Eesti teatri G8

OTT KARULIN

Vaba Lava teatrimaja avamine ei lahenda vabatruppide kodutuse probleemi, kuid on väga suur samm selles suunas.Vaba Lava avamine on ühe Eesti teatrisüsteemi arenguetapi kulminatsioon. Kui esimesed, veel nõukogude perioodi lõpuaastail ja kohe iseseisvuse taastamise järel loodud erateatrid nagu VAT, Von Krahl ja Theatrum on suuresti üle võtnud riigi omandis repertuaariteatrite toimimismehhanismid, s.t neil on nii alaline mängupaik kui ka trupp, siis hiljem alustanud vabatruppidest pole üha sagedamini kas saanud või tahtnud sama teed minna. Vaba Lava kui sõltumatu teatrimaja, nn production house, mis küll kureerib iga-aastaselt põhiprogrammi, kuid toimib ka renditava mängupaigana, on eelkõige just neile alalisest mängupaigast ja trupist vabadele teatritele vajalik ressurss. Siiski pole see ressurss piisav: 2013. aastal andsid alalise mängupaigata teatrid 908 etendust,* mis on 16% kõikidest eelmisel aastal Eestis antud etendustest ning mis kogusid 13% külastuste koguarvust. Teisisõnu peaks Vabal Laval antama kolm etendust päevas, et kõik kodutud trupid ära majutada. See on kahe saaliga teatrimajas siiski võimatu, seda enam, et sihtasutuse Vaba Lava üheksa asutajaliiget-teatrit, kellest mitmel oli ennegi alaline mängupaik olemas, kolivad ilmselt suuresti uude teatrimajja ümber. Seega ei lahenda Vaba Lava teatrimaja avamine vabatruppide kodutuse probleemi, küll aga on see väga suur samm selle suunas.

Etendusasutuste neli rühma
Lisalahendusi otsides tasub alustuseks lühidalt kirjeldada Eesti teatrisüsteemi ja selle riiklikku finantseerimist (viimane moodustab keskmiselt 65% teatrite tulust, mõjutades niisiis nende kestmajäämist kõige rohkem). Teen seda riigi omanikukohustuse ja sellega kaasnevate tegutsemisvabaduse piirangute vaatenurgast. Etendusasutused jagunevad nelja rühma: avaõiguslik (1), riigi asutatud sihtasutused (8), munitsipaaletendusasutused (2) ja eraetendusasutused (30+). Riigitoetus, s.t nii eraldisi riigieelarvest tegevus- ja investeeringukuludeks kui ka kultuurkapitalist (välja arvatud mõne lavastusega seotud loovisikule otse makstud stipendiumid), aastatel 2004–2013 on toodud joonisel 1. Samal perioodil kogutud riigi poolt toetatud külastused on esitatud joonisel 2. Rõhutan, et siinses käsitluses on eristatud riigi toetatud külastused ehk külastused, mis tehti antud aastal riigitoetust saanud teatritesse, ning kogukülastused ehk kõikide statistikat esitanud teatrite külastused. Eristamine on oluline seetõttu, et eri aastail on vaid kolmandik kuni pool eraetendusasutustest saanud riigitoetust.
Nagu näha, on kõige kindlam positsioon avaõiguslikul rahvusooperil, kes tegutseb oma seaduse järgi. Estonia saab 30% riigitoetusest, aga et muusikalavastuste koosseisud on suuremad (lisaks solistidele ka koor või kordeballett ja orkester) ja seetõttu nende väljatoomise ja esitamise kulud suuremad, moodustavad rahvusooperi külastused vaid 13% riigi toetatud külastustest.
Munitsipaaletendusasutused ehk Tallinna ja Kuressaare linnateater kuuluvad küll kohalikele omavalitsustele, kuid nendegi suurim tuluallikas on riigieelarve. Sisuliselt on seega tegemist samuti riigiteatritega, aga järgneva analüüsi võrreldavuse huvides jätan nad edaspidi välja, nentides vaid, et munitsipaaletendusasutustele läheb keskmiselt 4% iga-aastasest riigitoetusest ning nad koguvad 7% riigi toetatud külastustest.
Siit jõuangi Eesti teatri G8-ni: riigi osalusega sihtasutustena tegutsevad teatrid ehk Vanemuine, Eesti Draamateater, Vene, Rakvere, Nuku, Ugala, Endla ja NO99. Sarnaselt maailma juhtivate tööstusriikide ühendusega G8 (tõsi, pärast Krimmi annekteerimist astusid kõik liikmed peale Venemaa sealt välja ja jätkavad nüüd G7-na), kelle SKTde summa on pool kogu maailma omast, on ka Eesti teatri G8 oma valdkonna rikkaimad ja suurimad, saades keskmiselt 59% riigitoetusest ja kogudes 64% riigi toetatud külastustest. Kuna riik on nende ainus või üks asutajatest ning neile kuuluvad ka suured ja väärtuslikud teatrimajad, on vähetõenäoline, et mõni neist kunagi riigitoetusest ilma jääb (see oleks riigist kui sihtasutuse asutajast ebaperemehelik käitumine). Eelnevat väidet toetab ajalugu: juba kümmekond aastat kunstilises kriisis vaevlevat Vene teatrit hoitakse poliitilistel kaalutlustel endiselt töös, kuigi riigile läheb see kalliks maksma (Vene teatri tuludest ligi 77% on riigitoetus, mis on G8 liikmeist suurim osakaal, ületades ka rahvusooperi oma). Positiivseks näiteks sobib majandus- ja juhtimiskriisis Vanalinnastuudio taaskäivitamine teatrina NO99, mis tõi küll esimestel aastatel kaasa mitmekordse külastuste arvu languse, aga lõi ühtlasi tingimused mitme viimase kümnendi olulisima lavastuse sünniks.

2013. aastal andsid alalise mängupaigata teatrid 908 etendust, mis on 16% kõikidest eelmisel aastal Eestis antud etendustest  ning mis kogusid 13% külastuste koguarvust.

2013. aastal andsid alalise mängupaigata teatrid 908 etendust, mis on 16% kõikidest eelmisel aastal Eestis antud etendustest
ning mis kogusid 13% külastuste koguarvust.

Foto: Paco Ulman

Eraetendusasutused konkureerivad omavahel
Seega peavad eraetendusasutused alati konkureerima eelkõige omavahel G8 ja ka munitsipaaletendusasutustest üle jäävale rahale (lootust avaõigusliku rahvusooperi toetusest osa saada pole neist kellelgi). Keskmiselt on viimasel dekaadil eraetendusasutuste saagiks olnud 6% riigitoetusest ja selle raha eest on kogutud 16% riigi toetatud külastustest. Positiivne on see, et 2004. aastaga võrreldes on toetuse osakaal kasvanud viis protsendipunkti ehk kogusummas lausa ligi viis korda. Küll aga on jooniselt 1 näha, et toetatavate eraetendusasutuste arvu kasv (2004. aastal sai riigitoetust kümme, eelmisel aastal 14 erateatrit ning mõnel aastal on toetatud suurematki kulka) pole eriti mõjutanud G8 riigipoolset tuge ehk dekaadiga on nende riigitoetuse osakaal vähenenud vaid 3%. Ühtlast G8 rahastamise taset on kindlasti aidanud hoida seegi, et kümne aastaga on ühes aastas teatritele makstav riigitoetus kasvanud 1,6 korda, kuid on selge, ehk ka loomulik, et riik hoolitseb ennekõike siiski enda omandi eest.
Tegelikult võib vaid arve ritta seades ka väita, et eraetendusasutuste riigitoetus on saavutanud masueelse taseme kiiremini kui G8 oma: eelmise aasta riigitoetus G8 teatritele moodustab 2008. aasta toetusest 98%, aga eraetendusasutuste riigitoetus oli 2013. aastal juba 6% kriisieelsest ajast suurem. Erinevuse taga on Vaba Lava, keda riik toetas eelmisel aastal esmakordselt 181 590 euroga. Selle summata jääb ka eraetendusasutuste riigitoetus 2008. aasta tasemele alla ja isegi veidi enam kui G8 oma.

Maja on kallis pidada
Praegu on keeruline hinnata, kuidas hakkab Vaba Lava riiklik toetamine mõjutama eraetendusasutuste toetusi. Riigile tähendab Vaba Lava esialgu seitsmeaastast investeeringut, misjärel teema uuesti läbi arutatakse. On siiski suur võimalus, et riik soosib tulevikus pigem Vaba Lava kui üksikute truppide toetamist, nood peaksid pigem kultuurkapitalilt raha küsima (nagu toetatakse samalaadsel põhimõttel töötavat tantsumaja Kanuti gildi saali), samuti püsib võimalus, et see tuleb ka truppidele kasuks (Kanuti panus tantsuteatri professionaliseerimise ja nähtavuse suurendamisse on vaieldamatult oluline).
Vahekokkuvõttena saab seega väita, et riik on tulnud seni üsna hästi toime pikema traditsiooniga eraetendusasutuste toetamisega, kuid, nagu eelnevalt viidatud, on riigitoetuseta tegutsevaid vabatruppe siiski toetatavatest rohkem ja nende arv aina kasvab. Kuna pole eriti alust loota, et teatrite toetamiseks mõeldud summa lähiaastail hüppeliselt kasvama hakkab – pigem on teatrid juba praegu mõne muu kultuurivaldkonnaga võrreldes heas finantsseisus, samuti on kultuurile kulutatud summade osakaal SKTst Eestis üks Euroopa kõrgemaid, nagu parempoolsed poliitikud aina korrutada armastavad –, tuleb järgmises teatrisüsteemi arenguetapis senisest rohkem olemasolevaid ressursse jagada. Just nimelt jagada, mitte ümber jagada, sest viimane tähendaks G8 teatrite toetuse vähendamist, mis pole aga riigile nende omanikuna soovitav ega mõistlik. Olukorra vastuolulisust illustreerib joonis 3, kus on toodud riigitoetus ühe teatrikülastuse kohta: riigile on eraetendusasutuste etenduste külastuskord ligi kaks korda odavam kui G8 teatrite külastus (2013. aastal vastavalt 13 ja 24 eurot).
Tõsi, G8 teatrite toetusest moodustavad suure osa eraldised teatrimajade ülalpidamiseks ja võiks ju vastu väita, et oma maja ongi kallis lõbu, mistõttu pole G8 ja eraetendusasutuste toetused võrreldavad. Õnneks eristatakse 2009. aastast teatristatistikas etendustegevusega otseselt ja kaudselt seotud tulusid; viimase hulka kuuluvad ka toetused majade halduskulude ning hoonete ülalpidamisega seotud töötajate tasude katteks. Nagu jooniselt 4 näha, väheneb vaid etendustegevusega otseselt seotud riigitoetust arvestades küll kulu ühe külastuse kohta (G8 teatritel 30 ja erateatritel 22%), kuid vahe jääb ikkagi ligi kahekordseks (2013. aastal oli etendustegevusega otseselt seotud riigitoetus ühe G8 teatri külastuse kohta 17 ning erateatri külastusele 10 eurot). Seega on riigile ikkagi üks G8 teatri külastus kaks korda kallim kui eraetendusasutuse oma.

G8 kui loomulik monopol
Sisuliselt on G8 puhul tegemist loomuliku monopoliga, mis tähendab, et neil teatritel on olulised vahendid (alaline mängupaik ja trupp), mida teistel ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik tegutseda (konkurentsiseadus, §15). Selline ettevõte või „mitu samal kaubaturul tegutsevat ettevõtjat, kelle positsioon võimaldab tal/neil sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest” omab „turgu valitsevat seisundit”, mille omamist eeldatakse, kui talle/neile „kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest” (§13). Meenutan, et G8 teatrid saavad keskmiselt 59% riigitoetusest (mistõttu on teiste ligipääs sellele ressursile piiratud) ja koguvad 64% riigi toetatud külastustest. Õigemini on teatrite puhul käibeks piletitulu, kuid külastuste ja piletitulu osakaal on peaaegu sama, näiteks 2013. aastal teenisid G8 teatrid 63% piletitulust. Kui lisada G8-le ka rahvusooper ja linnateatrid, kahaneb eraetendusasutuste käive kümnendikuni kogu piletitulust. Seega on G8 puhul selgelt tegemist nii loomuliku monopoli kui turgu valitseva seisundi omamisega.
Eriseisundiga kaasnevad ka keelud, nagu näiteks keeld kehtestada ebaõiglasi ostu- või müügihindu või muid äritingimusi ning keeld põhjendamatult kauba müümisest või ostmisest keelduda (§16). Vaba Lava avamise eel on selle juhid korduvalt viidanud, et vabatruppidele on G8 saalide rentimine liiga kallis, samuti on see ressurss piiratud, sest üldjuhul annavad suured repertuaariteatrid oma saalid külalisetendusteks kasutada vaid päevadel, mil nad ise niikuinii etendusi ei annaks. Kas G8 teatrid on kehtestanud ka ebaõiglasi hindu, saab kontrollida vaid riik nende omanikuna. Ilmselt pole pahatahtlikkusega siiski tegemist, küll aga on küsitav, kas G8 teatrid kui olulise vahendi omajad (eelkõige pean silmas ikkagi teatrimaju, sest G8 teatrite koosseisuliste näitlejate kasutamine vabatruppide lavastustes on liialt levinud, et siin suuri takistusi olla saaks) on täitnud ka oma eriseisusega kaasnevat kohustust lubada teistele mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu oma vahenditele (§18). Sama paragrahv sätestab ka „objektiivsed alused”, mispuhul võib juurdepääsu takistada, näiteks, kui on ohustatud vahendi efektiivsus ja turvalisus või kui juurdepääsu taotlejal puuduvad tehnilised ja finantsilised võimalused, et selle vahendi abil „vajalikul määral efektiivselt ja turvaliselt teenindada”. Pole vahest põhjust peljata, et vabatrupid suurtes teatrimajades etenduste andmisega hakkama ei saa, seega taandub kõik vahendi efektiivsuse ohustatusele. Teisisõnu: kuna kõik Eesti teatrid, sh G8 püüavad endiselt võimalikult suure külastatavuse poole (kuigi mõistet külastuste riiklik tellimus ei kasutata riigitoetuse määramisel juba üle kümne aasta ja ka arvutuslik inimtööaasta, mille üheks kriteeriumiks on uuslavastuse eeldatava publiku hulk, on ajaloo prügikasti heidetud), siis peab riik kui valdkonna peamine rahastaja võtma selge seisukoha, kas praegune konkurentsiseaduse loogika järgi kaheldav olukord on talle vastuvõetav ehk kas riik tunnistab G8 teatrid loomulikku monopoli omavaks või mitte.
Otsuse tegemiseks tasuks ehk korraks külastuste arv unustada ja otsida sisulisemaid hindamiskriteeriume. Joonisel 5 on toodud aastapreemiate jaotumine aastate 2004–2013 koondina, kusjuures eristatud on eraetendusasutused, mis auhinna võitmise aastal said riigitoetust, ning need, kes jõudsid tunnustuseni selletagi (see siiski ei välista seda, et nad kulkast tuge said). Kokku on eraetendusasutustes tehtud lavastustele määratud kolmandik auhindadest, seega on nende mõju valdkonna kunstilisele arengule ligi seitse korda suurem, kui lubaks arvata neile eraldatud 6% sama perioodi riigitoetusest. Loomulikult pole mõistlik joonist 5 üks ühele rahastamisotsuste aluseks võtta, kuid mõtlemisainet peaks see pakkuma.

Kaks stsenaariumi
Nagu juba öeldud, on Vaba Lava avamine suurepärane põhjus kehtiv teatrite riiklik toetussüsteem üle vaadata. Näen edasiseks kaht võimalikku stsenaariumi: põlistav ning jagav. Põlistava stsenaariumi valimisel ei pea riik mitte midagi muutma, sest Vaba Lava avamisega on kodutute truppide probleem justkui lahendatud. Ühtlasi tähendab see, et jääb püsima praegune turujaotus: eraetendusasutused saavad heal aastal kümnendiku riigitoetusest ning suudavad selle abil koguda 16% riigi poolt toetatud külastustest ehk sisuliselt eksisteerib kaks suhteliselt sõltumatut turgu. Ennustan ka, et põlistava stsenaariumi valimisel hakkab vabatruppide turg senisest veelgi enam sarnanema G8 turuga ehk alalist mängupaika omavad riigitoetust saavad teatrid ja production house’id (Vaba Lava ja Kanuti gildi saal) omandavad oma isoleeritud turul samuti loomuliku monopoli. 2013. aastal kogusid viidatud juba 39% statistikas osalevate eraetendusasutuste külastustest ning Vaba Lava avamise järel kasvab see osakaal kindlasti üle konkurentsiseaduses sätestatud 40%, mispuhul eeldatakse, et turul on omandatud valitsev seisund.
Jagav stsenaarium eeldab aga seniste põhimõtete muutmist ning ressursside jagamist. Selleks et kõigil vabatruppidel oleks ligipääs vajaliku tehnikaga varustatud teatrisaalidele (meenutan, et eelmisel aastal andsid alalise mängupaigata teatrid 908 etendust), peab riik tunnistama G8 teatrid monopoolseteks ning nõudma neilt senisest suuremat vahendite jagamist. See tooks kaasa nii uuslavastuste arvu, püsitruppide koosseisude kui külastuste vähenemise G8 teatrites. Siiski ei pruugi see tähendada, et väheneks märkimisväärselt kogukülastuste arv (esimestel aastatel kindlasti), sest parem juurdepääs ressurssidele ahvatleb turule sisenema uusi tegijaid. Seda enam, et jagava stsenaariumi valimisel tuleb juurde vabakutselisi näitlejaid.
Saan aru, et jagamisstsenaarium on ebamugav, ehk hirmutavgi, kuid usun, et eesti teatrikunsti mitmekesisuse suurendamiseks ja publikupaine vähendamiseks on see vajalik samm. Kui pikk see samm peaks olema ehk kas G8 teatrite riikliku tegevustoetuse lepingus tuleks nõuda, et teiste etendusasutuste lavastused ja etendused moodustaksid aastas viiendiku või lausa kolmandiku G8 teatrite uuslavastustest ja etenduste koguarvust, vajab põhjalikumat analüüsi juba kultuuriministeeriumilt, mis loodetavasti ka ette võetakse, selmet idee eos jaburaks kuulutada.

* Kõik artiklis viidatud arvnäitajad on võetud Eesti Teatri Agentuuri teatristatistika aasta­raamatutest (2004–2011) ja andmebaasist aadressil statistika.teater.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming