Eesti teatrist pole kunst kadunud

Jan Kaus

Jan Kaus nägi festivalil Mart kivastikku rohkem kui korra.

Žürii esimehe sõnavõtt enne “Draama 2005” auhindade väljakuulutamist

Etenduses “Külmetava kunstniku portree” ütleb Amandus Adamson revolutsioonist üles köetud Konrad Mäele umbes nii, et maailma on püütud selle loomisest saati parandada, kuid midagi pole sellest paraku muutunud. Kunst aga oli ja jääb, alati. Konrad Mägi vastab, et jah, ta saab aru, kuid midagi muuta ta siiski püüab. Nüüd on teada, et Adamsonil oli õigus ja läks nii nagu arvata oligi: inimene on kadunud, kunst on alles. Teatrikunst on alati midagi nukrat, põhjuseks kunsti kaotsiminek. Kui kadunud kirjanikust jäävad alles tema raamatud ja kadunud kunstnikust tema maalid, siis kadunud näitlejast või lavastajast jäävad järele vaid heitlikud mälestused – mitte objektid (nagu raamat või maal), vaid objektide jäljed. Sedagi heal juhul – kui on keegi, kes lavastuse või rollisoorituse näiteks filmilindile võtab. Kuid roll filmilindil on lähedane maali reproduktsiooniga, mitte maaliga.

Niisiis, enamasti teatakse teatrikunstis olulistest ja tähenduslikest asjadest vaid kellegi või millegi vahendusel. Näiteks mõni vanem teatrikorüfee kirjutab mälestusi või võtab kokku oma loomingu, püüdes nii jäädvustada märgilisi asju. Või teatrikriitika. Kuid ikkagi – pahatihti on teatrikunsti puhul tegu jäljega, paratamatu ja tagasipöördumatu minevikuga. Muuseumides ripuvad Konrad Mäe originaalid, mõnes teises muuseumis lebab Tammsaare enda käega kirjutatud lehekülg, kuid kusagil pole sel viisil alles Paul Pinna rollisooritusi. Inimestel on siiani võimalus lugeda Shakespeare’i, kuid neil pole mingitki võimalust näha tema sadade aastate taguseid lavastusi. Just seetõttu ehk võikski armastada teatrikunsti paratamatut olevikulisust. Teater peab oma teostumise hetkel tirima oleviku välja mineviku ja tuleviku tõmbusest. Ning tihti tal õnnestubki seda teha, seda on viimane nädal tõestanud. Seega ei saa päris nõustuda, et eesti teatrist on kunst kadunud. See on tühi loosung. Kunst käib vähemalt võimalusena – olgu kas või siis luhtunud võimalusena – kaasas iga etendusega. Pole olemas kaht identset etendust. Selleks, et väita, et teatris pole kunsti, peaks nägema kõikide lavastuste kõiki etendusi. See on aga juba ajalistel põhjustel võimatu. Nii palju võib siiski “Draama 2005” raames öelda, et maailma parandati. Eks see ongi suurim kunst.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming