Ei maksa kaubelda. Vähese rahaga ei tehta suuri asju

Margot Visnap

Peeter Tammearu: kui eelarve väheneb tõesti 20 protsenti, nagu sosistatakse, siis mõjub see teatrile laastavalt.

Õige pea, 13. septembril  esietendub Ugalas sinu tõlgenduses Anton Tšehhovi „Kolm õde”?  Mis sind selle näidendiga seob, miks seda ikka ja jälle lavastatakse?

Peeter Tammearu: Aga elu jookseb ju mööda. Paljud unistused jäävad realiseerumata. Õnne ei tunta ära. Inimsaatused on niivõrd põimunud, aga inimene jääb paradoksaalselt ikka üksikuks. Haprad hingeniidid, mis saavad haiget. Väljaütlemata mõtted, ahne sisekõrv ja elu pealiskihi all kumav salapära. Tekst, mis võlub oma mitmekihilisuse – ja variantide paljususega. Eks need inimesed, kes Tšehhovit on lavastanud, peaksid oskama seda seletada. Iseasi, kui palju nad seda seletavad.

 

Millest kõneleb sinu lause „Kolme õe” kavalehelt: „Pühendan oma mõtteis Sulle need kevadtalvised tunnid, mil tegelesime selle Nikolai II lemmikautoriga, kes pidas peiesid XIX sajandile.”

Me tegime seda lavastust eelmisel kevadtalvel. Ma pühendasin need tunnid oma õpetajale, siis veel elavale Reet Neimarile. Nüüd on Reedast saanud mälestus, nagu ammuilma ka Tšehhovist ja Nikolai II-st, kelle lemmikautor Tšehhov oli. Kõigil võib olla oma lemmikautor. Ongi kõik.

 

Ka järgmised uuslavastused Ugalas on intrigeerivad, kuigi, on teisigi arvamusi. Tsiteerin siinkohal Andres Keili Eesti Päevalehest: „Ugala ja Endla tatsuvad jõudsasti väikelinnateatrile kohast kõigile midagi pakkuvat rada”. Kuidas kommenteerid ise järgmiste uudisnäidendite/uuslavastuste sündi, Toomas Suumani näidendit „Linnapea” ja Ott Aardami „Poksi”?

Heiki Raudlal ilmus mõned aastad tagasi raamat „August Maramaa aeg”. See on väga huvitav ja intrigeeriv uurimus Viljandi ühe legendaarsema linnapea elust. Et Viljandi tähistab oma linna 725. aastapäeva, tekkis idee sellest näidend saada. Seda ja veel paljusid allikaid ning iseenda fantaasiat kasutas ära Toomas Suuman, hea kolleeg Rakvere teatrist, kelle nõusse saime ja kes andis meile üle väga hea algupärase ja suure üldistusjõuga teksti. Proovid käivad Andres Lepiku juhtimisel. Valmib nii statsionaari kui ka väljasõiduvariant, võimsama mulje saab kindlasti lavastust kohapeal vaadates. Osalevad peaaegu kõik Ugala näitlejad.

Et Ott Aardami kirjutatud ja lavastatud esiknäidend „Börs ja börsitar” kujunes meile väga edukaks, siis palusin tal mõtteid mõlgutada järgmisegi teksti osas. Tingimus: neli näitlejat ja midagi noortele. Suvega valmis tal näidend, „Poks”, kus teevad Luule Komissarovi kõrval kaasa kolm värsket uustulnukat meie teatris: kevadel lavakooli lõpetanud Juss Haasma, Martin Mill ja Andres Oja. Eelkõige on sihtgrupiks teismelised, kelle puhul ju alati valitseb repertuaaripõud, aga kindlasti ka kõik teised. Jah, laval poksitakse ka reaalselt. Usun, et sellest tuleb hea ja elujõuline lavastus.

Niimoodi me siis, jah, tatsume. Parem ehk, kui keksime. Ugala ei ole nišiteater. Seetõttu ei harrasta me ka nišilist mõtlemist.

 

Ja kas nüüd, septembri hakul, on ka teada edaspidised rajajooned, järgmised uuslavastused?

Meie uus koosseisuline lavastaja Taago Tubin toob novembri lõpuks lavale Gérald Sibleyras’ tänapäevase komöödia „Grafiti”, põneva teksti meie ühise eluruumi Euroopa kummalistest käitumisnormidest ja võltsaususest; ise tahan jätkata klassikaga, Andrus Kiviräha „Vanamehed seitsmendalt” ootab meie siinseid „vanamehi”. Oleg Titov teeb lastele jõululavastuse ning uuel aastal tuleb mitmeid põnevaid koosseise. Esietendub algupärand Artur Rinne elust ning kammerliku lavastuse teeb Indrek Sammul.

 

„Onu Vanja” Olustvere lossis oli väga publikumenukas. Loomulikult mitte ainult kohavaimu pärast. Aga oled sa mõelnud ka mõnele mängupaigale väljaspool teatrimaja?

Oleme mõelnud, aga finantsiliselt on see üpris kulukas. Seetõttu ootame kosuvamaid aegu.

 

Mis seisus on Ugala maja renoveerimine?

Valmib esimese etapi põhiprojekt, mis hõlmab uut väikest black-box’i tüüpi saali. Praegu ei saa ju Ugala kaht paralleelset etendust anda, kuna saalid kostavad vastastikku läbi. Samuti valmib kogu rekonstrueeritava teatrimaja eelprojekt. Siis lähevad need projektid riiulile (loodan väga, et mitte kauaks) ja jäävad samuti kosuvamaid aegu ootama. Ehk on see inimene juba maailma sündinud, kes sellele küsimusele kord vastata oskab.

 

Kas teatri koosseisus on ka mingeid muudatusi?

Peale nimetatud näitlejate ja lavastaja on muudatused struktuurilist laadi. Täpsustuvad tööd turundusosakonnas. Aga midagi võib juhtuda iga päev. Elu muudab kogu aeg midagi. Hilje Murelile soovime Eesti Draamateatris palju õnne ja tööd ning muidugi on meil ääretult kahju, et teatrist lahkus meie legendaarne Leila Säälik.

 

Kuidas mõjutab nn säästuaja eelarve teatri tegemisi?

Kui eelarve väheneb tõesti 20 protsenti, nagu sosistatakse, siis mõjub see teatrile laastavalt. See võib hävitada saja-aastase repertuaariteatri. Ja siis juba lõplikult.

Lavastuste arvust me praegu ei loobu, pileti hind on juba tõusnud, kuigi oleme endiselt üks odavama piletiga teater, koondamine on kallis ja väga kurb lõbu.

Juba d’Artagnan ütles: „Uskuge mind, ei maksa kaubelda. Vähese rahaga ei tehta suuri asju.”

Iga lavastuse valmimiseks on tarvis kõiki neid inimesi, kes teatris töötavad. Kui nad seal ei tööta, ei valmi ka ükski lavastus. Teater saab kas töötada sada protsenti  või ta ei saa töötada. Kes hakkaks lendama, kui üks pilootidest on koondatud, või mis juhtuks operatsioonisaalis, kus pole anestesioloogi.

Koondades näitlejaid, hakkame omaenese põhikirjalist oksa saagima. Turunduse alal töötab üks inimene, reklaami alal üks inimene. Mida siin vähendada?

Pooldan levima hakkavat üleskutset: jaanuar – kultuurivaba kuu. Aga see eeldaks suurt konsolideerumist ja ma olen selles suhtes skeptiline.

Töötame teatri ellujäämise nimel.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht