Eksklusiivne ja esinduslik jäneseurg

„Jäneseurg“ on lavastus, milles peegelduvad kõrvuti ja põimunult Tallinna Linnateatri hetkeseisu voorused ja puudused.

KADI HERKÜL

Tallinna Linnateatri „Jäneseurg“, autor David Lindsay-Abaire, tõlkija Kristiina Jalasto, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundaja Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Liis Lass, Rain Simmul ja Mikk Jürjens. Esietendus 11. II Tallinna Linnateatri väikeses saalis.

Linnulennult vaadatuna on „Jäneseurg“ lavastus, milles peegelduvad kõrvuti ja põimunult Tallinna Linnateatri hetkeseisu voorused ja puudused. See on ainus Eesti teater, kes elab aastakümnetepikkuses piletidraamas ja jooksutab iga kuu esimesel kuupäeval kell üksteist kokku Piletilevi serveri. Ühest küljest on defitsiidi põhjuseks muidugi väikesed ja üliväikesed saalid, nii et omajagu on õigus neil, kes ütlevad, et tegu on kunstliku defitsiidiga. Teisalt peegeldab tormijooks sellesse teatrisse kunstilist defitsiiti: enam kui kahekümne aasta jooksul on teatrijuhtide tandem Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa kinnistanud Tallinna Linnateatrile kvaliteedimärgi – piletit ostes läheb vaataja kindla peale välja ega karda pettuda. See on üdini professionaalne ja enese vastu nõudlik teater, seejuures on aga kunstilised üllatused, säravad tipud, sotsiaalne teravus olnud viimastel hooaegadel üsna harv.

„Jäneseurg“ on kahtlemata lavastus, mis püsib väljamüüduna aastaid mängukavas ja läheb maha osatäitjate väsimise, näitlejate liikumise, trupi koormuse või mis tahes muul põhjusel, aga mitte vaatajate vähesusest. David Lindsay-Abaire’i Pulitzeriga auhinnatud näidend on tehniliselt viimistletud tekst, viimastel aastatel järjepanu tippvormi kinnitanud Madis Kalmeti lavastajatöö on väljapeetud ja autoritruu, näitleja­ansambel mängib Tallinna Linnateatri harjumuslikult heal tasemel. Tervikmulje on siiski ennekõike professionaalne, mitte raputav või valus.

Osavalt hollywoodlik. Olukord, kuhu Lindsay-Abaire’i näidend vaataja viib, on üks inimkogemuse traagilisemaid – see on lugu vanematest, kelle nelja-aastane poeg Danny hukkub mõttetus juhuslikus autoõnnetuses. Vormilt on „Jäneseurg“ täpselt ja nutikalt komponeeritud sorava dialoogiga draamatekst, hollywoodlikult ladus ja vaataja-lugeja tunnetega oskuslikult manipuleeriv.

Autor mängib osavalt korduste ja nihestuvate vaatepunktidega: kui esimese vaatuse alguses sünnitab hipina õielt õiele lendava noorema õe Izzy (Liis Lass) jutustus baarikaklusest normide maailmas elavas Beccas (Elisabet Reinsalu) puhast õõva, siis teise vaatuse esimeses pildis annab toosama kõrgemasse keskklassi kuuluv ontlik koduperenaine kohalikus toidupoes ühele ülbele emale lõuga.

Samuti on loose põimitud rida kirjanduslikke vihjeid: juba pealkirjast paistev „Alice imedemaal“ jäneseurg, siis Dickensi „Sünge maja“, mida leinav Becca koduperenaiste kirjandusklubis lahkamas käib, lisaks veel Danny alla ajanud gümnasisti ulmelugu paralleelmaailmade tunnelitest, neist moodsa aja jäneseurgudest. Ent ehkki nende vihjete üle ja ümber on huvitav mõttemängida, jäävad nad näitemängus siiski pigem välisteks kaunistusteks, nupukateks ja illustratiivseteks ega sulandu loomulikult keskse looga. Looga naisest ja mehest, kelle kaotusevalu ja võimetus sellega toime tulla lahku käristab.

„Jäneseurg“ keerleb kahe peategelase – poja kaotanud Becca (Elisabet Reinsalu) ja Howie (Rain Simmul) – maailmade kohal.

Siim Vahur

Ehkki pikas ning põhjalikus kaassõnas (mida ilmselt väga kaalutletult ei ole avaldatud kavalehel) rõhutab autor, et kindlasti ei tohi näidendit palistada nutu ja tragöödiaga, et embusi on siin vähe, niisamuti ka pisaraid, ja sageli võiks olla pigem pisut naljakas, mõjub lugu tervikuna siiski depressiivselt ja ängistavalt, mitte traagiliselt. See paneb ketserlikult mõtlema, et ehk oleks tulnud autori tahtele vilistada. Võib-olla „Jäneseurus“ peaks armastama ja vihkama, kallistama ja nutma. Sest praegu on loos kuidagi liiga palju tarka konstruktsiooni ja tehnikat.

Liigestest lahti. Madis Kalmeti lavastus on viimistletud ja autoritruu. Liikumised, valgused, tekstirežii, pildivahesid märgistav helikujundus on paigas ja selged. Kõik selles must-valgetes toonides köögiletiga elutoas (kunstnik Jaanus Laagriküll), mille keskel troonib metalljalgadel söögilaud, on maitsekas ja jõukas, ent ka ilmetult isikupäratu. Ei ainsatki tolmukübet ega valesse kohta ununenud juhuslikku eset. Becca juures ei sööda keedukreemi lusikaga otse topsist, vaid puding tuleb vormist taldrikule libistada – ainult nii muutub see tavalisest magustoidust crème caramel’iks.

See on Becca ja Howie (Rain Simmul) reeglipärane ja korras maailm. Vähemalt korras maailma välisilme, sest sisimas ei saa kumbki kaotusega hakkama. Ei Becca, kes katsub tasapisi mälestusi karpidesse pakkida ja keldrisse viia, ega lõputult poja viimaseid videoid üle vaatav Howie. Ei saa hakkama koos ega ühekaupa.

Laval on inimesed, kes ei oska enam suhelda. Ei omavahel ega teistega. Elisabet Reinsalu Becca püüab valuga hakkama saada mehaaniliselt tegutsedes – pakkides, koristades –, ent teeb seda kõike nagu uneskõndija, aegluubis plastilisusega. Rain Simmuli Howie seevastu on rabe ja pingest kärisev. Nii puist, igasugusest erootilisest laengust vaba võrgutamisstseeni nagu Howie abitu katse Becca voodisse vedada, on raske ette kujutada. Kui saamatult Simmuli Howie tuled maha keerab, lembelaulu mängima paneb, kiirustades naise klaasi veini juurde valab ja siis ta kaelasooni mudib.

Samasugust „liigestest lahti“ atmosfääri rõhutab Becca ja lapseohtu Jasoni (Mikk Jürjens) kohtumise misanstseneering. Too poiss, kelle auto rataste all hukkus Danny, on nüüd Becca elutoas. Naine juhatab külalise diivanile istuma, toob talle koogitaldriku, asetab moekale trapetsikujulisele diivanilauale klaasi piima. Aga jääb ise aina eemale – nõjatub söögilauale, vajub siis tugitooli köögileti ääres, küljega külalise poole. Ei mingit silmast silma suhtlust, üksnes põgusad pilgud, õhus rippuvad küsimärgid.

Telliskivi su taskus. Tallinna Linnateatri näitlejad mängivad „Jäneseurus“ tuntud headuses. Epp Eespäeva taktitundetu ema Nat tuhiseb lavale ja kiirgab isikupäraselt eespäevalikku elulusti. Tõsi, see on natukene korduv slepp ja sestap ongi lavastuse kõige pingestatum stseen ootamatult tõsine kahekõne Nati ja Becca vahel, kus kaks naist vist esimest korda päriselt suhtlevad ning tütar küsib samuti lapse kaotanud emalt, kas valu kunagi kaob. Siin on Reinsalu ja Eespäev parimas mõttes huvitavad ja ausad. Eespäev esitab näidendi vist mõjusaima monoloogi – mõtte sellest, kuidas valu ei kao, see on telliskivi, mis on alati taskus, aga aastatega suudad sa seda kanda – ilma igasuguse välise teatraalsuseta, ülimalt lihtsalt ja asjalikult.

Mikk Jürjens poolpubekast Jasonina suudab ilusti ühte liita kohmetuse ja noorusliku pealiskaudsuse, liikuda ehmunud ja kramplikust ebamugavusest lustakasse olukirjeldusse. Tõsi, esietendusel häiris loperdav kõnetehnika: päriselus me muidugi pudistame ja puterdame olulistes jutuajamistes, aga laval nõuab ka ebakindlus intensiivsust ja täpset vormi.

Liis Lass lotendavates kampsikutes ja buutsades Izzyna on võluvalt lihtne ja kohal. Rollina ei anna autor talle kahjuks suurt arenguruumi ega võimalust olla enamat kui õe leina peegeldav killuke.

Muidugi keerleb „Jäneseurg“ kahe tegelase – poja kaotanud Becca ja Howie – maailmade kohal. Elisabet Reinsalu ja Rain Simmul peaosalistena mängivad täpselt ja asjatundlikult, ent jäävad siiski suureks küsimärgiks. Nende vahel on jääsein, nende lein on läinud eri suunas, aga miski hoiab neid koos. Mis? Miks? Kuidas? On vaid vihjed, mis jäävad õhku, millele vaataja vastust ei saa – mida tahab Howie Beccale meenutada, öeldes, et laps nad üles äratas? Või mida tähendab Becca pärast poekaklust möödaminnes lausutud „Mul läks ju hästi? Mul oli mitu head päeva järjest.“ Aga kuidas see „halvasti“ siis oli? Midagi tragöödiast jääb laval tajumata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming