Eile meenus mulle sinine värv

Jaanika Juhanson: „Harrastusteatrite juhtide hulgas võiks rohkem olla professionaalse ettevalmistusega lavastajaid.“

TAMBET KAUGEMA

Metka Pavšiči esituses oli ühe naise show „Ma ei kahetse midagi“ läbinisti professionaalne ja tohutult kaasahaarav.

Metka Pavšiči esituses oli ühe naise show „Ma ei kahetse midagi“ läbinisti professionaalne ja tohutult kaasahaarav.

Pressifoto

Horvaatias Zagrebis korraldati 12. – 17. oktoobrini IX rahvusvaheline pimedate ja vaegnägijate teatrifestival BIT („Blind in Theatre“). Eestist käis seal lavastaja, teatripedagoog ning pimedaid, vaegnägijaid ja nägijaid ühendava harrastusteatri Terateater kunstiline juht Jaanika Juhanson.

Mida kujutab endast teatrifestival BIT ja millised lavastused seekord programmis silma hakkasid?

Jaanika Juhanson: Kui alustasin oma otsinguid, siis eeldasin, et teatrifestivale, kus esinevad pimedad ja vaegnägijaid, võib ilmselt kohata Põhjamaades. Selgus aga, et Zagrebi festival on ainus teadaolev sellelaadne ettevõtmine. Tutvustuste põhjal eeldasin, et pigem on tegemist professionaalsete truppide festivaliga, kuid Zagrebis tuli välja, et see on siiski rohkem harrastusteatrite festival, lihtsalt esinejate eriomadus on see, et nad ei näe või näevad halvasti. Mitteprofessionaalse ja professionaalse teatritegija eristamine on tegelikult libe tee, sest inimene, kellel pole professionaalset ettevalmistust, võib ikkagi olla professionaal, nagu ka vastupidi. BIT keskendub peamiselt sealse piirkonna teatrile: tänavu olid esindatud Horvaatia, Sloveenia, Slovakkia ja Montenegro, kaugemalt kutsutud olid USAst ja Suurbritanniast.

Nähtud lavastustest joonistusid välja erisugused grupid. Esindatud oli kõrgel tasemel harrastusteater, mille puhul hakkas silma, et lavastajaiks olid seal enamasti elukutselised, mitte harrastajad – vahe oli kohe märgata. Siin sobilik näide on BITi korraldav Horvaatia teater Novi Život, kes tegutseb 1948. aastast ja oli kuni 1986. aastani Euroopas ainus pimedate teater. Novi Životi tugev taust tuleneb just sellest, et nad kaasavad professionaalseid lavastajaid. Nägin neilt kahte lavastust: „Eile meenus mulle sinine värv“ oli groteskne dokumentaalne kollaaž pimedate elust, „Don Quijote – kurva näoga helge rüütel“ aga terviklik ja mänguline lugu kuulsast tuuleveskitega võitlejast. Mulle kui Terateatri juhile pakkus eriti huvi vaadata, milliseid nippe ja abivahendeid kasutavad nemad selleks, et panna pime näitleja laval misanstseenis liikuma. Nägin rõõmuga, et osa neist kasutame meiegi, üht-teist kasulikku oli aga ka kõrva taha panna.

Teine innustav näide festivalilt oli Montenegro trupi loodud stuudiotöö „Kes seal laulab?“: argiriietes harrastajad esitasid üha uuesti ja uuesti üht sotsiaalselt valusat stseeni (narkootikumide pakkumine noorele inimesele), kasutades eri žanre ooperist lasteteatrini. Vaimukas ja huvitav õppelavastus, ehkki tegijate eeldused ja kogemus olid kasinamad, kui nii mõnelgi teisel trupil, kuid juhendaja oli osanud anda stuudiolastele arendavaid ülesandeid ja turvalise raami.

Minu kolmas õnnehetk BITil oli läbinisti professionaalne ja tohutult kaasahaarav ühe naise show „Ma ei kahetse midagi“ sloveenia näitleja Metka Pavšiči esituses. Teatritee algas tal harrastajate seas, ent seejärel omandas ta magistrikraadi voice acting’u alal – see toob omakorda esile erivajadustega inimeste teatrialase kõrghariduse teema.

Kas oli tasemelt ka nukramaid näiteid?

BITil nägin kolme üsna kehva harrastusteatrilavastust. Või õigem oleks öelda, et nägin kolme lavastust, mille juures võis märgata probleeme. Kusjuures kahe puhul saanuks mõne lihtsa käsitöövõtte abil teha neist korralikud kompaktsed lavastused. Pean silmas USA teatri kahetunnist, lõpuks päris piinavaks kujunenud muinasjutulist lugu ja sloveenide sketšilavastust. Neis tuli lavastajal lihtsalt oskustest puudu.

Slovakkia trupi lavastuses holokaustist tuli esile harrastusteatritele vahel omane olukord, kus noorel uljal lavastajal on ambitsiooni rohkem, kui tiivad kannavad. Harrastajatest näitlejad on siis hapras seisus: nad usaldavad juhendajat, kuidas muidu, aga juhendajal pole piisavat ettevalmistust, ja nii ongi tulemus kurb.

On veel üks probleem, millega harrastusteatrid vahel kokku puutuvad. Valeprofessionaalid on inimesed, kes arvavad, et nad on professionaalid, ning püüavad ennast sellisena ka esitleda, aga tulemuse põhjal on aru saada, et nad selleni tegelikult ei küüni.

Kas Zagrebi festivali põhjal saab teha mingeid tarvilikke järeldusi?

Pikalt küpsenud mõte on, et kuna harrastusteatrid annavad kutselise teatri arengule laiapõhjalise aluse, võiks nende juhtide hulgas olla rohkem professionaalse ettevalmistusega lavastajaid.

Veel mõtlesin, et pimedate ja üldse erivajadustega inimeste tehtav teater ei tohiks tunduda nii eriline. Praegu kutsub sõnapaar „pimedate teater“ inimestes esile üllatuse, tulevik võiks tuua arusaamise, et vahet pole. Jah, mõni ei näe ja mõnel on raskem liikuda, kuid tulemustes ei pea tegema allahindlust. Seejuures, lähtevõimalused peavad olema tagatud kõigile. Siit ka minu sisemine dilemma: muidugi teevad BITi korraldajad väga tublit tööd, toetan neid igati, aga ehk oleks mõistlikum meil Terateatriga paigutada end laiemasse konteksti.

Mõtlikuks tegi ka see, et kõik BITil etendatud lavastused olid tehtud, mõtlemata mittenägijaist publikule – neid esitati nägijatele. Terateatriga püüame alati teha nii, et lavastused oleksid jälgitavad ka ainult helirea kaudu. Kasutame küll ka kirjeldustõlke elemente, ent püüdleme sinnapoole, et dubleerida kõik liigutused mingi heliga – nii saavad pimedad aru, mis laval toimub, ilma et peaks seda üle kirjeldama. Festivalil seda ei olnud, ei kasutatud isegi kirjeldustõlget, nii et mul kerkis küsimus, millega üldse tegeletakse. Kas piisab vaid rõõmust, et oi kui tore on olla laval, või võiks pimedate teater pakkuda samaväärset kogemust nii nägijatest kui ka mittenägijatest publikule. Võimalused võiksid olla võrdsed. Nagu ka professionaalse teatrialase kõrghariduse saamisel – inimeselt ei tohi tema erivajaduse tõttu võimalust ära võtta, igaüks peab saama proovida. Terateatris on mitu inimest, kelle eeldused on sellised, et nad võiksid kohandatud tingimustes jõuda üsna samasuguse tulemuseni nagu nägijad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar