Ehk AITAb?

Ott Karulin

 

 

Kultuurileht Sirp uurib, millised on meie teatri kunstiliste juhtide ootused vastse valitsuse uue kultuuriministri tegevuse suhtes. Sõna saavad meie teatrite kunstilised juhid, peanäitejuhid või direktorid.

 

Head lugemist ja pealehakkamist, uus kultuuriminister ja valitsuskoalitsioon!

 

Kas riigil on silme ees ideaalne teatrisüsteem?

 

(Kultuuri)ministeeriumil peaks olema kolm peamist eesmärki: vastutada oma valdkonna arendamise, oma pädevusse kuuluvate organisatsioonide rahastamise ning valdkonna renomee eest. Immitsaloomega on vähemalt kultuuriministeeriumi teatrinõunik muusade kõikelubava pilgu all viimasel ajal ka aktiivselt tegelenud, mille eest teda nii siinsetel veergudel kui Teater. Muusika. Kinos juba vääriliselt hinnatud, nii et sellest rohkem juttu ei tee. Rahastki on palju räägitud (kellele see poleks lemmikteema), vähem sellest, kuivõrd ja kas üldse on ministeerium teatritele (just neile edaspidi keskendun) eesmärke seadnud.

Kultuuriministeeriumi kodulehelt leiab vägagi konkreetselt mõjuva pealkirjaga dokumendi “Kultuuriministeeriumi strateegiline arengukava 2007–2010”, kust minu loogika järgi peaks leidma vastuse kahele küsimusele: milliseid eesmärke seab riik enda poolt toetatavatele teatritele ja teatriorganisatsioonidele ning milliste vahenditega need eesmärgid saavutatakse? Jah, kultuuri säilitamisest ja kõigile kättesaadavaks tegemisest on kõneldud lisaks ministeeriumile ka kõikide erakondade platvormis, kuid see on vaid üldsõnaline õhatus. Mind huvitab eelkõige, kas riigil on silme ees ideaalne teatrisüsteem? Praegu on meil üks avalik-õiguslik rahvusooper, neli riigi osalusega sihtasutust ja neli riigiteatrit (kusjuures eesmärgiks on muuta needki sihtasutusteks), kaks munitsipaalteatrit, kümme erateatrit (mille hulgas nii sihtasutused, mittetulundusühingud kui ka üks osaühing) ning kolm tantsuagentuuri. Tegelikult polegi niivõrd oluline teatrite juriidiline vorm kui neile seatud eesmärgid ehk teisisõnu: kas riik peaks kõigile teatritele püstitama samu ülesandeid – et kõik oleksid klassikalises mõttes repertuaariteatrid, mille eesmärk teenindada võimalikult laia vaatajaskonda?

Mingeid liikumisi nišistamise suunas on märgata Teater NO99 näitel, kus külastajate arv vähenes eelkäijaga võrreldes üle kahe korra, riigi toetus aga mitte nii drastiliselt. Kuid siin on kaks probleemi: järjepidevuse puudumine ja pikk otsustusprotsess. Ei hakka Eino Baskini loodud Vanalinnastuudio lõpuagooniast pikemalt kirjutama, nendin vaid, et oma osa oli siin mängida ministeeriumi otsustamatusel, millega kaasnes teatud kannatamatus. Seetõttu ei osanud tulemusi hinnata ei teater ega ministeerium. Samavõrd võiks küsida, millistel alustel eristab ministeerium Teater NO99 ja üle kümne aasta tegutsenud Von Krahli ja VAT-teatri – kõik kolm on just nišiteatrid, mis tähendab automaatselt nii väiksemat publiku, uuslavastuste, etenduste kui ka töötajate hulka. Kui me eelneva väitega nõustume, peaks olema ka iseenesest mõistetav, et maakonnakeskuste repertuaariteatrite ja väikeste nišiteatrite rahastamine eeldab veidi erinevat lähenemist (kusjuures keerutamata väljendades tähendab see viimastele mõnetist pealemaksmist).

Päris nullseisus selle lahknevuse lahendamine siiski pole, samas arengukavaski tuuakse ühe probleemina välja, et “hetkel on veel lõpuni välja arendamata üheselt mõistetav teatrite riigieelarvest tegevustoetuste eraldamise mehhanism”. Esimeseks sammuks muutuste arvatavalt pikal teel oli üleminek vaatajate arvu põhiselt doteerimiselt AITAde (AITA – arvestuslik inimtööaasta) süsteemile, mis võtab lisaks publikule arvesse ka uuslavastuste arvu ning nende väljatoomiseks tõenäoliselt vajalike töötajate hulga. See optimaalse koosseisu valem on lihtsustades selline, et ühe uuslavastuse väljatoomiseks on vaja keskmiselt kümneliikmelist truppi, kusjuures iga näitleja teeb aastas keskmiselt kolm uut rolli; igale näitlejale vastab 2,5 muud teatritöötajat (see ei tähenda mitte koosseisulisi töötajaid, vaid vaja minevat tööjõudu, mis ongi AITA)  ning iga lavastus kogub keskmiselt 7500 vaatajat. Et AITAd on oma püüus tegelikkusest (kogemustest) lähtuvat valemit välja töötada positiivne nähtus, ei leia vahest erilisi vastuargumente. Arvata on, et nii Eesti Teatriliit kui ka endine Eesti Teatrijuhtide Liit, nüüdne Etendusasutuste Liit plaanivad selle valemi kallal veel edasi töötada. Tõenäoliselt tuleks kõigepealt arvutada läbi iga teatri näitajad näiteks viimase viie aasta lõikes, et mõõdupuud oleksid kontekstikesksemad. Näiteks Krahl tõi eelmisel aastal välja kolm uuslavastust, kus tegelik keskmine trupi suurus 2 inimest, vähetõenäoline on ka publiku arv 22 500; täiesti teistpidine on olukord Vanemuise kui mitmežanriteatriga, sest muusikalavastuste keskmine trupp (lauljad, tantsijad, orkester) on kindlasti suurem kui kümme; väikelinnade teatrite puhul tuleks aga tõenäoliselt arvestada, et nende keskmine piletihind ja seega potentsiaalne teenitav omatulu ei saa ealeski olla nii suured kui pealinnateatritel. Rõhutan veelgi, et eelnev ei tähenda süsteemi nõrkust, pigem osutab potentsiaalile.

Kui võrrelda kaht süsteemi (publiku hulga põhine doteerimine ja AITAd) kunstilisest aspektist, siis seob viimane teatrite käsi muidugi vähem, sest võtab vajaduse saavutada konkreetne vaatajate arv, andes suurema mängumaa oma “tellitud” uuslavastuste valimisel. See kõik näeb paberil hea ja positiivne välja, kuid nagu alati, on tegelikult veel üks vint asjale peale keeratud. Nimelt sarnanevad vana ja uus rahastamisskeem ühes põhilises veas: ei tellitud vaatajate arv ega AITAd tulene mitte teatrite vajadustest ega isegi kultuuriministeeriumi püstitatud eesmärkidest, vaid summast, mis riigieelarvest toetusena kätte saadakse. See siis jagataksegi teatrite vahel ilusti ära, vanasti vaatajate, nüüd AITAde järgi ja nii, nagu oli enamiku teatrite tellitud publiku hulk märksa väiksem tegelikust, ei saa nüüd väiketeatrid kätte seda AITAde arvu, millele neil justkui kahepoolselt kinnitatud valemi järgi õigus oleks. Karta on, et niikaua kui teatrite toetussumma ei moodustu mitte vajaduse, vaid muudel alustel tekkinud ressursside alusel, ei ole mõtet loota ka mõlemat poolt rahuldava süsteemini jõudmist.

Kuuldavasti on olnud juttu, et nn AITAde hind võiks olla seotud Eesti keskmise palgaga, mis annaks rahastamisele samaaegselt kindlust ja läbipaistvust. Pole ehk üllatav, et just Sotsiaaldemokraatliku Erakonna platvormis on muu seas lubadus kehtestada kultuuritöötajate palgaläbirääkimiste lähtepunktiks Eesti keskmine palk – erakonna kõige tõenäolisem kultuuriministri kandidaat Indrek Saar on just see mees, kelle roll, juhtinud aastaid Eesti Teatrijuhtide Liitu, AITAde süsteemi väljatöötamisel arvestatav on. Ainuüksi järjepidevuse ja teadmiste mahu mõttes oleks antud kontekstis Saar teatrite jaoks parim kultuuriminister.

Ei tasu siiski unustada, et alles loodavas koalitsioonis on sotsiaaldemokraatidel vaid  kümme kohta, seega tasub põhisuundumusi otsida Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valimislubadustest, kuigi nood jäävad erinevalt üllatavalt konkreetsest roosiparteist (lisaks sidumisele keskmise palgaga lubatakse tõsta kultuurivaldkonna rahastamise mahtu riigieelarves ühe protsendi võrra) pigem üldsõnaliseks. Neid ridu kirjutades on teada, et täna õhtuks peaksid ministriportfellid jagatud olema, seega tundub küsimus olevat, kas Reformierakond vajab seda portfelli oma šarmantsele meerile või pole see nende jaoks piisavalt atraktiivne valdkond?

 

 

1. Milline on olulisim ettepanek peagi ametisse astuvale kultuuriministrile – teatrikunsti kontekstis?

2. Ja laiemalt – kultuuri­valdkonda tervikuna silmas pidades?

3. Kuidas olete rahul praeguse teatri rahastamissüsteemiga, ons AITA-l põhinev rahastamisskeem ennast õigustanud või tuleks midagi muuta?

4. Mis seisu paneb teatri kunstilisi otsuseid tehes vajadus teenida vähemalt 30–50% omatulu? Kas varasema publikupõhise rahastamisskeemi asendamine AITAga on sellele probleemile lahenduse toonud?

5. Kuivõrd arvestab praegune rahastamissüsteem kunstilisi kriteeriume?

6. Kuidas mõjutavad muudatused poliitilises ja teatrisüsteemis teatrite kunstilisi otsuseid – kas näiteks uus valitsuskoalitsioon teatri kunstilisi otsustusi üldse muudab või mitte?

7. Kuidas kommenteerite parteide valimis­programmide kultuuri, sh teatrit käsitlevat osa?

8. Millised pakilised probleemid vajaksid koos ministriga lahendamist konkreetselt teie teatrit silmas pidades?

9. Kui teie teater saaks praegu näiteks ühe miljoni juurde, kuhu selle investeeriksite?

 

 

EINO BASKIN,

Vana Baskini teatri kunstiline juht

1. Valitsuselt või siis uuelt kultuuriministrilt ootan suuremat majanduslikku toetust erateatritele, kes mõneti hingitsevad elu ja surma piiril. Miks peaks erateatreid alahindama – töötavad seal ju samuti professionaalsed, kõrgharitud näitlejad nagu riigiteatrites. Muidugi võib vahe olla näitlejate meisterlikkuses, aga ei pruugi alati nii olla. Oled sa teatrina rikas või vaene, aga inimesed tahavad võrdselt süüa vähemalt kaks korda päevas.

2. Kultuuripoliitikas ei tohiks olla kohta erakondlikel eelistustel. Kultuurivaldkonnad, olgu see teater, muusika, film, kujutav kunst jne, peaksid olema toetatud professionaalselt, õiglaselt ja proportsionaalselt. Eelistuses ei peaks sõltuma ei Reformierakonnast, Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Keskerakonnast jne. Rohkem professionaalsust, vähem erakondlikkust.

3. Praegune rahastamisskeem on endiselt segane. Teatritele dotatsiooni määrates oleks mõttekas järgida siiski ka külastatavust – kui suurt publikut teater teenindab. Pisut utreerides: kui teater toob saali vaid 10–20 külastajat, kas siis peaks sellele teatrile eraldama kümneid miljoneid? Ja peaks arvestama kunstilist taset. Ei tohiks laskuda rutiini, piltlikult öeldes: on ajast aega hiigelsummadega toetatud La Scalat või Bolšoi teatrit, aga väiksemad teatrid, kuigi kunstiliselt kõrgema tasemega nagu näiteks Tabakovi teater, peavadki vähem raha saama. Kas näiteks Estonia teatri kunstiline kvaliteet on kõrgem kui Tallinna Linnateatril?

4. Meie teater peab ise teenima 90% omatulu, riigilt saime toetust vaid 750 000  krooni (väikseim summa kõigist teatritest) ja linnalt 400 000. Järelikult peame tegema kõik, et publik oleks saalis. Muidugi pole kõik meie lavastused šedöövrid, aga meie saali täituvus on 85%. Kunstilistele kriteeriumitele ei tohi allahindlust teha, ent meie trump on saada oma lavastustesse kaasa mängima nn staare, keda rahvas armastab, kelle pärast vaataja teatrisse tuleb. Muidugi on raske saada mängima Everit, Vaarikut, Lutseppa, Malmstenit, Uuspõldu…

5. Suur raha ei pruugi alati tagada kunstiliselt kõrget taset. Olulisim on teatri kunstiline juht, isegi olulisem kui direktor. Tema ideed ja kunstilised otsused määravad teatri renomee ja ka külastatavuse. Nõrk teatrijuht ei suuda seda ka mitmekümnemiljonilise toetusega.

6. Poliitilised muudatused ei tohiks mingit mõju avaldada. Meil ei ole enam ENSV. Kuigi jah, Vanalinnastuudio hävitamine minister Paeda poolt oli siiski poliitiline otsus.

7. Valimisprogrammid – puhas populism. Parteid on valmis päev enne valimisi ujuma kas või sita sees kui vaja. Valimiseelsed lubadused ja propaganda meenutasid superstaari valimisi.

8. Eks ikka tuleb hakata uut kintsu kraapima. Meie jaoks on teema nr 1 dotatsioon. 25 aastat tegutsenud Vanalinnastuudio pandi kinni, võeti ära maja… aga me siiski tegutseme. Ja et ellu jääda, anname etendusi 90% väljaspool Tallinna. Milline teine teater seda teeb? Ministeeriumil, kes omal ajal meie teatri kinni pani, peaks olema eetiline, moraalne kohustus praegust teatrit toetada.

9. Miljoni investeeriks uute lavastuste väljatoomisse ja tehnika uuendamisse. Ja transpordivahenditesse, kuna oleme peaaegu alati ratastel.

 

PEETER JALAKAS,

Von Krahli teatri juht

1. Täna puudub legaalne võimalus oma tööd planeerida pikemalt kui eelarveaasta. See on Euroopas üsna unikaalne olukord ega sobi professionaalse kultuurikorraldusega kuidagi kokku. See on otsus, mis nõuab mitme ministeeriumi koostööd, kuid koalitsiooniläbirääkimistel sellesuunalisi mõtteid vahetati.

2. Sama. Lisaks muidugi tahaks, et kultuur asetuks ka valitsuses oma enesestmõistetavale kohale, olles kogu iseolemise mõte ja õigustus.

3. See süsteem ei ole tänase seisuga kordagi rakendunud, ootused selle suhtes on suured. See on küll kaugel täiuslikkusest, kuid rakendumise korral esimene arusaadav ja läbipaistev teatrite rahastamise süsteem.

4. Keerulisse. Ei ole lahendust toonud.

5. AITAde puhul on lähtutud sellest, et käsitletakse neid teatreid, mida riik on otsustanud toetada, ehk siis – mis peaksid olema ka n-ö kunstiliselt küpsed. AITAde süsteem ise mitte mingeid kunstilisi kriteeriume ei arvesta. Kunstilised kriteeriumid peaksid millalgi mõistagi lisanduma. Ükskõik, kas tegu on mingi spetsiifilise koefitsiendi või erialase komisjoni otsusega.

6. Ei usu, et kuidagi muudaks.

7. Oma olemuselt üsna sarnased, võiks vabalt parteide vahel ümber tõsta, ilma et midagi eriliselt silma riivaks. Ka möödusid kultuuriministri kandidaatide valimiseelsed debatid suhteliselt rahulikult.

8. Kaugemas plaanis unistan mõistagi suuremast selgusest rahastamisprintsiipides. Ehk õnnestub ükskord kaotada ka vahetegemine teatrite omandivormist lähtuvalt. Saan aru, et see on küll rohkem rahandusministeeriumi teema.

9. Töötasudesse. Vt ka eelmine vastus.

 

MEELIS PAI,

Eesti Nukuteatri direktor

1. Eelkõige hoida elavana ja tervena seda, mis on. Paljud protsessid on pika vinnaga… Näiteks nuku/laste/noorteteatri puhul me ei teadvusta alati, et me ei kasvata mitte üksnes tulevast täiskasvanute teatri teatrikülastajat, vaid kultuuritarbijat üldse. Lapsepõlves kujundatud harjumused ja eelistused on kogu hilisema kultuuritarbimise alus. Siin konkureerivad kõik ajaviitevormid, on see siis teater, kino, televisioon, arvutimängud, spordiklubid või minu poolest kas või turismitööstus… Kui lapsel ei teki harjumust teatris käia, ei ole põhjust arvata, et teater talle täiskasvanuna huvi pakkuma hakkab.

2. Muutused poliitilises elus ei tohiks muuta olemasolevaid elujõulisi kultuuritraditsioone.

3. Kaks aastat, mis uus süsteem käibel, on kulunud endise finantseerimise korrigeerimiseks ja planeerimise kohandamiseks uue süsteemiga. Aeg näitab. Kui personalikulud said uue süsteemiga loodetavasti paika, siis halduskuludega on vaja kindlasti veel tegelda.

4. Eelmine süsteem oli publikupõhine, aga riigi poolt n-ö “tellitud publiku arv” ei seostunud enamasti mitte kuidagi ei eelmise aasta tulemuse ega ka uue aasta prognoosiga. Uues süsteemis on lahku löödud seni üheskoos olnud personali- ja halduskulud ning seeläbi on eraldatud raha kasutamine läbipaistvam. Samas peab planeerimine endisega võrreldes paranema, sest ühe arvelt teisi kulusid enam katta ei saa. Lasteteatri puhul peab meeles pidama, et 50% omatulu on meie teatris tunduvalt vähem kui täiskasvanute teatris, sest pileti hind ei saa iialgi tõusta sama kõrgele kui Linnateatris. Kõik teatritegemise kulud on aga samad. Ei ole küll olnud, et kunstnik või lavastaja küsiks poole väiksemat honorari, kuna vaatajateks on lapsed ja pilet maksab kuni 10 korda vähem.

5. –

6. Valitsusevahetus ei saa midagi tavapärases teatritöös muuta – teatrid töötavad koostatud arengukava alusel. Minu 6,5 teatrijuhi aasta jooksul on järgmine juba 5. minister. Kui iga kord tuleks oma plaane muuta…

7. Kõik programmid ei puuduta teatrit eraldi, loodetavasti sisaldume aga alati sõnas “kultuur” üldisemalt. Tore on lugeda, et eesti keel on paljudel eraldi teemana välja toodud: eestikeelne teater ongi üks väga oluline emakeele kandja! Ka see, et kultuurkapitali summasid tahetakse suurendada, teeb ainult rõõmu.

8. Räägitud on kunagi kasutusel olnud lasteteatri koefitsiendi taaskehtestamisest. Võib-olla ei ole kõigile üheselt selge, et NUKUteater sisaldab endas kõike sedasama mis tavaline sõnateater: näitleja oma kostüümi ja grimmiga, lavakujundus, muusika, valgus (sh autoritasud), etendust teenindav personal ja maja kulud. Lisaks aga tuleb NUKK!

Nukuga mängimine eeldab esmalt nukunäitleja koolitust, mille me sel aastal Turu ülikooli baasil käivitame; seni ei ole eestlastel olnud üldse kunagi võimalik tasemeõppes nukunäitlejaks õppida. Lisaks nukumeistrite ettevalmistus. Ning alles kahe eelduse olemasolu korral saab laval näha NUKKU.

Et see sünniks, on vaja ära teha suhteliselt nähtamatu, aga vajalik ja kulukas eeltöö, mis ei mahu seni ühegi kuluartikli alla.

9. Nukumuuseumi! Nukuteater on koos KESSUMiga alustanud kõrval asuvasse hoonesse aadressil Nunne 8 nukumuuseumi projekteerimist.

Majja mahub lisaks muuseumile veel palju muudki, mis annab teatrile võimaluse oma tegevust laiendada, et tuua teater väikesele vaatajale lähemale õpitubade, näituste jms abil. Selleks on teadagi vaja lisajõude: näitlejaid, tehnikuid töökodadesse, muuseumitöötajaid, pedagooge jms.

 

PEETER TAMMEARU,

Ugala direktor

1. – 2. Mitte midagi lõhkuda, vaid püüda mõista, hoida ja arendada.

3. Teatrite rahastamine põhineb juba ammu sellel, et riik annab palgafondi ja kõik muu teenib teater. AITA on vaid selle tõsiasja pakend avalikkusele ja poliitikutele. Teatrid on alati püüelnud selle poole, et riik kannaks ka osa teatrite majanduskulusid, loodan, et uus minister suudab selles suunas sammukese edasi astuda.

4. Vt eelmine vastus. Minu teada on keskmine dotatsioon siiski endiselt 70% piirimail.

5. Pole kunagi arvestanud ega peagi arvestama. Kui selle järgi raha jagada, tähendaks see ju altläinu edasi trepist allatõukamist.

6. Tahaks loota, et mitte. Eelmised koalitsioonid ja ministrid pole õnneks mõjutanud.

7. Nagu iga normaalne inimene, oskan ma neid loomulikult lugeda.

8. Meie teater on viimane, kus oleks tarvis ette võtta kapitaalne rekonstruktsioon, muidu vajub see 1981. aastal avatud Viljandi linna esindusmaja varsti kokku. Hoone autorite Irina Raua, Inga Orava ja Mait Summataveti rekonstrueerimisprojekt on varsti valmimas. Loodan, et selle maksumus (praeguse ehitushindade buumi juures) uut ministrit tummaks ei löö.

9. Vt eelmine vastus.

 

TIIT OJASOO,

NO99 direktor

1. – 2.  Ma ei soovi  kahte esimest küsi­must lahutada, sest eesti teater on ilma eesti kultuurita mõttetu (kuigi kahjuks vist mitte vastupidi). Minister võiks tunda rõõmu igast algavast päevast ja lähtuda otsustamisel heasoovlikkusest ning empaatiast. Senisest enam peaks toetama veategemise võimalusi. Tasapisi nihkume paraadlikkuse poole, tõrjudes kultuurist loomingulisi eksimusi ja edasiviivaid vigu. Minister võiks olla ka see avaliku elu tegelane, kes ütleb, et Eesti riigi ainus mõte on eesti kultuuri hoidmine, mis siis, et see on väljasurev riik ja väljasurev kultuur. Kõik muu peab olema selle teenistuses.

3. Igasugune süsteem on parem kui selle puudumine. AITAde häda on selles, et tegelikkuses ei ole teatrid võrreldavad: isegi kui ma ütleksin, et Endla, Ugala ja Rakvere on võrreldavad, teeksin ma igale neist pisut ülekohut, aga kuidas võrrelda Von Krahli ja Eesti Draamateatrit? Ja mis peamine: Estoniat ja Vanemuist ei üritagi keegi võrrelda.

4. Sellest on niivõrd palju räägitud, et vastus näib olevat ilmselge. Ent võib-olla võiks lõpuks ometi kõike vaadata ka publiku poole pealt. Teater võiks ju iseenesest teenida suurt omatulu, kuid probleem on selles, et praeguses Eestis tähendab see labasusi, sest labasusi tullakse vaatama. Võib-olla võiks senisest rohkem pöörata tähelepanu publiku kasvatamisele ja õpetajate väljaõppele, et näiteks kunstiajalugu ei lõppeks Teise maailmasõjaga, vaid tutvustaks Toomikut ja Kaido Olet. See oleks punk, kui minister hakkaks rääkima publiku arendamise vajalikkusest ja ka teeks midagi.

5. –

6. Inspiratsiooniallikana kindlasti. See, mida nad teevad, muudab ju Eestit.

7. Teater on omamoodi lakmuspaber, mis näitab, mis kellelgi südamel. Keskerakond muretseb taas selle nimel, et kindlasti 900 000 inimest teatris käiks, ükskõik siis, mida neile seal näidatakse. Reformierakond lubab pappi tehnika alla panna. Rahvaliit tahab maale minna, sotsid prolede juurde. Kõik on ju head plaanid, ainult et väga küünilised.

8. Inimestele paremate töövõimaluste pakkumine.

9. Inimestesse ja nende kaudu loomingusse. Kuhu mujale? Mitte kuhugi.

 

PRIIT PEDAJAS,

Eesti Draamateatri peanäitejuht

1. – 2. Sihtasutused, sealhulgas ka Eesti Draamateater, on kohustatud mõtlema viis aastat ette, koostama arengukava ja seda igal aastal täiendama. Arengukava sisaldab lisaks eesmärkide seadmisele ka konkreetseid arvutusi. Samas ei saa kultuuriminister täna midagi lubada järgmisegi aasta eelarve kohta, rääkimata viie aasta perspektiivis. Tõsi, kultuuriministeeriumilgi on arengukava, kuid see on väga üldsõnaline ja ettevaatlik. Nii et lõppkokkuvõttes sõltub ikka väga palju sellest, kes see kultuuriminister on, kui tõsiselt teda valitsuskabinetis võetakse ja kui palju tal riigieelarve koostamisel sõnaõigust on. Hea, kui ta tuleks kahe suurema koalitsioonipartneri hulgast. Sotsialistide kandidaat  küll tunneb asja, aga tema positsioon koalitsioonis pole kuigi tugev ja ilmselt jäetakse ta omaette ulpima. Nii et esimene probleem on, et teatrid saaksid suurema kindlustunde ja mingi, kas või mõneaastase perspektiivi.

Paremat lahendust vajab teatrikoolitusega seonduv, mis eeldab kultuuriministeeriumi koostööd haridusministeeriumiga. Eestis on kaunis haruldane ja kindlasti säilitamist väärt traditsioon, et teatrikoolid toovad oma lõpulavastused välja teatrites. Mujal maailmas näitavad teatrikooli õpilased ennast publikule oma õppelavadel. Samas tajun, kuidas aasta-aastalt on üha raskem kooli diplomilavastusi teatrites välja tuua, sest nagu kõik muu, on ka teatritegemine läinud üha kallimaks.

3. AITA-l põhinev rahastamissüsteem on katse mõõta teatreid mingi ühise mõõdupuu abil. Nagu oli ka mõõdupuuks eelmine süsteem – publiku hulga järgi rahastamine. Probleemiks on aga ikka, palju seda rahakest teatrite vahel jagada on. Nii et aasta lõpus, riigieelarve kinnitamise ajal, mõistatame endiselt, mis selle AITA väärtuseks tuleb. Selles mõttes ei ole eelmisel ega praegusel süsteemil vahet.

Puudu on praeguses süsteemis veel üks võimalus. On suured ja väikesed teatrid, on projektid, mida rahastab kultuurkapital. Aga peaks olema ka võimalus väiketeatrit-truppi luua ütleme kaheks kuni viieks aastaks.

4. Omatulu liiga suur osakaal eelarves on painav. Draamateatril on see protsent aastaid olnud 50 kandis, nüüd õnneks veidikene vähenenud. See teeb väga raskeks igasugused katsetamised. Kui neli aastat tagasi saime endale lubada kaks-kolm n-ö riskiprojekti, siis täna heal juhul ühe.

5. Kui veel Signe Kivi ja Margus Allikmaa aegne kultuuriministeerium otsis mingit viisi hinnata teatrite kunstilist taset, siis viimastel aastatel seda enam tehtud ei ole. Kindlasti võiks see aspekt olla rahastamisel olulisem.

6. –

7. Siiani on kõikidel valimistel kultuuri puudutav olnud viisakalt kohustuslik väheütlev osa. Seekord hakkab silma, et vahest kõige läbimõeldum oli Reformierakonna pakett: kultuurirahastamisel valitsegu võrdne kohtlemine. Sotsid tahavad kultuurile 4% riigieelarvest. Iseenesest oleks ju kena, kui mingi selgus saabuks kultuuriministeeriumi rahastamise suhtes. Siduda see mingi kindla protsendiga eelarvest oleks hea, iseasi, kui suur see protsent olema peaks ja kas selles suudetaks kokku leppida. IRLi programmist ei leidnud muud kui kultuurkapitali osa suurendamist, mis tekitab palju küsimusi ja annab märku, et see seltskond pole asja üle kuigi põhjalikult mõelnud. Kulka vilksatab ka sotside programmis, kel on tunne, et kulka on muutunud kultuuriministeeriumi osakonnaks. Kindlasti on kultuurkapitali olemasolu oluline ja sellega seonduv peaks perioodiliselt ülevaatamist leidma, kuid kulka on kultuuri rahastamisel siiski täiendav abivahend. Põhiline energia peaks kuluma riigi kultuuripoliitika mõtestamisele ja kujundamisele kultuuriministeeriumi kaudu.

Omaette probleemide ring on siit, Eesti Draamateatrist vaadates projektiteater. Olen olnud repertuaariteatri entusiast, mõistmisega, et repertuaariteater, mis on võrreldes projektiteatriga väga kallis, on väikeses Eestis ainus võimalus tagada teatrikunsti järjepidevus ja areng. Projektid elavad ju täna suuresti repertuaariteatrite toel. Ja see on minu kõigutamatut repertuaariteatri usku kõigutama hakanud.

8. Draamateatrile on oluline renoveerimisega edasi minna. Tänavu tahame vahetada katuse ja korda teha fassaadi, tuleval aastal lõpetada majas kõik selle, mis veel tegemata on (väike saal, garderoobid, dekoratsioonihoidlad jne).

9. Miljoni paneks tehnika, eelkõige valgustehnika alla.

 

AARE TOIKKA,

VAT-teatri kunstiline juht

1. Vastan ikka oma mättalt. Kui VAT-teater annab etendusi Jaapanis, Venemaal, Saksamaal, Norras, Suurbritannias või mujal, kus aastate jooksul käidud, siis oleme Eesti teater. Muidugi oleme me Eesti teater ka oma 26 000 vaatajale. Kui Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi ametnikud vaatavad oma pabereid, siis VAT-teater millegipärast enam Eesti teater ei ole. Ta on eraõiguslik väiketeater, millegi poolest Eesti riigile võõras. Riik ei vastuta tema eest, kuulen ikka ja jälle, sest see pole riigi oma. Ka mina, riigi kodanik, ei ole riigi oma. Ometi oleme milleski kokku leppinud. Miks on Eesti riigis kodaniku vabast tahtest sündinud institutsioonid kultuuriministeeriumile võõrad? Miks on MTÜd punase joone all? Miks on riigile esmatähtsad institutsioonid, kus riik on omanik? Aga kes meie siis oleme, kõik meie, kes me teeme oma loomingut nn kolmandas sektoris? Kontvõõrad? Aga kodaniku vaba tahe? Aga ühine mänguruum ja ühed reeglid? Selle suhtepuntra võiks vähemasti teatrimaastikul selgeks teha. Omada või olla on minu küsimus kultuuriministrile, sest sellest vastusest sõltub minu “olla või mitte olla”. Või pigem – kuidas olla. See “kuidas” teeb mulle praegu peavalu ning see on vale ja väsitav “kuidas”. Aga muidu ma kutsun kodanik ministrit teatrisse, sest eesti teater on väljapaistvalt hea. Vahel võtab ka peavalu ära.

2. 2001. aastal lavastas Peeter Raudsepp VAT-teatris David Williamsoni näidendi “Näost näkku”. Näitekirjanik Williamsonil on Austraalias rahvusliku varanduse staatus või miskit taolist. Me peaksime ehk mõtlema ka oma rahvusliku varanduse peale. Ma ei mõtle siin paremat palka. Mõtlen ka kunstnikustipendiumidele, mis on ehk ka eluaegsed, aga igatahes pikemaajalised kui see üks ja ainus “Ela ja sära”. Ja mis muidusöömine see olgu, hakkab (“esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad”) eestlane niikuinii kohe kisama, aga ehk on aeg aru saada, kellele veel pole pärale jõudnud, et turuteater pole me kunstnike loodud maailmas ainus kehtiv vorm. Saan aru, et mõiste “loomemajandus” katsub tõlkida kultuuriloome turu keelde, kuid kas see mõiste käsitleb ikka kõiki varandusi, mida loojad loovad? Majandus kukub ja kerkib, aga miski muu jääb. Kultuuriministeeriumi kodulehelt näiteks võib lugeda, et täitsa tasuta antakse ära üks Pekkaniska kraana.

3. See süsteem on senistest parim, aga optimaalne rahastamine tuleb tagada teatritele omandivormist sõltumata.

4. VAT-teatri puhul on AITAdele üleminek toonud rahastamisse selgust ja tegevusse kindlust. Ja ka praegune süsteem arvestab ikka publikut.

Omatulu teenimises pole midagi paha. Mina tahan teha teatrit vaatajaile ja mida rohkem neid on, seda parem. Tuleb ometi aru saada sellest, et iga süsteem on alati korrastav, aga iga teater on kordumatu ega mahu süsteemi. Lõppkokkuvõttes on küsimus laboratooriumi mudelis, mis on niikuinii erand. Aga tõde on, et meie teatri rahastamissüsteemi on keeruline mahutada erandeid. Neile peaks ehk tagama olemasolu ja arengu kulka. Kulka käsitleb ju praegu ”projekti” maksimum aastase protsessina. Aastakene teatris on aga ajakübe. Peaks olema võimalik kulka kaudu rahastada ka näiteks viieaastast teatriprojekti. Ja siis tekib muidugi see küsimus, et mis siis saab, kui see projekt on edukas.

5. Ega rahastamine kunsti ei taga. Kunst saab ikka teoks süsteemist sõltumata, nagu iga erand. Aga siis peab talle küll süsteemis nišš leiduma ja see on süsteemi mure. Lõpuks vajab kunstiakti kordamine jätkusuutlikku institutsiooni. Kui praegu on jõutud AITAde süsteemini, siis las tema toimib. Iga süsteem on lihtsustav niikuinii. Praegu tuleb eraõiguslike teatrite rahastamine selle süsteemi raames viia optimaalsele tasandile ja muidugi tuleb tegelda sellega, et suured erandid ei sureks, kui nad on sündinud. Olgu süsteemi sees või mitte.

6. Teater pole mingi inkubaator, kus võiks end kuidagi laiemast vaimsest ruumist lahti rebida. Kogu me loodud maailm on ikka ühises vereringes. Teatris õnneks suuri kollapseid pole olnud ja teatreid sulgema pole hakatud. Mulle tundub meie filmimaastik nutusemas seisus olevat, vaatamata meedias kujunevale pildile, et filme tehakse ja asi edeneb.

7. Aga kaklus on läbi, mis siin ikka vehkida. Noh, koalitsioonikõnelusi pidavate erakondade programmides on häid mõtteid.

8. Kaua lubatud rahastamise viimine optimaalsele tasemele. Loomingulist meeskonda tuleb suurendada ja teatrikoolides õpivad tublid noored tegijad. Meie valgustehnika vajab uuendamist, viimati olime kultuuriministeeriumi investeeringute real 2004. aastal. Ja muidugi esitab rahvusraamatukogu teatrisaal lavastustele oma piirangud, nii et pikemas perspektiivis tuleks kõnelda suuremast saalist. Meil mõtteid on.

9. Looksin puuduvad töökohad. Meie trupp ja tehnilised töötajad on üle koormatud. Üks inimene teeb mitme tööd, nii kaua ei jaksa. 

 

ÜLLAR SAAREMÄE,

Rakvere teatri kunstiline juht

1. Kunstilise juhina ootan eelkõige eesmärkide selgust ja stabiilsust – et riigi ootused teatrile ja teatri kunstilised eesmärgid  oleksid läbi räägitud ja kokku lepitud, ja seda pikemaajaliselt kui ühe finantsaasta piires. Ma ei pea silmas konkreetsete autorite, tekstide või lavastusideedeni laskumist, vaid suunda, mida meilt oodatakse, ja kuhu ise plaanime liikuda.  Mis tahes kunstilised otsused-kokkulepped, muutused ja arengusuunad  vajavad selgelt vähemalt kolmeaastast teostamisaega.

2. Ootan dialoogi, diskussiooni ja lõpuks kokkulepet, mida on eesti rahvuskultuuri kestmiseks ja arenguks vaja teha, millised on meie võimalused eesmärkideni jõudmiseks, konkreetseid ja märgatavaid samme näitamaks (toetamaks), et kultuur on vajalik kõikjal, mitte üksnes Tallinnas. Ja ootan, et kasutataks riiklikke hoobasid kultuuri tähtsustamiseks avalikkuses: näiteks kultuuriuudiseid ETVs võrdses mahus majanduse, spordi ja poliitikaga, analüüsivate kultuurisaadete mahu suurenemist, kultuuriinimeste ja nende töö pidevat jäädvustamist  või otsetoetusi eesti muusika ja dramaturgia kasutamiseks. Neid võimalusi leiaks kultuurirahvaga arutledes palju enamgi.

3. Loobumine endisest “publikutellimusest”  on märk sellest, et ministeerium hindab ja eeldab pigem sisulist tööd kui kommertsvõimekust. See on väga hea. Süsteemi arendamisega tuleks edasi minna, et see kajastaks iga teatri erinevaid vajadusi ja võimalusi, kas või näiteks publikupotentsiaali statsionaaris ja publiku maksevõimet. AITA väärtus peaks arvestama tööturu olukorda üldiselt, näiteks tööjõu voolavuse probleem teatrite tehniliste töötajate poolel on terav ja mõjub lavastuste kunstilisele tasemele. Tööturul konkurentsivõimeliste palkade maksmine  tehnilistel ametikohtadel viib tasakaalust välja kunstilise trupi palgad ja pole täna  võimalik  ka omatulude arvelt ilma kunstilisi püüdlusi kaubanduslike  vastu vahetamata. 

4. Selline omatulude protsent seab kindlalt esikohale rahalised ja mitte kunstilised kaalutlused. Püüdlema peaks 25% omatulu osakaalu poole.

5. Ei arvesta, ja vahest ei peagi. Rahastamine peaks looma stabiilse ja kõigile mõistetava  aluse. Kunstiliste printsiipide sissetoomine on alati subjektiivne ja peaks olema eraldi arutlusteema.

6. Seni pole muutnud. Tõtt-öelda ei kujuta ette, mismoodi see peaks toimuma? Pole viimaste kultuuriministrite puhul tajunud, et nad üldse midagi teatrist arvaksid. Aga võiks – tollesama ootuste vastastikuse selgeksrääkimise ja stabiilsuse tagamise kaudu.

7. Valimisprogrammid ei köitnud millegi südamesseminevaga pilku. Seda enam, et on ju teada, et enne valimisi antud lubadustel pole tihtilugu hilisemate tegudega suurt seost. Asjad lähevad konkreetsemaks (kui lähevad) alles hiljem. Kõige konkreetsem ja sisukam on sotside lubadus kultuurieelarve kasvatamiseks 4%. 

8. Rakvere teatri seisukohalt on kõige põletavam väljasõitudest tingitud ülekoormus ja tehniliste töötajate palgatase. 

9. Ühekordsed rahasüstid ei muuda ju midagi, aga esimese emotsiooniga – inimestesse. Aga palku sellega ei tõsta, koormuse alandamiseks piisavalt töötajaid juurde võtta ka ei saa – järgmisel aastal seda raha ju enam ei anta?  Koolituda inimesed tänase koormuse juures ei jaksa. Saaks teha kõigile rõõmuks ühe lavastuse veel?  Saaks anda ühe lisakuu puhkust ja teha suure peo? 

 

LEMBIT PETERSON,

Theatrumi kunstiline juht

1. Ootan, et kultuuriminister:

* tutvuks teatrite tegevusega, käies vaatamas vähemalt tähtsamaid lavastusi;

* kohtuks teatrijuhtidega, et saada ülevaade teatrite hetkeseisust: vaimsetest, ideelistest ja kunstilistest suundadest, tulevikuplaanidest ning nendega seonduvatest vajadustest;

* kutsuks kokku regulaarselt toimiva nõukoja, kus oleksid esindatud erinevate teatrite ja/või  teatrisuundade esindajad.

2. Lõpetada kultuuri politiseerimine. Ehk: kultuur lahti politiseerida.

3. – 4. Kui teater saaks teada, millise summaga võiks arvestada kolme aasta lõikes, saaks ta oma tegevust paremini planeerida. Seega oleks vajalik vähemalt kolmeaastane rahastamistsükkel.

5. Ükski rahastamissüsteem ei saa anda kindlat garantiid kunstiteose sünniks. Need sünnivad sageli igasugustest rahastamispõhimõtetest hoolimata. Küll aga saab luua rahastamissüsteemi, mis toetaks loominguliste ja elujõuliste teatriüksuste teket ja tegevust. Arvan, et saab toetada ka teatritegijaid, võimaldades neil pühendunult töötada.

6. Poliitika kunstilisi otsuseid ei muuda. Küll aga on aimatavad iga teatri juhtide taga need poliitilised jõud, tänu kellele saavad mõned kunstnikud kunstilisi otsuseid vastu võtta, teised mitte nii väga. Pigem võib rääkida kunstiliste otsuste realiseerimise võimalustest. Aga see on tundlik mänguala, kus igasugune demagoogia laiutada võib.

7. –

8. Koosseisu töötasu suurus, hoone ehitamise rahastamine.

9. Investeeriks töötasudesse, tehnika ostmiseks, ruumide korrastamiseks.

 

TIIT PALU,

Endla pealavastaja

Ma arvan, et tulevane kultuuriminister on üks väga õnnelik inimene, sest ta puutub oma töös kokku nii paljude haritud ja kunstihuvidega inimestega. Ainult sellised inimesed töötavad ka meie teatrites.

Igaüks näeb, et meie elu läheb järjest paremaks. Palgad tõusevad ka teatris, kuid ikkagi jääb tänavuseks aastaks kehtestatud kõrgharitu miinimumpalk 7475 krooni lubatud Eesti keskmisele palgale kõvasti alla. Inimtööaastatega arveldamine teeb rahastamise läbipaistvamaks, kuid see iseenesest ei suurenda raha hulka, mida jagada saab. Niisiis võiks uus kultuuriminister hankida kuskilt raha juurde.

Loomulikult pole raha elus kõige olulisem. Tähtsad on inimestevahelised suhted, nii elus, teatris kui ka laval. Ootaksin kultuuriministrilt võrdset kohtlemist ja sallimatust tagaukse kulutajate vastu. Samuti selgeid avaldusi,  mida võiks enam-vähem tõe pähe võtta. Selgemaid avaldusi ootan ka teatrinõunikult, alati ei ole aru saanud, kuhu ta jutt tüürib.

Elujärje paranemisega kaasneb empaatia kasv. Ma poleks uskunud, et minu veel küllalt noored silmad näevad, et publik hakkab aktsepteerima teistsugust teatrit kui mõne ürgteatriema iidvanas unenäos. Muidugi tähendab see, et jälle on üks avangard alla neelatud. Kes siis veel, kui mitte kultuuriminister ei peaks ära tundma uue kerkiva avangardi.

Olukord, kus teater peab teenima üle poole vajalikust rahast, tähendab tööd viimase piiri peal. Kui juhtub see, mis arvatakse, ning rahval on teatri jaoks järsku vähem raha, võib ükskõik milline Eesti teater raskustesse sattuda. Siis võiks kultuuriminister appi minna.

Programme oli huvitav lugeda. Võiksin ka ise päeva jooksul selliseid mitu tükki valmis visata, kui keegi soovib. Sisukaim näib sotsiaaldemokraatide oma. Kui sealt veerandki teostuks, oleks hästi.

Raha lõpeb alati otsa, aga head südant jätkub kõigile. Kultuuriminister võiks valida kehtestava suhtlemisviisi, mitte alistuva või agressiivse. See polegi nii lihtne, sest eeldab peale rõõmude ka murede südamessevõtmist.

Kui minu teater saaks miljoni, siis ütleksin meie valguskunstnikule ja helialajuhile, et ostke nüüd need mõned asjad, milleta ammu enam ei saanud.

Nii ongi. Ammu oleks aeg, et tuleks aeg, mil… Aga kuni ei tule, saab hästi hakkama ka niisamuti. Teatrite suurim vara on inimesed, kes on näinud igasuguseid peanäitejuhte ja ministreid. Olen pannud tähele, et see tee, mida teatris tallatakse, pole kultuuripoliitika tee, vaid üks teine. Kultuuriminister pole sel teel mingi teenäitaja, pole ka teerull ega valgusfoor, võib-olla ta on aukude lappija, teepuhastaja, teehöövel (ettevaatust teeröövlite eest!), võib-olla ka tee ääres tervitaja, aga miks mitte ka vastutulija, kuid parem vist ikkagi kaasatulija jne.

Kultuuriminister võiks kasutada õnnestunumaid metafoore kui mina eelmises lõigus. Kõige parem, kui ta neid aga üldse vähe kasutab.

Tere tulemast, kultuuriminister, Endlasse!

 

RAIVO PÕLDMAA,

Tallinna Linnateatri direktor

1. Et säiliksid soodsad tingimused teatrikunsti arenguks. Teatrivaldkond ei talu äkilisi reforme – areneb ja puhastab end ise. Kultuuriministri ülesanne on luua keskkond, kus teater kui organism saaks ise areneda. See, et eesti teatriga on täna asjad NII, ei ole juhus, vaid loogilise arengu ja teadliku juhtimise tulemus. Eesti teater ja inimesed moodustavad terviksüsteemi ja sellel on piisavalt oskust ja kriitilist meelt end ise kõrvalt jälgida ja mitte teha endale kahjulikke otsuseid.

2. Kultuurivallas on omad väljakujunenud traditsioonid – areng toimub ise. Kultuuriministri ülesanne on säilitada väljakujunenud tavad, luua täiendavaid tingimusi arenguks. 

3. Praegune suhteliselt uus süsteem on minu arvates hea – paremat keegi välja mõelnud pole. Aastaid on AITAde süsteemi kujundatud koostöös teatrijuhtide, kultuuriministeeriumi ja Eesti Teatriliiduga. Teatrist seestpoolt vaadates on skeem arusaadav, väljastpoolt segane, kuid kindlasti mitte segasem kui mõni teine varasem teatrite finantseerimise süsteem. Skeem pärineb põhjanaabritelt, on seal toiminud juba aastakümneid ja end igati õigustanud, hõlmab lisaks teatrite rahastamisele ka muid kultuuri- ja eluvaldkondi ja varem või hiljem jõutakse ka Eestis selle printsiibini. Teatrirahvas on siin pioneer, nii nagu oleme seda ka oma valdkonda kajastava ulatusliku tõese statistika kogumise, süstematiseerimise ja trükkimise vallas. 

4. Möödalaskmisi ei tohi olla. Iga teenimata jäänud kroon suvalisel päeval suvalisel põhjusel võib mõjutada tervet hooaega. Teatril peaks olema eksimise ruumi – kogu aeg ei saa tulistada kümnesse. Praegune nõutud omatulude määr selleks võimalust ei jäta. See ajab teatrirahva pingesse ja segab julgete loominguliste plaanide tegemist. Repertuaariteatri omatulu osa aastas ei tohiks olla keskmiselt üle 25%. Praegune AITAde rahastamisskeem on nõnda üles ehitatud, et umbes kolme-nelja aastaga on võimalik sellise omatulu protsendini jõuda.

Kui riigil oleks võimalik eraldada “piisavas” koguses “piisava” väärtusega AITAsid, siis see pakuks lahenduse küll.

5. Praegune rahastamissüsteem annab teatritele vabad käed oma otsuseid teha, kuid seda eeldusel, et arvestatakse reaalseid rahalisi võimalusi.

6. Siiani õnneks muutnud ei ole.

7. Pole midagi kommenteerida. Teatri osa on arusaamatult väike. Samas käib statistika järgi iga valija vähemalt kord aastas teatris. Eestimaalaste teatriskäimise harjumus on muljetavaldav. See tulemus on saavutatud aastakümnetega, sellest tuleb kinni hoida. Soovitan ka kõikidele poliitikutele leida aega teatriskäimiseks. See on tõeline kohtumine valijatega.

8. Uue teatrimaja ehitus ja sellest tulenevad probleemid. 

9. Hetkel AITAdesse!

 

PAAVO NÕGENE,

Vanemuise teatrijuht

1.– 2. Loodan, et kogu Eesti kultuuri rahastamine saab viidud alusele, mis võimaldaks ka teatritel vabamalt tegutseda – nii, et ei peaks panema liiga suurt rõhku omatulu osakaalu suurendamise vajadusele eelarves. Praegu on omatulu osakaalu tähtsus protsentuaalselt väga kõrge ning see paneb teatrid teinekord keeruliste valikute ette.

Loodan, et uus valitsus viib kultuuri rahastamises sisse selge printsiibi, mis on seotud kindla protsendiga riigieelarvest. Ja kui kasvab riigieelarve, siis saab ka kultuur sellest kasvust osa sama protsendi ulatuses, mitte vähem. Teatrite väga spetsiifiline personal peab saama konkurentsivõimelist palka. Ei saa ära unustada, et teatri tugistruktuurile, etendusi teenindavale ja ettevalmistavale töötajaskonnale, on avatud kogu Euroopa tööturg. Peame suutma pidurdada tugistruktuuris töötavate spetsialistide lahkumise teatritest. Seda saab teha siis, kui teatritöötajate palk tõuseks vähemalt Eesti keskmise tasemele, mida see praegu suurtes teatrites paraku kaugeltki ei ole.

3. AITA on ühežanriliste teatrite rahastamissüsteem. Praegu puudub Eestis korralik süsteem, mille järgi saaks anda pädeva hinnangu ja luua rahuldava rahastamise mitmežanrilistele teatritele. AITA-l põhinev skeem ei toeta kindlasti muusika- ja balletižanri õiglast rahastamist; nende žanritega kaasneb väga suuri kulutusi, mida tänane süsteem kindlasti ei arvesta.

Ja olgem ausad – Estonia ja Vanemuise teatri rahastamise vahel on veel ka omakorda suur põhimõtteline vahe: üks on avalik-õiguslik, teine riigiteater. Rahastamise protsentuaalse erinevuse kohta saab tuua ühe publikul põhineva näite, kui jagada Estoniale antud eelmise aasta riigitoetus eelmise aasta külastajate arvuga ja teha sama Vanemuise teatri numbritega. Seega räägime AITAde süsteemis mitmežanriliste teatrite puhul ikkagi ainult Vanemuisest.

Olen välja pakkunud, et mitmežanriliste teatrite puhul võiks rakendada AITA puhul koefitsiente: AITA maksumus koefitsiendiga 1,0: 1 žanr = 1,0; 2 žanrit = 1,1 x AITA maksumus; 3 žanri = 1,2 x AITA maksumus. Sellisel juhul võiks AITA süsteem sobida ka mitmežanrilistele teatritele.

4. Vahel tuleb omatulu suure osakaalu tõttu teha keerulisi otsuseid. Samas, Vanemuine on kolmežanriline teater, meil on võimalik repertuaari valides hoida sobivat tasakaalu. Eesti suurima teatri ülesanne on pakkuda teatrielamust võimalikult paljudele: noortest eaka publikuni, kõrget kunstilist naudingut ootavast publikust kuni vaatajateni, kes tulevad teatrisse meelelahutuslikumate soovidega.

5. Ei saa igas küsimuses ainult ministeeriumi poole vaadata. Iga teater peab ennekõike ise leidma võimalused oma vahendite juures pakkuda vaatajale võimalikult hea teatrielamus. Vanemuisel pole probleeme, mida me ei suudaks lahendada. Raha taha ei ole jäänud ühegi uuslavastuse lavaletoomine. Anname oma kunstilistele juhtidele loominguliselt väga vabad käed ja teatri kunstilised saavutused sõltuvad otseselt ikkagi loominguliste juhtide tegevusest. Otsime ise võimalusi leida teatrile lisaraha ning arvestame sellega, mida meile riik suudab pakkuda.

6. Eesti poliitikast ei tasu nüüd nii halvasti ka arvata, et valitsuskoalitsioon hakkab dikteerima teatrite kunstilisi otsuseid. Ilmselt on neil muidki muresid.

7. Ei ole tutvunud parteide valimisprogrammide kultuuri- ja teatri osaga. Arvan, et nendest ei sõltu mitte midagi enne, kui on teada, kes saab kultuuriministriks. Ning teadupärast ministriportfellide jagamisel ei ole meil kellelgi võimalust kaasa rääkida. Oodakem ära uue valitsuse koosseis, seejärel on võimalik hakata juba täpsemalt midagi tuleviku kohta arvata.

8. Vanemuise teater ootab uuelt ministrilt ennekõike kinnitust, kas plaanid Vanemuise teatri väikese maja renoveerimise osas jäävad jõusse. Teatri väikese maja projekteerimistööd on planeeritud algama käesoleva aasta teises pooles ning ehitus tuleval aastal. Väike maja vajab kiirelt kapitaalremonti ja praegu on see ministeeriumi prioriteetides ka kirjas.

9. Investeeriks teatritöötajate töötingimuste parandamisse. Inimesteta ei ole teatrit. Vanemuise juhtkonnale on teatripere heaolu kindlasti prioriteet number üks. On esmatähtis, et kõik teatris töötavad inimesed saaksid pühenduda muretult ja võimalikult mugavalt oma töö tegemisele. Siis on ka põhjust oodata teatrilt kunstilisi kõrghetki. 

 

PAUL HIMMA,

Estonia direktor

1. Esimene palve – vältida mustvalgeid mõttemalle ning “jaga  ja valitse” poliitikat, mille üheks avaldumisvormiks on näiteks suurte repertuaariteatrite ja väiksemate projektipõhiste ettevõtmiste vastandamine.

Teine palve – valikute tegemisel pidada nõu erinevate asjassepuutuvate huvigruppidega. Kuna surve omatulude kasvatamisele tugevneb, peaks üle vaatama põhimõtted, kuidas rahastada uute ooperite ja ballettide loomist ja lavaletoomist. Meie teatris on algupäranditega seotud kulutuste põhiraskus  omatulu kanda. Kultuurkapitali ja teiste toetusvormide osa on marginaalne. Näiteks Erkki-Sven Tüüri ooperi “Wallenberg” eelarve küünib 1,7 miljoni kroonini ja sellel on otsene mõju teistele uuslavastustele.

2. Esmane ootus on ilmselt universaalne – et oma igapäevatöös suudaks minister eristada asju, mida on vaja ja mõtet muuta, mida mitte. Kõige õnnetum variant oleks see, kui minister keskendub ainult sellele kultuurivaldkonnale, mida ta kõige paremini arvab tundvat. Palju sõltub sellestki, kas ministril on valitsusliikme ja poliitikuna enese maksmapanemise kogemus. Kultuuriminister võib loota õnnestunud rollitäitmisele, kui ta esindab kultuuriinimesi valitsuses ja tema häälel on valitsuskabineti istungil kõla ja kaalu. 

3. Aastaid on sobivat mudelit otsitud. Parem see süsteem, kui mitte midagi.

4. Omatulude maht on väga erandlikult suur ja üle jõu käiv.  Rahvusooperi 2007. aasta tulude-kulude eelarve maht on 152 miljonit, millest 42 miljonit on omatulu, 15 miljonit maja renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse ja 95 miljonit tegevustoetus (tööjõukulude katteks). Oleme teatrivaldkonnas suurim tööandja Eestis rohkem kui 500 töötajaga. 95 miljonit on suur summa, kuid see on võimaldanud meil Tallinna teatrite hulgas “saavutada” auväärse neljanda koha keskmiste palkade võrdluses. Me lihtsalt pole konkurentsivõimelised isegi Eesti mastaabis, rahvusvaheliselt rääkimata. Samas on keeruline ette kujutada esindusteatrit, kus sümfooniaorkestri asemel on keelpillikvartett ja ooperikoori asemel kammerkoor. Balletikoosseisu vähendamine tooks kaasa suure repertuaarimuutuse, olulist osa maailma balletivaramust väikese koosseisuga esitada ei saa. Dekoratsioone ja kostüüme valmistavate töökodade koosseisu kärpimine vähendaks uuslavastuste ja etenduste arvu. See tooks kaasa vaatajate vähenemise ning omatulude kokkukuivamise. Hooaja afiši mitmekesisus sõltub tegelikult suures osas omatuludest, ideede puudust meil küll ei ole.

Maksumaksja toetus kulub nii-öelda vundamendile ehk kollektiivi palgaks. Tekibki surnud ring: selleks, et kunsti teha, on vaja vaatajaid ja omatulusid, mis tingib jälle “kindla peale mineku”  repertuaari planeerimises, mis on seetõttu kui noateral kõndimine. Eksimine võib kaasa tuua ränki tagajärgi, kui mõelda näiteks Soome Rahvusooperi kahekuulisele palgata puhkusele.

5. Mitte eriti, kuigi kindlasti sisaldab teatrile eraldatud summa suurus ka hinnangut.

6. Kui, siis mõjutavad teatrite kunstilisi taotlusi muutused ühiskonnas laiemalt.

7. Erilist teatripoliitika osa pole märganud. Mida üldse kultuuri all mõistetakse ja arendada tahetakse? Läbimurdeks oleks riigi ja kohalike omavalitsuste märgatavamalt efektiivsem koostöö teatrite rahastamisel. Väga levinud rahastamismudel Euroopas toimib just riigi ja selle linna, kus teater asub, koostöös.

Erakondadel on tihti pink lühike ja koolitus käib põhimõttel “learning by doing”. Pahatihti jääb riigi ja rahva juhtimisel seda väheks. Mõnikord ei suudeta sel moel täita avaliku sektori esmast eesmärki – mitte vigu teha.

8. Kuigi rahvusooperi kõrgem juhtorgan on nõukogu, sõltub ministri hoiakutest erakordselt  palju. Kõige strateegilisem küsimus on kunstirahva palga küsimus. Et peatada aasta-aastalt süvenev mahajäämus Eesti keskmisest, rääkimata Tallinna keskmisest, tuleks investeerida estoonlastesse nii, et nende palk oleks konkurentsivõimeline. See eeldaks, et kasv oleks vähemalt 5% suurem kui TALO kokkulepe ja nii minimaalselt kolm aastat järjest.

9. Oma kõige kallimasse varasse – inimestesse, nende töökeskkonda. Miljoni eest saaks sümfooniaorkestrile näiteks ühe harfi, ühe fagoti ja ühe klarneti.

Või näiteks ruumide valgustusse ja silmi säästvatesse arvutikuvaritesse. Koolitusse ja tervisesse.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming