Eesti teatritel hea õuna-aasta

Tambet Kaugema

Vanemuine on lõppenud 2012. aasta tulemuste põhjal jätkuvalt Eesti kõige külastatum teater. Muidugi annan endale aru, et külastatavuse põhjal teatreid kõrvutada on enam-vähem sama, mis võrrelda siga ja kägu või Datsunit ja Jaguari – teatrid (teatrisaalide arv ja suurus, töötajate arv jm) ja võimalused (asukoht, rahastamine jm) on selleks liiga erinevad. Võtame või valaskala mõõtu Vanemuise oma kolme teatrisaali (tegelikult võib-olla koguni viie, kui võtta arvesse ka Tartu Teatri Kodu ja Tallinna Nokia kontserdimaja saal, kus Vanemuine on üsna sage külaline) ja ligi 350 töötajaga: nii istekohtade arv kui ka trupi suurus võimaldavad anda ka kolm-neli, vahel viiski etendust-kontserti päevas – ja seda suurele hulgale publikule. Paneme siia kõrvale, lihtsalt juhuvaliku korras, näiteks Tallinna Linnateatri, mis on sunnitud pihustama oma etendus­tegevuse rohkem kui poole tosina mängupaiga vahel, arvestatav hulk publikut mahub aga etendustele vaid Lavaaugus ja viimasel ajal taas kasutusele võetud Salme kultuurikeskuse saalis. Seega, ei maksa külastatavusest liiga õhinasse minna, ent mõningast statistilist huvi Eesti kümmet suuremat teatrit puudutav ülevaade ehk siiski pakub. Alustame Tartu Vanemuisest, mis juba aastaid naudib Eesti külastatuima teatri positsiooni ja 2012. aastat kokku võttes oli neil koguni põhjust hõisata, et viimati käis Vanemuises nii palju  vaatajaid 1980. aastatel ehk nõukogude ajal, kui Vanemuise teatrimägi oli alatasa kolhooside ja sovhooside bussidest palistatud. Lõppenud aastal andis Vanemuine 550 etendust-kontserti ning kui neile lisada ka 196 noortetöö ettevõtmist – Vanemuise Kollaste Kasside tubli töö! –, siis koguti aastaga 212 080 külastust, mida on 17 853 külastuse võrra rohkem kui tunamullu. Vanemuise, Eesti ainsa kolmežanriteatri menukaim muusikalavastus oli „Kosmonaut Lotte” (seda käidi vaatamas 25 314 korral), sõnalavastustest „Kalendritüdrukud” (13 706 külastust) ning balleti- ja tantsulavastustest „Pähklipureja” (3699 külastust). Kui nüüd võtta arvesse, et nõukogude ajal oli inimesi ikka tunduvalt lihtsam teatrisse meelitada – olgu või seepärast, et kultuur ja sealhulgas teatrikunst olid siis mingis mõttes ka poliitilise vastupanu vahendid, elu ise aga praegusega võrreldes palju võimalustevaesem ja üksluisem –, siis tuleb päris kindlasti Vanemuist tunnustada: kvantitatiivselt pole neile midagi ette heita, tööd tehakse usinalt.

Eesti teisegi muusika- ja balletiteatri Estonia külastatavus näitas kena kasvu: mullu anti 356 etendust ja kontserti, mida kokku käidi vaatamas-kuulamas 166 021 korral. Üle-eelmise aastaga võrreldes kasvas Estonias etenduste-kontsertide arv vaid üheksa võrra, ent külastusi tehti ligi 12 000 võrra rohkem, millest saab järeldada seda, et saalide täitumus oli varasemast parem. Estonia kolm populaar­seimat lavastust olid balletid „Pähklipureja” (18 804 külastust) ja „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” (16 191 külastust) ning muusikal „Mees La Manchast” (14 428 külastust).

Jõudsalt on oma külastatavust kasvatanud ka Eesti Nuku- ja Noorsooteater: kui 2011. aastal andis see teater 602 etendust ja kogus 94 566 külastust, siis eelmisel aastal oli etenduste arv 744 (nende hulgas 168 nukumuuseumi etendust ja üritust) ja külastuste arv 127 712 (sealhulgas 7178 muuseumietenduste ja -ürituste külastajat). Menukaim lavastus oli eelmisel suvel tuuri korras üle Eesti tasuta etendusi andnud „Naksitrallid” (32 050 külastust), teine „Puhh” (15 755 külastust) ning kolmas noortemuusikal „Kevadine ärkamine” (13 807 külastust). Ei pea selleks olema sammalhabelikke deduktiivseid võimeid, et taibata: külastatavuse kasvule on kõige tugevama tõuke andnud „Naksitrallide” tasuta etendused ja mullu etenduskohana kasutusele võetud Viktoria keskuse ruumikas saal (nii „Puhhi” kui ka „Kevadist ärkamist” mängiti just seal).

Eesti Draamateatrilgi oli hea põhjus hõisata, et 2012. aasta oli külastatavuse poolest viimase kümnendi paremaid: anti 524 etendust ja külastusi kogunes 105 787. Vaadatuimad lavastused olid „Augustikuu” (12 709 külastust), „Kuni inglid sekkuvad” (8365 külastust) ning „Cancún” (7322 külastust).

Pärnu Endla andis mullu 338 etendust ja tehti 83 527 külastust, mis tähendab, et aastaga kasvas etenduste arv 65 võrra ja külastuste arv ligi 20 000 võrra. Sellise kasvu ühe põhjusena võib aimata asjaolu, et Endlas oli mullu n-ö muusikaliaasta, veebruaris esietendus „Boyband”, mis kogus 15 318 külastust. Sellele järgnesid „Eesti mees ja tema poeg” (4730 külastust) ning lastelavastus „Põrrr …” (3163 külastust).

Rakvere teatri külastatavusest ülevaate saamise teeb keeruliseks see, et lisaks etendustele on teater agar oma katuse all korraldama ka muid ettevõtmisi: üle kahe aasta on rahvusvaheline teatrifestival „Baltoscandal”, tegutsevad Teatrikino ja Jazzukohvik, korraldatakse kohtumisi, loenguid jpm. Etendusi anti 2012. aastal 372 (üheskoos kinoseansside, kontsertide jms 872), mida on kahe-kolmekümne võrra rohkem kui aasta varem. Etenduste külastatavus oli eelmisel aastal 70 132 (koos kinoseansside, kontsertide jms 94 788), seega tunamullusega võrreldes üle 1600 külastuse võrra rohkem (ning koos kinoseansside, kontsertide jms ligi 4000 võrra suurem). Rakvere teatri vaadatuimad lavastused olid mullu „Armastus tööpostil” (9441 külastust), „Tuhkatriinu” (7706 külastust) ja „Leenane’i kaunitar” (6412 külastust).

Tallinna Linnateater andis 2012. aastal 2011. aastaga võrreldes küll 10 etendust vähem (412), ent külastusi kogunes 63 466, mida on 3198 võrra rohkem. Sellise lahknevuse põhjuseks on asjaolu, et Tallinna Linnateater mängis läinud aastal päris palju Salme kultuurikeskuse saalis: näiteks Elmo Nüganeni „Maailmale nähtamatud pisarad” on lavastatud just sinna. Pole siis ka imestada, et see lavastus oli Tallinna Linnateatri kolme vaadatuma hulgas („Hecuba pärast” ja „Keti lõpp” olid ülejäänud kaks).

Viljandi Ugala on üks väheseid teatreid, mille külastatavus eelmisel aastal (küll ainult pisut) langes. 2012. aastal andis teater 253 etendust (aasta varem 241), külastusi tehti 53 924 (umbkaudu 3300 võrra vähem). Vist tuleb põhjust otsida Ugala teatris valitsenud segastest aegadest, vahetusid ju vaadeldaval aastal nii teatri kunstiline juht kui ka direktor, kuid küllap uued mehed saavad adrad seatud ja kõik läheb jälle ülesmäge. Kõige rohkem publikut vaatas Ugalas „Meeste kodu” (9009 külastust), „Inetut!” (7582 külastust) ja „Kalmistuklubi” (6612 külastust).

Vene teater saab raporteerida publikuarvu mõningasest tõusust: anti 226 etendust, see on just täpselt sama palju kui aasta varemgi, ent külastusi kogunes 47 360, mis annab kasvuks 3740. Aasta vaadatuimad lavastused olid „Hallo, Euroliit!” (5460 külastust), „Malahhiitkuu” (4626 külastust) ning „Mängurid” (3797 külastust).

NO99 käib Eesti teatritest praegu vaieldamatult kõige rohkem välismaal festivalidel ja annab seal etendusi ka väljaspool neid. 2012. aastal oli NO99 182 etendust, neist 38 välismaal, ning kokku tuli külastusi 40 670, neist ligi 14 400 välismaal. Teatri NO99 puhul ei ole võrdlemine üle-eelmise aastaga päris õiglane, sest 2011 oli Põhuteatri aasta, kui suvel mängiti peamiselt vaid välismaiste truppide lavastusi, ning tollesse aastasse jäid ka Nokia kontserdimaja suures saalis antud „The Rise and Fall of Estonia” („Eesti tõus ja langus”) etendused, ent seda saab öelda, et külastuste koguarvult on teater NO99 enam-vähem säilitanud sama taseme, küll on aga kasvanud välismaal antud etenduste arv ning välismaiste külastajate hulk. Kõige rohkem vaadati lavastust „Three Kingdoms” („Kolm kuningriiki”): Saksamaal ja Inglismaal kogus see 12 105 külastust. Eestis oli aga vaadatuim lavastus Salme kultuurikeskuse saalis mängitud „Võtame uuesti!“ (9803 külastust), järgnesid „Suur õgimine” (3666 külastust) ning lavakate „Pedagoogiline poeem” (3055 külastust).

Mida saab sellest kõigest järeldada? Esiteks tuleb meeles pidada seda, et kvantiteet ei tähenda siin kvaliteeti – vähemalt mitte kunstilist kvaliteeti, paremal juhul näitab see vaid ühe või teise teatri organisatsioonilist ja turunduslikku võimekust. Mõnes väikeses keldrisaalis kolm korda mängitud lavastus võib eesti teatri kontekstis olla palju-palju olulisem kui regulaarselt mõnes hiidsaalis etenduv tilulilu. Enim vaadatud lavastustest pingeridu koostades tuleb silmas pidada sedagi, millal oli ühe või teise lavastuse esietendus, kas aasta esimeses või teises pooles või hoopiski juba eelmisel või üle-eelmisel hooajal, ning mitu etendust sellega anti; täpsema ülevaate saab ikka mitme aasta põhjal analüüsi tehes.

Teatrite enamjaolt kasvanud külastatavus näitab nii või teisiti, et oli hea aasta. Ilmselt on mõne aasta tagune majanduslangus mõneks ajaks mööda saamas ja inimestel on jälle raha ka teatripiletite ostmiseks. Kuid selge on seegi, et lõputult ei saa teatrite külastatavus kasvada – kas või Eesti kasin rahvaarv seab sellele piirid. Tahaks väga loota, et teatrid ei tule liiga vastu riiklikule kultuuripoliitikale, mis soosib seda, et kultuuriasutused võiksid ise võimalikult palju raha teenida ja olla hästi „atraktiivsed”, vaid lähevad saavutatud külastatavuse jätkumise nimel pigem repertuaari mitmekesistamise teed ega hakka kindla peale välja minema. Kui silmitseda menukamate lavastuste nimistut, saab üpriski varsti selgeks, et pideva ja tüseda külastajate voo tagavad ennekõike koomilise kallakuga sõnalavastused ja (muusikalised) lastelavastused (viimaste hulka võib muidugi arvata näiteks ka täiskasvanutele mõeldud muusikalid).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming