Eesti Teatriliit 60

Rait Avestik

Teatri kaitsja võimu ja raha ees ja eest on saanud 60aastaseks. Sirp õnnitleb liitu ja esitab teatriliidu esimehele Rein Ojale ja vastutavale sekretärile Riina Viidingule paar teemakohast küsimust.

Teatriliidu juhid (vasakult ülevalt alla) : Ants Lauter, Georg Ots (vestlemas Voldemar Pansoga), Priit Põldroos, Ilmar Tammur, Jüri Järvet ja Kaarel Ird, Rein Oja koos vastutava sekretäri Riina Viidinguga, Lembit Rajala ja Hugo Laur, Jaak Allik, Mikk Mikiver, Tõnu Tepandi. Fotod: 9 X TMM 1 X Rait Avestik

 Lea Tormis kirjutas kümme aastat tagasi teatriliidu 50. aastapäeva puhul, et siis olid teatriliidu koostisüksuse kutse- ja ametikaitselised ülesanded põletavamad kui kunagi varem. Millised on praegu kõige põletavamad ülesanded või on need ikka samad?

Rein Oja: See kutsekaitseline tähtsus jääb kindlasti päevakorda. Ja nüüd on ka juurde tulnud see, et teatriliidu ülesanded selles liinis on laienenud, meil on koostöö ju selle kutsekojaga ja teatriliit on saanud õiguse kutsetunnistuste väljaandmiseks. See on riiklikult antud õigus meile, kaitse on selles mõttes laienenud. Oleme ka TALO liige, aga seda olime ka vist juba kümme aastat tagasi. Oleme ikkagi loomeliitude ja ametiühingute liit ja see osa on tervikuna süvenenud. Aga kuskile pole ka kadunud see, et vastutame teatripreemiate eest, festivali eest, anname välja raamatuid. Aga need ülesanded, mis põletasid kümne aasta eest, põletavad ka praegu, need ei kao kuhugi. Eks see olene ka sellest, mis võim parasjagu valitseb. Tahaksime elada ikka kogu aeg paremini.

Riina Viiding: Teatriliit on hoidnud ja hoiab elus neid tegevusvaldkondi, mida on iseenesestmõistetavaks ja vältimatuks pidanud esimese vabariigi aegne Eesti Näitlejate Liit ja jõukamaid aegu näinud Eesti NSV Teatriühing. See on nii-öelda kogu teatrivaldkonna silmaspidamine, mille mõnedele osadele ei laiene ühegi institutsiooni otsene huvi.

Kuidas teile tundub, kui oluline roll on praegu täita teatriliidul teatrirahva ja (raha)võimurahva vahel?

R. O.: Ma räägin sedapidi. Teatriliit on liitude liit. Need asjad, mis siia nii-öelda teatriliidu lava peale koonduvad, see on sisuliselt kõik, mis puudutab teatri ala. Igas muus mõttes on liidud iseseisvad. Näitleja, laulja, tantsija jt jaoks on teatriliit oluline, kuna Eestis on ka teater väga tähtis. Kui me räägime nüüd rahamaailmast, siis põhiline vastasseis pole rahamaailmaga, vaid ikka riigiga. Isegi mitte vastasseis, vaid riik on just meie peamine partner. Rahamaailmalt meil palju oodata ei ole, ikka riigilt. Kas suhtlus riigiga on kergem või raskem, oleneb sellest, kes on võimul. Ühed saavad aru, hingavad teatriga kaasa, teised ei saa aru, ei hinga kaasa. Nendele teistele tuleb tõestada, et teater on oluline, vähemalt oluline paljudele teistele inimestele. Eesti on teatrirahvas – teatrikülastatuselt oleme maailmas esirinnas. Teine fakt on see, et meil on teatrikülastajaid sama palju kui kinokülastajaid. Ka see näitab, et teater on eestlastele oluline. Enamasti on mujal maailmas kinokülastajaid mitu korda rohkem.

R. V.: Teatriliidule kui katusorganisatsioonile on alaliidud delegeerinud ühe põhikirjalise ülesandena olla sotsiaaldialoogi partneriks, mis tegelikus elus tähendab TALO koosseisus läbirääkimisi valitsusega kõrgharidusega teatritöötaja palgaraha üle. Erialatöö väärtustamine on oluline aspekt meie igapäevatöös.

 

Miks on teatritöötajal sellesse liitu hea ja kasulik kuuluda?

R. O.: Teatriliitu kuuluvad liidud ja ühendused proovivad paljude asjadega ise hakkama saada. Iseenesest on juba väärtus see, et on olemas konkreetne maja, kus kogu see rahvas saab koos käia, neil on võimalik tulla kuskile. Ja seda mitte ainult füüsilises mõttes, vaid ka vaimses mõttes. Teatriliidu all saab sõlmida näiteks lepinguid: selle sama katuse all saavad neid sõlmida näiteks teatrijuhtide liit, näitlejate liit, teatrikriitikute ühendus jne. Nad saavad kõik tänu ühendavale liidule sõbralikult läbi. Informatsioon liigub, probleeme lahendame üheskoos. Hea teater on ju kõigi eesmärk.

R. V.: Teatriliit annab oma liikmetele rahalist toetust, juriidilist  ja korralduslikku abi, lepingulisi nõuandeid. Kooskõlastamisel on ühine raamdokument, teatritöötajate kollektiivleping, milles on püütud käsitleda ja korrastada kõiki teatritöö spetsiifikast tulenevaid töökorralduslikke ja töötasustamise tingimusi. Oluline on teadmine, et iga üksikliikme taga on tema liit, kes märkab ja pakub tuge.

Teatriliidu eesmärk on hoida, säilitada eesti teatrikultuuri, tõestada ja propageerida selle vajalikkust ühiskonnale, kindlustada Eesti teatrisüsteemi jätkuv arenemine ning tagada sellele riiklik toetus ühiskondlike lepete kaudu, ütleb teatriliidu põhikiri. Millised on täna need käegakatsutavad võtted, et lubadused oleksid täidetud?

R. O.: Hakkame tagantpoolt peale. Iga-aastased palgaläbirääkimised.

R. V.: Järgmisel aastal on oodata 10% palga juurdekasvu.

R. O.: Ja kogu see raamatute asi on just see, mis säilitab ja jäädvustab meie teatrikunsti. Säilitada teatrikunsti pole ju tegelikult võimalik, aga et jääksid alles kõik kirjad, fotod, artiklid jne, see on meie töö.

R. V.: Teatriliit  korraldab koos sihtasutusega Eesti Teatri festival (loodud teatriliidu initsiatiivil) draamafestivale Tartus, “Balti teatrisügist” ning on “Eesti teatri aasta 100” kaaskorraldaja, on asutanud teatriliidu teabekeskuse, kirjastab erialaraamatuid, korraldab teatri nimeliste ja aastaauhindade väljaandmist, hoiab silma peal teatrietenduste jäädvustamisel, on saanud õiguse välja anda tehniliste erialade kutsetunnistusi, valmistab ette kutsestandardeid, hoolitseb teatriinimeste matuseplatside eest Siselinna- ja Metsakalmistul. Teatriliidu ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõik need  tegevused poleks laiali pillutatud, vaid  juhitud kindlast punktist. Oluliseks oleme pidanud loovuslikku suhtlust teiste loomeliitude, Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja kultuuriministeeriumiga.

R. O.: Nüüdseks oleme jõudnud ka sinnamaale, et teatriliidu esindaja on kutsutud teatrite rahastamise komisjoni. Praeguseks on võetud aluseks ka see süsteem, mis on siin välja töötatud – inimtööaasta arvestus. See ei ole ainult orienteeritud selle peale, et mida rohkem külastajaid, seda rohkem raha, sest siis on teatril oht muutuda ainult meelelahutuslikuks. See süsteem annab rohkem ruumi ka keerulisema kunstikeele ja kitsama vaatajaskonnaga mõeldud teatrile. Eesmärk on see, et rahastamisel oleks teatud tingimused, et vastav teatritegevus ei pruugiks alati olla masstoodang. Ühesõnaga, me tegeleme rahastamisküsimustega. Ning peale festivali korraldamise oleme asutajaks näiteks sellisele teatrile nagu Loomine, mis otseselt on orienteeritud tegelema eesti teemaga.

Kui palju on praegu teatriliidul liikmeid? Kümme aastat tagasi oli selleks arvuks märgitud 1600?

R. O.: Liikmeid on ümmarguselt 1700. Teatristruktuur on ju põhimõtteliselt sama, inimesi ei ole juurde tulnud, pigem on töökohti vähemaks jäänud. Seega on inimesi vähemaks jäänud, aga liikmeid on teatriliitu juurde tulnud. Näitlejate kuuluvus teatriliitu on kusagil saja protsendi lähedal. Suurem osa teatrite töötajatest on meie liidu liikmed, teatrid ise liikmed ei ole. Liidu liikmed on küll ka mitmed väiketeatrid.

Millised võivad olla liidu, teatrirahva ja riigi suhted kümne aasta pärast?

R. O.: Ideaalis tegutseme ju selle nimel, et kõik toimiks iseenesest ja teatriliitu polekski vaja. Tegelikult pole see siiski võimalik. Ma arvan, et olulisemaks saab investeerimine inimesse. Kohad-paigad, kus pole kultuuritegevust, seal pole mõtet arendada ka mingit majandustegevust. Kui tööstuspiirkonnas pakub ainukest “meelelahutust” viinapood, siis pole sealsel tööstuselgi pikka iga.  

R. V.: Me püüame niimoodi töötada, et meie teatrirahva huvid oleksid ühiskonnas esindatud ja kaitstud nõu ja jõuga. Oluline on praegu ja ka tulevikus see, et süvendaksime austust ande vastu, ükskõik mis (teatri)erialal see ka ei avalduks. Määrav on lugupidav hoiak oma eriala vastu, kolleegide suhtes, teatritöö suhtes, elu suhtes, mis nõuab  kõigest hoolimata  ühtekuuluvustunde säilitamist. Me peame jätkama seda teed, mida alustasid  eelkäijad Eesti Näitlejate Liidu (Eesti Kutseliste Teatritegelaste Ühingu) päevilt.

R. O.: Kui nüüd fantaseerida, siis arvan, et teater on olulisem kui praegu. Sest üha rohkem on siis võimalusi, näha ja teha kõike ekraani vahendusel, nii et tõuseb vajadus elava inimese, elava kontakti järele.

Et Eesti Teatriliit ei hakka kunagi tegelema hologrammidega, vaid ikka inimestega…

R. O. ja R. V.: Just. No ikka ainult.

Küsinud Rait Avestik