Ekke Moori teekond maakoju

Tõnu Õnnepalu on August Gailiti „Ekke Moorist“ loonud ühtpidi algteose süžeed järgiva lavateksti, ent väikeste teisendamiste kaudu luulelise ja isikliku suhtega omamaailma, pealkirjaga „Ingeland“.

PILLE-RIIN PURJE

Saueaugu teatritalu „Ingeland“, autor Tõnu Õnnepalu (August Gailiti „Ekke Moori“ ainetel), lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Katarina Klett, muusikaline kujundaja Garmen Tabor, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Pääru Oja, Kaie Mihkelson, Külli Teetamm, Tõnu Oja ja Kaspar Velberg. Esietendus 17. VII Saueaugu teatritalus.

Papp (Kaspar Velberg) kärutab kohale surematu Jevdokia Ääreküla (Kaie Mihkelson), punaste siidkinnaste ja veel punasemate huultega võimuka daami.

Papp (Kaspar Velberg) kärutab kohale surematu Jevdokia Ääreküla (Kaie Mihkelson), punaste siidkinnaste ja veel punasemate huultega võimuka daami.

Eduard Laur

„Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel?“ (August Gailit, „Ekke Moor“).

Kui üks isikupärane kirjanik teeb näidendi teise isikupärase kirjaniku proosateose ainetel, võib sündida midagi kordumatut. Tõnu Õnnepalu on August Gailiti „Ekke Moorist“ loonud ühtpidi algteose süžeed järgiva lavateksti, ent väikeste teisendamiste kaudu luulelise ja isikliku suhtega omamaailma, pealkirjaga „Ingeland“. Too üllatuslik, salatum autoritruudus saab ilmsiks, kui „Ekke Moor“ vahetult pärast lavastuse vaatamist üle lugeda. Siis tuleb mõistmine, kui läbitunnetatud on Õnnepalu ja lavastaja Aleksander Eelmaa kujundisüsteem, kui klaar hingesugulus Gailiti romaani olemusega. Kavatsen kaduva teatrikunsti jäädvustamiseks lahti kirjutada viive „Ingelandist“ – kellel lavastuse avastamine ees, sellel on ehk mõistlik loo lugemine edasi lükata.

„Ingeland“ ei ole hõlpsasti vaadeldav well-made-play ega elurõõmsate seikluste lahe kulg, vaid algteose vaimuga haakuv mõtlik, heas ja õiges mõttes pessimistlik või, ütleme, elutark rännak iseendasse. Ekke Moori heitlik unenägu vaevakaskede all. Kohati rütmides konarlikum või staatilisem, ometi ei kisu raskuse vaim lavastust oma meelevalda. Unelmalist, džässilikku kerguse vaimu sisestab Garmen Tabori muusikaline kujundus.

Näitetrupis on viis näitlejat, kelle lavaelude puhul kehtib suuremal või vähemal määral Gailiti lause: „Oma annet maha salates on ta lugupidavalt hinnanud ansamblit.“ Tuline kahju, et rollide kokkulugemiseks ei ole abiks kavalehte.

Proloogina kantakse ette lühimängufilm „Džabo silmades on tõde“, mida näitetrupp publiku silme all innukalt helindab, häälte ja pillidega. See on vaste Ekke Moori teatritegemisele, üksiti lugu mustlase uljast laadapettusest hobuse Džaboga. Tõnu Oja kirevsärava rolligalerii avabki hobust peksev Toomas Üüve; Külli Teetamm konutab vankris nukra Eneken Üüvena; Pääru Oja ilmub ruugete vuntsidega „mustlasena“, seljas teatraalne vene tsaari kuub. Kui too mustlane Džabole jalad alla teeb, tükkis naerusilmseks ärganud tütarlapsega vankril minema kihutab, saab temast Ekke Moor, näitleja oma eluteatris.

Katarina Kleti õnnestunud debüütkujunduse keskmes ongi ekraanikangas, mis muundub heledateks koduaknakardinateks, seejärel teatri eesriieteks, mille taga avaneb poodiumil näitelava, kus sujuvalt vahetuvad tegevuspaigad.

Pääru Oja Ekke Moori roll ongi õigupoolest keerulisim, sest tema on loomuldasa vaatleja, pahatihti nukra ja mõru meelega, end otsiv, algusest peale pigem kaine ja sõnakehv, puretud mees, vaid aeg-ajalt kibuvitsaõiena puhkev, naeratavate silmadega nakatavais inspiratsioonipuhanguis. Oma meelelaadilt küllap rohkem kirjanik kui näitleja, kuid kas pole see nõnda ka Gailitil?

Stseen ema Neenuga, kes esimene Kaie Mihkelsoni täpsetest minimalistlikest rollidest, Ekket ootav kodune saun on õdus ja lahke. Külli Teetamme inglisilmadega Eneken Üüve aga kõnnib kui unelm ülal laepealsel, sinna üles jääb igatsusvalguses õõtsuma tema kiik.

Oluliseks saavad Saueaugu teatritalu saalis pihlakaoksad ukse kõrval: just püha puu okste all, pihlakakantslis lausuvad otse saali olulisi monolooge Ekke, praost Odja, Pille Riin jt. Publiku kaasamine looduslähedase vaimuga koguduseks on läbiv, humoorikas ja südamlik lavastusvõte.

Põllumehehingega praost Odjat tema Issanda teatris kujutab Tõnu Oja vaimuka veenvusega. Taamal, näitelaval eesriideid kinni-lahti sikutades loeb raamatut ning ulatab abikaasale töömeeste tarvis rahatähti Kaie Mihkelsoni igavlev praostiproua. Väärib jälgimist, kuidas raamatu kohalolek läbib kogu lavastust, kaasa arvatud raamaturiiulid eesruumis enne saali sisenemist. Väsimata töörühmamises tuiskavad edasi-tagasi mustas kleidis argise karmuse koorikuga kaetud Kadi – Külli Teetamme ümberkehastumisesööstud, ta rollide noorus ja hingeline eatus on imetabased; ning Kaspar Velbergi Jaagup Seenepoiss, terane eluvaatleja, hoolsalt oma tööriistu hoidev, tööpoeesiat tunnetav noor mees. Ehkki Velbergile on jäetud terake vähem mänguruumi kui teistele, oskab ta olla igal viivul nüansitäpne partner.

Järgneb Ekke monoloog rändkaupmehe rollis, lõhnaõlide ja pitsidega. Külli Teetammest saab teki kui hangekuhila all kössitav Pille Riin, külmunud allika silmadega üksiklane, kelle üürikeses kohtumises Ekkega aimub karmivõitu dramatismi. Ometi ületavad unelmad reaalsuse, aga unelmate kohal ilmutab end surmaaimus: kui Pille Riin Ekke kingitud parfüümipudelist kolm lõhnaõlipilvekest õhku piserdab, tekib kummastav assotsiatsioon kolmest mullapeotäiest …

Surma ligidus muutub iseäranis huvitavaks teises vaatuses. Mitte ehk veel Peipsi ääres, kus papp (Kaspar Velberg) kärutab kohale surematu Jevdokia Ääreküla (Kaie Mihkelson), punaste siidkinnaste ja veel punasemate huultega võimuka daami, kelle silmad otsivad hukkaläinud poegi pealtvaatajate seast; kus Tõnu Oja võrratute detailikestega loodud Iivan Sirota mangub võlgu viina; kus Külli Teetamme Dunja pussi seina lööb, ise pateetilises ristilöödu poosis Ekke müügileti najale liibub … Kuni Ekke tüdib ka poemüüja tummast rollist ja läheb. Nüüd sugenebki mängu une ja tõeluse, elu ja surma piiril viivlemine, mis lavastuses vast olulisemgi kui näitleja ja kirjaniku teema. Kui Ekke pärib tütarlapse järele, kes luges purdel raamatut, ilmuvad vagusad üksmeelsed vanakesed (Kaie Mihkelson ja Tõnu Oja), Ekket õpetajana kõnetades, temalt tarkusesõnu paludes ja neid ise andes, talle puhkamiseks aset pakkudes. Alles viivuke hiljem hakkame vanapaarist küsivalt mõtlema kui kalmulistest, veelgi hiljem tekib sild lavastuse finaaliga.

Õnnepalu omapärasemaid teisendusi on kraavihall Aleksandri kirjutamine hauakaevajaks. See loob ka kaudse silla Hamletiga, keda Gailiti Ekke väitis end mänginud olevat. Tõeliselt paeluv on Kaspar Velbergi Aleksandri pajatus surnuaiast kui inimese maakodust, see annab Ekke rännakule koju hoopis igavikulisema dimensiooni. Oma labida mässib Aleksander hoolikalt valge riidetüki sisse, samamoodi talitas Seenepoiss oma höövliga. Eks mängu sisse kuulu ka Aleksandri isevärki pulmad Eldaga, mille külaliste kohta Gailitil nagu kogemata poetatud tõdemus „… on neil äkki tundmus, nagu ei läheks nad pulma, vaid matusele“. Roosilise looriga kaetud näoga peitub varjuna eesriide taha Elda Indu (Külli Teetamm), keda Ekke kütkestab monoloogiga roosiõie puhkemisest. Mõjusaimaks mõtiskluseks armastuse pärisolemusest jääb Ekke lugu Elest ja Noost, tuultest ja kullerkuppudest. Seda kirjakohta otsib Ekke pihlakaokste ligidusse riputatud hõbesinava tsaarikuue taskust võetud punaste kaantega raamatust ja too pajatus toob taas näitelavale juba tuttava vanapaari: mehel kätel hoida punane lõngaviht, naine kerimas lõngakera. Teatrilooliselt seostub punane lõngakera nüüd ja igavesti Mati Undiga, aga mulle oli avastuslik, kuis kordub Gailiti romaanis lõngakera motiiv. „Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu.“

Viimases vaatuses saab valgesse riidesse mässitud hauakaevaja labidast aer paadinaise (Kaie Mihkelson) käes, kes nõrkenud Ekke tundrasse sõuab. Üsna lühikeseks, seetõttu paratamatult skemaatiliseks on kärbitud stseen tundras, kus Lassi (Külli Teetamm) saab Ekkelt kingiks tiksuva uuri ja isa Uutšö (Tõnu Oja) lausub tarkusesõnu, keset poeetiliselt sädelevat võrgukangast, Ekke aga lebab kui sonimisi kuulatledes ja hetkeks tundub, et kaasa kahmatud Dunja pussnuga on löödud tema rinda.

Äärmiselt põnevalt mõjub stseen prantsuse hotellis, kus lavale ilmub Tõnu Õnnepalu stiilse ülemkelnerina ja loeb menüüst prantsuse roogasid, nagu laulaks palveid. See irreaalne mees vastab Ekkele, kuidas ta on eluaeg viibinud sessamas paigas. Mispeale tellib Ekke üheotsapileti Ingelandi, annab paberrahasid, viimaks loovutab ka õnnemündi. Õnnepalu laval olek lisab kirjaniku kui saatuse kõiketeadja kõrvalpilgu.

Ootuspäratult ja tundlikult on laval lahendatud Ekke kojutulek. Ema Neenut enam ei ole, memme nime kannab nüüd Eneken. Ekke poeg on tunduvalt vanem kui Gailitil, Kaspar Velbergi noorukiohtu Ekke proovib ette noidsamu ruugeid vuntse ning seirab punasekaanelist tekstiraamatut. Lummab Ekke ja Enekeni taaskohtumine: nad seisatavad ülal lavapoodiumil, mis ühtviisi kirkalt seostub nii kodu kui kalmistuga. Nad vaatavad teineteist, aga nende hääled on tollesama vanapaari hääled, kes koos lõnga kerisid. Üksiti toob see meelde mängulise filmi helindamise, millega algas lavastuse teekond. Otsida oma häält, oma kohta, oma rolli elus – leida see viimaks maakodus.

Ent veelgi pole lõpp. Järgneb reipa muusikapuhanguga epiloog-puänt: Ekke ja Eneken lahkuvad käsikäes lavalt õue, hetk hiljem näeme murul ringiratast sõitmas rohelehega varustatud autot! Esmapilgul kohatugi, justkui eelnevat luulet minema pühkiv sürpriis – aga kui järele mõelda, siis omamoodi sild nüüdisaega, ju nood ringisõitjad on sama noored kui Ekke alguses hobuse, vankri ja tüdrukuga. Nõnda saavad tõeks isa Uutšö sõnad: „Teie sõidate kummalistel sõidukitel, millede ees pole põtra ega hobust …“ Auto tiirutamine aga väljendab ka Ekke mõttekäiku karussellil kihutamisest, üha ringi ja ringi.

„Lai, kutsuv maantee võetakse su jalge alt ning keritakse kokku nagu lõngakera.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming