Elagu Tartu ja elagu Unt,

Rait Avestik

Eesti teater ja see kaduv punt! „Endspiel” pakkus sähvatusi ja harrastuslikku maheteatrit: Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Andres Keil ja Katrin Pärn. KAAREL NURK

Reede, 5. september

Sõidan Tartusse. Jälle n-ö 2 in 1 ehk Tartu ja teatrifestival ühel ajal ja ühes kohas. Ilmselt kogen festivali lõpus jälle, et koht on sama, aga aeg on käest kadunud. Kaob jõhkra kiirusega ja märgatavalt, Tartus torkab eriti see hirmuäratavalt silma. Aeg ei peatu, ei-ei, lauldi kunagi. Pisut segadusse ajav, kuid kindel eitus. Kui ainult ilmaga veaks. Reageerisin kutsele festivalist osa võtta kõhklusteta, sest Mati Undi lavastusi näha pole kunagi liig. Aga, jah, eks paista, kuidas need ülessoojendused kah töötavad. On kahtlust, on kõhklust.

Kell hakkab õhtul kuus saama. Suundun Ülikooli kohvikuga samas majas asuvasse festivali „UNT!” staapi, et piletid ja kaelakaart võtta. Öeldi, et saan õhtul avamispeol. Kõrgenevas tempos sammun endisesse Lasteteatri majja Jaama tänaval, et näha Endla „Vaimude tundi Jannseni tänaval”. Esietendus 1984! Kohutava kiirusega jõuab mulle järele Enn Siimer, kellega hakkame vaidlema, millist silda ületada. Lähme üle kaarsilla. Pooljoostes küsib, et kuda Augusti tantsufestivalil nähtud Andres Noormetsa lavastus „Vaterland” meeldis. Ümisen, et nii ja naa, ja ega rohkem midagi tarka ei osanudki öelda. Ilmselt ka sellepärast, et olin üleni higine. Hakkab pihta see Tartu-masendus. Aga „Vaimude tund” oli rahulik ja veidike tolmune, aga mis siis. Eks see rohkem näitena või „linnuke kirja” pidigi ilmselt toimima. Muidu oli hea jahe selles ilusas ja tähenduslikus, kuid seestpoolt jõledaks euroremontseks karbiks muudetud muuseumis istuda.

Festivali avapidu „Öös on asju” Vanemuise suures majas. Külalised võtavad vastu Andrus Vaarik, Hannes Kaljujärv ja Kersti Heinloo. Viimane käskis mul oma põlvele suud anda. Tegin seda, aga ei meeldinud mulle see, et seda ka teised tegid. Kõikjal keerles noori üleslöödud neide, rohmakad tangokatsetused, üldine meelolu paslik algavale üritusele. Roman Baskini Unt suurel laval oli muhe ja pretensioonitu, töötas hästi. Kirjanikud Vadi, Rooste, Kaus, Sinijärv, Kareva, Kangro tegid pikema etlemiskava, esitades meelislõike Undi loomingust. Kuidas nad küll kõik selle pähe suutsid ajada!? Efektne, aga liiga pikk. Liiga pikk, sest elu on lühike. Liiga lühike. Kooliteatrid olid surutud fuajeesse, aga ei suutnud neid jälgida. Tegime Shakespeare’is mõned õlled, sest janu oli peal. Suurel laval tehti veel midagi, rebiti tantsu ja kildu. Meeste ja naiste WCd olid oma kohad vahetanud. Õigemini oli märgistus ustel muutunud. Kui vana harjumuse kohaselt hooga sisse tormata, oleks võinud huvitavaid tutvusi luua. Liigne kainus mõjus ärritavalt ja enne lõppu ärgitasime üksteist edasi või ära liikuma. Viljandi teatritudengite ja lavastaja Jaanika Juhansoniga liikusime läbi Tartu öö kõrtsidesse. Liitusid veel tuttavad naised Tallinnast. Jõime õlut ja veini.

 

Laupäev, 6. september

Üksi Aardla tänava korteris. Kui see korter rääkida oskaks… Muide, kõrvalmajas mässas elu ja Heliga omal ajal Vahing ise. Räuskasin tatikana tal akna all. Ilmselt tajusin juba siis, et tuleb kunagi jutuks. Üsna kehv on olla. Peaksin Kibuspuu raamatuga tegelema, materjalidki Tartusse kaasa võetud. Aga ei jõua. Õhtul etendusele.

Vanemuise „Romeo ja Julia” (2004) Sadamateatris. Olin kord seda Riias näinud. Tundub tõesti, nagu arvas ka arutelul pärast etendust Tambet Tuisk, et aastad teevad oma töö – skeem on sama, aga lugu teine. Mäletan, et püüdsin vist alguses näha midagi zoofiilset, segatuna Undi ja Shakespeare’iga, nüüd oli aga huligaanne armastuslugu ja midagi veel. Kersti Heinloo (n-ö Julia) sünnipäev. Küll on tore.

Jalutasime Sven Karja ja teiste noorema põlve teatriteadlastega ülikooli kohviku poole, kus festivaliklubi ja kus festivalikaardi omanikul soodsam suhelda. Üleüldse on teatrifestivalidel oluline koht piiratud sissepääsuga klubi. Tartus on sellega asjad mu meelest üsna korras. Korra Suudlevatest Tudengitest läbi – rõõmsalt emotsionaalne jutuajamine endiste sõjaväekaaslastega. Uitasin jala mööda Tähe tänavat Aardlasse. Linn on rahulik, Undi-hullust ei paista. Ise ka veel üsna rahulik. Kõik on korras. Homme peaks kellelegi helistama.

 

Pühapäev, 7. september

Uskumatult ilus ilm. Teeb natuke ettevaatlikuks enda ja ümbritseva suhtes, sest selline ilm pole normaalne. Ilmselt korraldas selle Unt ise, sest endise Noorsooteatri lavastust „Helene, Marion ja Felix” (aastast 1990) mängiti botaanikaaias. Pildistasin etendust. Hea kogemus nii teatri kui pildistamise kontekstis. Pärast etendust arutelu. Räägivad Pille-Riin Purje, Madis Kolk ja Ott Karulin. Tahtsin juba varem Karulini käest küsida, et mis kaalutlustel on ülessoojendatud lavastused siia festivalile valitud. Paistab, et mindud on ikkagi kergema vastupanu teed. Ei küsinud veel. Kui ikkagi keegi oleks üles suutnud lüüa mõne Vanemuise suure lava lavastuse. Kiuste. 

Rakvere teatri „Majahoidja” (2001) Lutsu teatrimajas. Küsisin näitlejate käest luba etendust pildistada ja valetasin alatult, et lavastaja luba on olemas. Loomulikult nad uskusid mind. Lavastusega paistis kõik korras olevat, kaasa aitas saal ja maja. Varem näinuna vaatasin nüüd esimese vaatuse – las saavad teised vaadata ühe vaatuse ka ilma kaamera peeglikolksuta. Helistasin Janek Joostile, kinnisvarateemadel arutledes kõndisime läbi Toomemäe, jõudsime Tõnissoni platsile. Seal tegi politsei meile hoiatuse, et avalik koht ja nii, et võib ainult Pirogovis. Tänasime neid südamlikult ja olime õnnelikud, et pääsesime vangilaagrist. „Majahoidja” oli läbi saanud, klubis sigin ja sagin. Näidati seinal festivalipilte, tantsiti. Erni Kask rääkis, kuidas ta Ameerikas käis ja mis ta sealt kõik toonud oli. Hilistel öötundidel otsustati Zavoodi minna, kuna Üllar Saaremäe polevat seal veel kunagi käinudki. Moodustus lõbus rongkäik, eriti lõbus oli Priit Raud. Zavoodis küsis festivali juht Margus Kasterpalu käimas oleva ja varasemate festivalide kohta, et mis arvad. Kuna olen festivalidega üldjoontes rahule jäänud, siis andsin selle ka Kasterpalule teada. Alati saab paremini ja alati saab halvemini. Pärast seda jõime õlut rõõmsamalt. Rahkemaa, Oruaas ja Juhanson lõid vist juba tantsu. Huvitav, mis sellest Zavoodist saab?

 

Esmaspäev, 8. september

Kiirustan Vanemuisesse, kus teen intervjuu Kibuspuu kursuseõe Külliki Saldrega. Tuleb paista asjalik ja normaalne, kuigi see nõuab väikest pingutust. Räägime muu hulgas surmast ja sellest, et VII lend üldse kuidagi musta huumori lembene oli. Kõlab hästi, aga ega surm ka ei hellita. Pean hakkama kiiremini kirjutama. Samas, ega ma võistlusel pole. Materjali on palju.

Suundun Tartu kultuuritehasesse, endisesse pärmivabrikusse, kuhu Karulin, Anneli Sova ja Heidi Aadma on Undi-teemalise näituse „Nattium” organiseerinud. Tuleb tunnistada, et tegu on põneva vaatamisväärsusega: pole nagu näitus, pole nagu teater, pole nagu kirjandus, on mingi segu ruumidest, aegadest, kultuurist ja surmast.

Helistasin Janek Kraavile, et kutsuda sealsamas kohe algavale Undi „Kogutud teoste” 1. osa esitlusele. Kuna ta saabus Anneli Saroga just Belgiast jalgpalliteatrist, siis Roosi tänavale ta ka jäi. Eks seal ole kah Unti ja teisi mängitud. Ostsin valge Undi-särgi.

Siis pärmivabriku hoovis küünilaadses ehitises Tartu Uus teater ja „Endspiel”. Ei olnud endale teadlikult erilist ootushorisonti lasknud kasvada, siis lõpeb kõik õnnelikumalt. (Lõppes ka.) Kultuuriinimene ja nüüd ka lavastaja Ivar Põllu andis avalikult teada, et läheb kuidas läheb, ikka läheb nende jaoks hästi. No mis siis viga! Tervitada tuleb Põllu julgust asuda uue teatri ja lavastuse loomisele kallale. Idee teha teatrit Vahingu, Undi, Tartu ja teatri teemadel on ju hea. Eriti Tartus. Ka Andres Keil Vahinguna sundis eelseisvale ettevõtmisele pisut rohkem tähelepanu koondama. Lavastus oli üldjoontes selline, et sellest saab rääkida ja selle üle vaielda, ehk siis Uue teatri meeste-naiste eesmärk ja soov täitus. Selles oli seda Tartu vaimu ja vaesust. Sähvatusi ja harrastuslikku maheteatrit. Teravmeelset metateatrit ja hõljumist maleva isetegevuskonkursil. Märkideteatri täitsa hea näide, aga mingist kokkuvõtvast kreedost, kas või metakreedost jäi puudu. Keil Vahinguna oli huvitav, oma ebakindlusest teadlik ja seega haavatav. Ja sellest teadlik. Õnneks või kahjuks ei mänginud profid nii, et Keili ja nende vahel oleks väga suur kuristik tekkinud. Loodame, et oligi taotlus. Positiivne oli kogu see ettevõtmine ikkagi, sest vaadakem asja Uue teatri esimese hooaja kontekstis. Ei, ei, midagi seal on!

Istusime klubis Juhansoni ja teatritudengitega, tuli ka Urmas Vadi. Osale meeldis väga, osale ei meeldinud üldse. Nii peabki. Muusika mängis, joodi õlut. Vadi võttis vist viina.

Athena keskuse ebamugavas teatrisaalis Draamateatri „Surm ja tütarlaps” (2005). Vaatamata hilisele õhtutunnile tundus see kuidagi klaari teatrina, näitlejad tegid tööd hästi. Aga see saal, jah…

Siis klubisse, Keil väga täis, panime ta takso peale. Tagamets hakkas kah kujunema sel suunal. Sõitsin Aardlasse. Küll on rahulik.

 

Teisipäev, 9. september

Hommikul ma taskust enam sularaha ei leidnud. Kuidas seda mõista? Taksoga Athenasse konverentsile. Selle keskuse kinosaal on igati kasutuskõlbulik tõesti. Jõudsin Undile pühendatud konverentsi esimese poole lõpuks. Rääkis Margot Visnap, kuulsin ka, et Madis Kolk olla hea olnud. Vaheajal Kolgiga sööma. Ilm hakkas käest minema. Teises pooles rääkisid midagi Karulin, Oruaas, Aadma, Linder, Kalev Kesküla. Kogemustega kõneleja Keskküla kehtestas kõnepuldis kõõlujana end kergelt, teistega läks mõnevõrra hõredamalt. Tegin pilte, jõime Kolgiga viimases reas punast kuiva. Moderaator Saro proovis ka mingit arutelu käima tõmmata, aga ilmselt kibelesid inimesed, keda väga palju ei olnudki, „Endspiel’ile”. Minu festival sai läbi. Undi oma mitte. Rongiga koju ja vihma sajab. Tartusse on hea tulla ja sealt ka hea minna. Festivalil tolknes igal pool palju noori – festival on korda läinud, kui nemad omale Undi leidsid. Leidsin Aardlast ühe, veel pakendis suveniiri „Viljandi paadimees”. Viin selle Pärtlile. Ilmselt ta väga ei rõõmusta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming