Ebameeldivalt riivab keset lava silma üksnes pirakas hõbehall moodustis, mis markeerib paviljoni või pinki või kappi või klaveritooli ning mille katusele on seatud virn hiiglasuuri raamatuid (ilmselt märgina peategelaste elukaugusest, aga ka neid kaitsvast vaimsusest?). Selle ehitise tõttu on mänguplats ülekuhjatud, kõvasti on kahanenud tantsuruum, aga etiketikohaseid ajastutantse on vahva jälgida (liikumisjuht Mall Noormets). Otsekui vastuseks mu ärritusele kukkus üsna esietenduse alguses tolle kolaka pealt maha mitu hiiglaraamatut koos butafoorse vaasiga. Vaimukalt reageeris viperusele Sten Karpov ilmeka nimetu seltskonnadändina, kes takseeris hõbehalli monstrumit läbi prillide pikalt, lausa tõsiteadusliku huviga!

Ühismõjus Margus Vaiguri valguskujundusega mängib lavapilt iseäranis stiilselt kaasa mõlema vaatuse lõpus: esimene vaatus päädib hingeliselt vapustatud Elizabethi üksildase ekslemisega elunäitelaval eesriiete vahel, korraks mõjub ta vana halli naisena; happy end’is seisatavad Elizabeth ja mister Darcy ülal rõdul ligistikku, ent õnneootuses hoitakse amüsantset distantsi.

Kostüümikomöödia kulminatsiooniks kujuneb viie õe Benneti hetkeline ümberriietumine, kui seljast heidetakse kodukleidid otsekui mööblilt katted: viis neidu mõjuvad ballikleitides nagu puhkenud õied või kookonist vabanenud liblikad.

Peeter Konovalovi läbikomponeeritud muusikaline kujundus toetab tundmuste ja saatuste teemasid ühtaegu õhuliselt ja külluslikult, harmoonilise romantikakõlaga.

Osalahendustes võis esietendusel tajuda veel kohatist kohmetust ja lõpetamatust või selle vastandina ülemängimist. Kõige selgema ja loetavama tundeeluga on Kaili Viidase veetlev Elizabeth Bennet: „ratsionaalne olend”, terane ja iseteadev, provotseeriv ja pilkevalmis, aga siiras ja tundlik. Elizabethile on antud teistest sügavam sisemine mänguruum ja huvitav arengujoonis, temas liituvad isiksuslikuks tervikuks analüüsivõimeline vaatlemisoskus ja kirglik elujanu. Tunduvalt keerulisem on esmamulje põhjal tungida Priit Loogi mister Darcy hingeni. Kõige enam pääses esialgu mõjule selle saladusliku ja tõsise mehe sisim ujedus, kõnemaneeriski diskreetselt avalduv suhtlemissuutmatus, mis kippus muutuma pisut tuimaks ja varjundivaeseks. Paras kunsttükk on aimata reserveeritud ja endassesulguva meheliku kaitsekihi all pulbitsevat uhkust, samuti kirglikku tõmmet Elizabethi poole ning tunnete komplitseeritud arengut. Eks see olegi kõrgem pilotaaž ja (no vähemasti minuealise …) naisvaataja silmis annab ületada Colin Firthi vastupandamatut lummust – liiatigi puudub laval mister Darcy kuulus ujumisstseen, mistap seksikat märga särki asendab asjalik maskuliinne töömehepõll! Ent kuna kõik eeldused sündmusrolli sünniks on Priit Loogi lavanatuuris olemas ja väline kammitsetus ehk tuli tuha all näitlejale uhke väljakutse, usun kaljukindlalt selle osa arengusse ja tahaksin väga näha tema Darcyt nii kümnenda etenduse paiku.

Jaanus Mehikase mister Bingley on kahjuks taandatud kõrvaliseks persooniks, roll lahendatud ülespuhutud iroonilise mängumaneeriga. Seetõttu tekib tunne, et Katrin Valkna sümpaatne ja igati autorilähedane tegelane, kõigist ja kõigest aina head uskuda tahtev Jane on unelmate mehe endale välja mõelnud ja idealiseerinud – romaanist aimub siiski teineteist vääriv vastastikune tundmus. Ülejäänud õdedest loovad säravad rollid Endla noortestuudio tüdrukud: Grete Elviste Lydia tundub poole intelligentsem kui algteoses, Carolina Tagobert lisab elevust eluahne noorukese Kittyna. Viisikust langeb suure groteskimäära tõttu kahjuks välja Ireen Kenniku Mary – kuna Kennik mängib ka sooja lahke sarmiga Charlotte Lucast, ongi see ta põhiroll, mistõttu Mary muutub veel marginaalsemaks. Ahti Puuderselli mister Bennetis näeb nii malbemat huumorit, elukogenud künismi kui ka märterlikku enesearmastust. Carmen Mikiver kehastab missis Bennetit üpris jultunult karikeerituna, balansseerides kartmatult hea maitse piiril.

Ekstra meisterliku kõrvalrolli loob Lauri Kink mister Collinsina. Too vedelatel jalgadel ringi tuterdav pastor, kes oma eluliste jutluste ning lihtsamategi monoloogide tarvis on sokutanud spikri kübara sisse, sealt siis sõnu saamatult ja veerimisi maha loeb, mõjub pööraselt naljakana. Kummatigi ei muutu mister Collins oma kohmetuses pelgalt naeruväärseks, vaid temast hakkab natukene kahju ka. Nii et on päris hea meel, kui elutargalt ebaromantiline Charlotte Lucas selle mehikese endale napsab, ehkki nende kooselule lavaversioonis valgust ei heideta. Lauri Kink on väärt karakternäitleja: pealispinnal estraadlik, aga alati maitsekas, oskab ta ikka varuks hoida kuldaväärt terakest minoorsemat empaatiat oma tegelaskujude vastu, mängides nii variatsioone väikese inimese ammendamatul teemal.

Lööv, lakooniline ja täpne on Sten Karpovi vankumatu tinasõduri sarmiga George Wickham: esmapilgul meeldiv härrasmees osutub hellitatud poisikeseks, kellel juba läbini rikutud loomus. Peene distantsiga roll. Samalaadset subtiilsust õhkub Piret Laurimaa miss Bingleyst, kelles aimub tunduvalt rohkem suurilmadaami kui paadunud intrigaani. Miss Bingley kiindumus mister Darcysse võiks olla ehk varjundiküllasemgi?! Helle Kuningas missis Gardineri rollis lisab elutarga kõrvalmuige noorte tunnetemöllule, Lauri Kink kõva kuulmisega mister Gardinerina sekundeerib vaimukalt. Paraku langeb lavastuse üldstiilist karjuvalt välja Triin Lepiku etteaste mõjuvõimsa, aga antipaatse leedi Catherine de Bourghina: täiesti põhjendamatu on selle väliselt põneva daami enesevalitsuse kaotust sedavõrd ebainglaslikult esitada. See kivi lendab küll lavastaja kapsaaeda.

Tahaks loota, et lavastus muutub sissemängimisega stiilipuhtamaks ning tundlikumaks, et paari kõrvalrolli libastumised jämekoomikasse pigem taanduvad, et žanrimääratluses „romantiline komöödia” tekib sundimatu lendlev tasakaal kahe pooluse, avala tundelisuse ja pilkliku huumori vahel. Kindlasti ei ole „Uhkus ja eelarvamus” lavastus, mida naudiksid rõhutatult rafineeritud intellektuaalid või peaksid vaatama uuenduslikkuse kummardajad. Minu arvates ongi Kalju Komissarovi lavastuse eesmärk – intrigeeriva ja ootamatu väljakutsena XXI sajandi näitlejatele – Jane Austeni XIX sajandi alguses kirjutatud romaani enam-vähem autoritruu vahendamine: hoida küll kerget ja soovitavalt õhulist, ent ometi mitte üleolevat distantsi; usaldada ja paotada tugevaid tundeid, mille inimlik tuum ei ole ju paari sajandiga muutunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming