Eesti teater ja pagulased

Teater saab pakkuda varjupaika kainele mõttele, aidata avalikkusel reaalsusega kontakti saada.

EERO EPNER, MEELIS OIDSALU

Tartu Kunstimuuseum.

Karin Luts. Ootajad. Põgenikud. Akvarell. 1945.

Kas ja kuidas peaks Eesti teater reageerima pagulasteemale, arutlevad kriitik Meelis Oidsalu ja teatri NO99 dramaturg Eero Epner.

Eero Epner: Kirjutasid mõni aeg tagasi Eesti Ekspressis, et teatri poliitilisus ei tulene ainult sellest, kui lavastuste teemad on poliitilised. Väga nõus. Teatri poliitilisus algab tema uksest: teater ise on juba poliitiline paik. Seetõttu saab küsida: kas mõni Eesti teater võiks (nagu Saksamaal mitu teatrit on juba teinud) kohandada mõned oma ruumid paari pagulasperekonna vastuvõtmiseks? Kommunaalsest seisukohast oleks see väga mugav: teatrites on olemas sisustatud garderoobid, soe vesi ja dušš, keskküte, asukoht enamasti kesklinnas ning – mis pole viimaste uudiste valguses sugugi tähtsusetu − teatrites on ka ööpäevaringne valve.

Palju ilusa kõrval tekib siin siiski ka rida probleeme. Kui mõtlen Soome peaministrile, kes lubas oma suvekodu pagulastele, siis ma ei tahaks küll olla see inimene, kes pärast sellist sümboolselt küll olulist, kuid siiski teatraalset sammu peab selles suvekodus päriselt ka elama. Ma oleksin siis võõra ühiskonna peopesal ja jätkuvalt Teine − sama juhtuks ka siis, kui koliksin näiteks rahvusooperisse. Ja veel. Kui peaksin pagulasena kolima oma perega mõnda teatrisse, siis kas ma ei muutuks osakeseks mitte ainult teatri eneseturundusest, vaid ka osakeseks kunstilisest aktsioonist, kus ma pole mitte omal vabal tahtel, vaid kuhu mind on tõmmatud seetõttu, et olen hädas ning mul puudub vaba tahe?

Meelis Oidsalu: Piir kunstilise ja tegeliku, teatraalse ja elulise vahel ei jookse juba ammu teatrimaja uksel. Vao pagulaskeskus on ise nüüdseks etenduspaik, märgilise laetusega koht. Nii et teatrist pagulaskeskuse tegemine ei teatraliseeri pagulust. See müütiline Pagulane on juba (ühis)meedias nii räige sümboolse pagasiga kohal, et ühe tegeliku süürlase magamismatt teatri saalipõrandal võib mõjuda selle kõrval ehmatavalt argisena, ta ei pruugi üldse mitte erineda nt koolivõimla põrandal ööbivast laulupeolisest. Omavalitsusjuhtide pateetiliste avalduste taustal võiks aga nt Pärnu Endla teatri otsus kutsuda pagulased teatri kasutuses ruumidesse tunduda küll poliitilise avaldusena, aga jällegi üldsegi mitte teatraalse või kunstilise, vaid täiesti maise, rõhutatult reaalse poliitilise vastupanuaktina. Teater saaks siin pigem pakkuda varjupaika kainele mõttele, aidata avalikkusel reaalsusega kontakti saada, teatraliseerimise hirmu ei ole. Samasugune efekt oli tegelikult NO99 kahel „Esimesel lugemisel“ Reformierakonna rahastamisskandaali ja Sirbi teemadel. Saan aru, miks sa tood seoses pagulaskriisiga sisse eneseturunduse teema, aga ka siin on teater lootusetult hiljaks jäänud.

Epner: Teatrist kirjutatul on palju salme, kuid refrääniks on ikka: „Ka siin on teater lootusetult hiljaks jäänud.“

Teatri sisenemist reaalsusesse saab ainult tervitada, kuid seejuures oleks mõne teatri otsusel pagulasi majutada pigem sümboolne kui reaalne väärtus, sest probleem ei ole praegu ühiskonnas mitte see, et pagulasi poleks kuhugi panna, vaid et neid ei taheta kuhugi panna. Tõsi, Äripäevas on mitmed ettevõtjad öelnud, et on mõttetu hoida pagulasi kusagil, kus pole ega tule töökohti ning kust neil pole ilmselt võimalust isegi töövestlusele sõita. Seega peaksid pagulased saama ajutise kodu linnades, mistõttu enamasti südalinnas asuvad suured teatrikompleksid saaksid siin osutada majutamisega ju tõesti ka reaalset abi. Ent ikkagi jään veidi kõhklema: kas sammu sümboolne kaal välistaks ikka mõtte, et teater on lihtsalt edev ja kasutab inimesi ära? Teater on küll populaarne, aga kas aastakümneid kestnud poliitiline impotentsus annab tema sõnadele vajaliku kaalu? (Kõhklus ei vähenda muidugi veendumust, et iga samm, mis on pagulastele hea, on praegusel hetkel õigustatud.)

Teine võimalus. Mida sa arvad sellest, kui mõni teater võtaks programmiliselt plaani pagulaste töölepalkamise? Euroopas võtavad mitmed teatrid järjepidevalt tööle näiteks erivajadustega inimesi, et ületada nende teisesust ning anda neile tagasi eneseväärikus ehk võimalus mitte olla ülalpeetav ja osaleda ühiskonnas teistega võrdsetel alustel. See samm tundub mulle päris hea, välja arvatud kõhklus, et ametikohad, mida teater saaks pagulastele pakkuda, oleksid ilmselt madala kvalifikatsiooniga ja mitte eriti kõrgepalgalised. Aga see aitaks ehk paremini ületada müütilist teisesust, mida sa mainisid ja mis vist ongi selle teema kõige olulisem punkt, kusjuures ehk veel argisemalt kui magamismatt?

Oidsalu: Pagulasdebatti suunab tumeda allhoovusena pagulaste positiivse diskrimineerimise küsimus: suhtlusmeedias on populaarne kõrvutada Vao pagulaskeskuse vuntsitud hoonet kõrval seisvate, põliselanike veidi kulunumate elamutega. Kui peaksite pagulaste töölevõtmiseks mõne eestlasest ettekandja, lavamehe, näitleja või garderoobineiuga töösuhte lõpetama või kellegi töökoormust vähendama, siis millistel kaalutlustel ja kuidas seda teeksite? Siin ei ole küsimus enam sümboolses aktis, vaid konkreetsetes sammudes, mida teater on sunnitud organisatsioonina tegema. Eeldan, et otsuse teeb teatrikollektiiv kollegiaalselt ja vabatahtlikult. Nii et kõigepealt peaks teatris jõutama sellise kokkuleppeni.

See, et palgatud pagulane muutub säärase heatahtlikkuse adressaadina nähtavaks, on ehk tõesti paratamatu, ent erinevalt teistest organisatsioonidest saab teater ka omaenda kogemust avalikult ja iseennast kõrvalt jälgides käsitleda, sh tunnistades sellise heateo võimalikku vastuolulisust ja jäädes avatuks kõigile võimalikele vaatepunktidele. Seeläbi saab teatri palgatud sõjapõgenikust tõega justkui „lavastuse“ osa, ent kui selle tulemusel õnnestub Pagulase-nimeline tegelane „näidendist“ välja kirjutada, on see pigem teisesust lõhkuva mõjuga. Kui õnnestub näidata, et „pagulane“ on sattumuslik silt, mille surume oma hirmudega hakkamasaamiseks peale meile tundmatule elavale inimesele, või et on OK tunda sellise sammu ees kõhklusi ja arutada sellega kaasnevate vastuolude üle, siis ei saa seda käsitada kuidagi enesereklaamina. On muidugi võimalus võtta sõjapõgenik tööle ja mitte lasta sellest „lavastust“ teha, vastata ajakirjanike päringutele, et ei näe selles aktis midagi sellist, mida peaksite ajakirjanduse tähelepanu väärivaks, ja seeläbi olukord normaliseerida.

Kolmas võimalus on kutsuda mõnisada sõjapõgenikku lihtsalt mõnusale teatriõhtule ja anda eestlasele seeläbi mõtteainest, kas on tarvis lüüa ühe saalitäie välismaise teatripubliku pärast sellist tantsu. Praeguses debatis ongi eelkõige vaja vahet teha pagulaste positiivsel diskrimineerimisel ehk inimeste seadusega tagatud ebavõrdsel kohtlemisel mõne vähemusgrupi kasuks, mida Eestis ei kasutata pagulaste ega vähemuste puhul, ning nende positiivsel hõlmamisel, võimalusel olla suuremeelne. Viimases saab teater kindlasti eeskuju näidata.

Epner: Teisisõnu: teatril peab olema lihtsalt piisavalt mune ja südant, sest tegelikult on asi normaalne. Selles kontekstis on minu küsimused tegelikult ebanormaalsed, sest need juba tematiseerivad pagulastega tegelemist, muudavad selle eraldi objektiks, seovad mingite ebamääraste kahtluste ja kõhklustega ning reaalsega sildamine muutub iga küsimusega järjest komplitseeritumaks. Jah, retoorika võib olla hea tahte surm. Ka teatri võimalustest rääkides alustasin argiste asjadega nagu öömaja ja töökoht, mis tunduvad palju olulisemad, kui see, et teater teeb mingi retoorilise žesti. Pagulasprobleem ongi ju tegelikult retooriline konflikt, sest saalitäis pagulasi ei ohusta reaalselt kuidagi eestlaste lingvistilist metsa. Ja retoorika pole muidugi ainult polariseeriv, vaid multiplitseeriv, inimesi pihustav. Seetõttu võiks olla praegusel juhul teatri jõud muuta probleem argiseks, reaalseks, ja seda sellisena käsitleda, mitte kõnetada seda mõnelt uuelt retooriliselt positsioonilt.

Ütlesid: „Eeldan, et otsuse teeb teatrikollektiiv kollegiaalselt ja vabatahtlikult. Nii et kõigepealt peaks teatris jõutama sellise kokkuleppeni.“ Ka mulle tundub see eeldus ainuõige. Kuid mis siis, kui see seda ei ole? Teater on kollektiivne kunst ja seega peaksid ka tema poliitilised meelsusavaldused olema ju kollektiivsed. Ent kogemus ütleb, et ühisel meelel ei olda isegi hommikupudru valikus − ja see on tore, sest inimesed ongi erisugused. Ent kas kollegiaalne otsus on tegelikult praegusel juhul ainuvõimalik? Kas küsimuse püstitamine vormis „kas me aitame hädalist?“ ei ole vale, sest see laseb vastata ka „ei“? Kas humanistliku küsimuse püstitamine ei võimalda dehumaniseerimist? Kui TV3 küsis, kas kiidate heaks pagulasmaja põletamise, siis legitimeeriti nii tegelikult võimalus vastata „jaa“. Tean, et liigun õhukesel jääl, kuid siiski: kas pagulaste aitamisel peab olema üksmeelel? Kas peavad kõik nõus olema? Või enamik? Või ei peaks küsimagi? Kas institutsioonil on südametunnistus ja kui on, siis kus?

Eerik Haamer. Evakueeritavad. Maal. 1940.

Eerik Haamer. Evakueeritavad. Maal. 1940.

Eesti Kunstimuuseum.

Oidsalu: Jobutava poliitiku tunned ära sellest, et ta räägib hingeldades rahva eest. Samavõrd jobu on humanitaar, kes kõneleb kõhklemata humanismi nimel. Olen korduvalt käitunud jobukriitikuna ja nuhelnud teatrit kõiksugu pattude eest, justnagu institutsioonil saaksid olla munad, mida pigistada. Või õigemini: jobu pole see, kes nii teeb, vaid kes seda tehes ei käitu teadliku populistina. Peame endale tunnistama, et inimõigused on üsna hiline ja kokkuleppeline nähtus. ÜRO inimõiguste deklaratsioon kirjutati reaktsioonina Hitleri jõledustele ning see ei valminud referendumi või rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemina, vaid oli ühe 18liikmelise eksperdikomisjoni mõttevili. Nii vaieldakse siiamaani, kas deklaratsioonis sisalduvad majanduslikud ja sotsiaalsed õigused on ikka inimõigused või lihtsalt tolleaegse Lääne arusaam õiglasest elust. Ühesõnaga: ka universaalseina deklareeritud inimõiguste üle vaieldakse. Trikk on selles, et ka need arutelud, ükskõik kui säravate ajude peetud, viivad varem või hiljem rappa. Immanuel Kant oleks tema majas varjunud juudi natsidele välja andnud. Kui üritame ratsionaalselt põhjendada õigust elule, peame ühel hetkel suutma vastata küsimusele elu mõtte kohta jne.

Mulle tundub, et pagulaskriis ei ole niivõrd kommunaalmajanduslik, vaid „võõrandamatute, vaieldamatute inimõiguste“ kriis üldisemalt. Universaalsustaotlusega humanism on olemuselt hegemooniline ja varjamatu repressiivse laenguga, kuuletumist nõudev kontseptsioon. Kui ütled, et mingite küsimuste esitamine on ebahumaanne, siis represseerid vestluspartnerit ja on arusaadav, kui see on vestluspartnerile probleem. Aga selle asemel, et hakata tuliselt kaitsma levinud vulgaarset käsitlust liberalismist kui kõigi õigusest kõiki vihata, võtaksin kuulda neid mõtlejad, kes kutsuvad üles rääkima õiguste kõrval vajadustest. Vajadustega on see hea asi, et neid ei pea lõpuni põhjendama, me kõik teatud määrani jagame neid inimliigina (Maslow) ja seega mõistame lõpuni põhjendamata. Vajaduste keel ei ole ka nii normeeriv, kui on õiguste keel, ja neile keskendumine ärgitaks ka pagulaste puhul meie humaansete taotluste vaest objekti rohkem kuulama-mõistma, s.t käsitama täisväärtusliku subjektina.

Püstitasid kohe alguses pagulaste majutamisvajaduse küsimuse, sest eeldad, et inimesel on meie kliimas igal juhul vaja peavarju. See on mõistlik eeldus. Aga millised vajadused siia tuleval pagulasel veel võivad olla? Kas see üldse huvitab meid, kes me nii veendunult ja kohati patroneerivalt tema õiguste eest võitleme? Ma miskipärast arvan, et teeme ka siia tulevale pagulasele karuteene, kui pasundame ta õigustest, selle asemel et rääkida vajadusist. Ja rääkima peab. Mis puutub kokkuleppesse või üksmeelde, siis sellega on tõesti lihtsam väikeses ja suhteliselt sarnaseid vaateid jagavas teatrikollektiivis, kogu ühiskonnas pole üheski küsimuses üksmeel võimalik. Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.

Teater võiks proovida üksmeele saavutamist ainuüksi selle keerulisuse tajumiseks. Paljud sisuküsimused saavad otsustusprotsessiga kaasnevates võimumängudes hoopis teise kaalu ja tähenduse, see ongi poliitika võlu ja valu. Küsimus pagulase peavarjust muutub arutelu käigus üsna käpelt küsimuseks minu enda staatusest kogukonnas. Ka teatri puhul tuleks anda võimalus konsensuse kujundamiseks, aga lõplik kokkulepe ei pea olema üksmeelne. Üksmeelsuse kinnisidee on meie poliitilise harimatuse tulemus. Hea poliitik haldab ja kujundab konflikte ega lenda sumisedes mesipuu poole.

Epner: Humanitaaride kõrval, kes kõnelevad kõhklemata humanismi nimel (nagu mina), on probleem minu arvates ka siis, kui keegi esitab humanistliku väite (ja säärase väite esitamine on absoluutselt kõigile avatud võimalus) ning hakkab ennast seejärel pidama humanistiks. Humanistliku väite esitamine ei defineeri veel humanisti. Abstraktsest, filosoofilisest või retoorilisest poolehoiust millelegi minu arvates tänapäeval enam ei piisa. Viimase kuu-paari jooksul on ilmunud vähemalt sadakond kõnet, avalikku kirja, seisukohavõttu, esseed või arvamusartiklit, mida võiks iseloomustada kui humanistlikku hoiakut kandvaid, kuid kui rääkida Eesti teatri suhestumisest pagulastega, siis ootaks retoorika või kunsti asemel midagi reaalset.

Olen nõus sinu kriitikaga universaalse humanismi aadressil, kuid esitaksin ka väite, mis minu arvates seob ühte nii Eesti ühiskonna kui ka Eesti teatri reaktsiooni pagulastele. Mitte ainult meie poliitikas või massides, vaid ka meie kultuuris on vastastikuse abistamise kontseptsioon esindatud väga nõrgalt. Sotsiaalsed sidemed, mis on Eestis traditsiooniliselt nõrgad, on nõrgad ka kultuuris. Meile ei meeldi tegeleda teise inimesega ning ühiskond kui sotsiaalsete sidemete kogum on meile kontseptsioonina endiselt hämar. Seetõttu ongi mul tunne, et kui äkki Eesti teater peaks hakkama tegelema pagulastega, oleks see silmakirjalik, sest ma ei näe sellel suhtumisel mingit traditsiooni, loogilist põhjendust või väljakasvu. Tõsi, teiselt poolt: kui ei tee esimest sammu, ei saa see traditsioon ka kunagi tekkida.

Mis puudutab aga vajadusi, siis siin on mul tunne, et ainult vajadustele ei saa küsimust taandada − nagu ei saa seda taandada ka ainult väärtustele või ideaalidele. Sest kui küsida, miks on ühiskonnal vajadus pagulastega tegeleda, siis tuleb esimese ja ainukesena pähe vajadus odava tööjõu järele. See aga omakorda tähendab pagulase defineerimist koristajana ning ma ei ole kindel, et see definitsioon tuleb kasuks talle või ühiskonnale. Kuid siit ka küsimus: kas sinu arvates on pagulasi või pagulastega seotud küsimusi Eesti teatrile vaja? Kas selle teemaga tegelemine annaks Eesti teatrile midagi juurde?

Oidsalu: Enesealalhoiu jms baasinstinkti ületava heateo silmakirjalikkus oleks teatri puhul probleem esiteks juhul, kui eeldame, et Eesti teater peaks loomuldasa olema representatiivne. Ei pea ega ole ka. Kunsti privileeg on olla kunstlik, esitada mingeid suhtumisi ja käitumisviise usutava, normaalsena ka siis, kui need seda ei ole, mh eirata sedasama traditsiooni puudulikkust ja silmakirjalikkuse süüdistust.

Nagu ka ise sisuliselt ütled, on moraalsus ja autentsus vähemalt pagulastega seotud väärtuskonflikti puhul paljudele üksteist välistavad nähtused. Kui olen moraalne, s.t sean teise huvid võrdseks enda omadega, siis olen justkui vähem päris, vähem eestlane, sest reedan kogukondliku eetose, mis lubas meil laulva revolutsiooni tekstides (mida ka praegu taas levitatakse) „Lasnamäel sihitult ekslevaid migrante“ sõidelda. Veel aasta tagasi astus valitsuse liige kolleegi sisserändaja pojaks tituleerimise eest ametist tagasi. Siis tundus petlikult, et sotsiaalsest vastutustundest ei pruugigi meil olla enam nii savi. Tegelikult võis see tähendada pelgalt meie senise sidusustraditsiooni loogilist jätku: minister ei pruukinud tagasi astuda selle pärast, et tema halvustav kõnepruuk ei läinud meie väärtustega kokku, vaid et kardeti, et vastutuse mittevõtmine toob vähemuste hääle ka tegelikult poliitikasse. Nii et meil on olemas sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne.

Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi. Praegune kriis esitab sellele traditsioonile väljakutse: näeme igal õhtul „Aktuaalses kaameras“, et meile eeskujuks olnud lääneriikide piirid ei pea, et isegi moodsa rahvusluse häll, rikas Saksamaa, ei suuda kontrollida seda, millist päritolu rahvas tema territooriumil elab, et rahvusliku suveräänsusega on kaputt. Võib-olla mõtleme hirmunult, et mis siis, kui ka meie senine käsitlus Eesti rahvusriigist osutub sama lekkivaks kui Schengeni piir. Mis meist siis saab, kui meie enda ajaloolist tragöödiat, mille peategelane on rahvus, devalveerib uus, globaalset mõõtu tragöödia, milles rahvus osutub järsku täiesti teisejärguliseks teemaks, kus õiguste ja ajaloolise õigluse küsimus ei olegi enam esikohal, vaid esmatähtis on sisserännanute kui inimeste tegelike vajadustega arvestamine?

Selles valguses ei tähenda vajadustele keskendumine sugugi õiguste pisendamist, ka poleks pagulase majutamine teatrisse sugugi mitte pagulasi objektistav, vaid ka teisi kohalikke vähemusi võimustav akt. Enam ei saaks pelgalt nentida, et juriidiliselt on kõigi õigused tagatud, vaid peaks hakkama ka vähemuste vajadustega arvestama, olgu nendeks naised, seksuaalvähemused, muulased vm.

Nõus, et vajadustele ei peaks kõike taandama, aga miks meil ei võiks olla vajadust olla hea, käituda suuremeelselt, õigesti, isegi kui see meile kasu ei too? See võib kõlada õõnsa idealismina, aga moraalne enesetaju võiks olla ühiskondliku heaolu üks komponente, mitte heaolu väline või selle arvelt esinev nähtus. Säärast idealismi oleme kõhklemata rahvusvahelises suhtluses edendanud, täitsa tõsise näoga, kartmata sealjuures saada välja naerdud. Ja sellel on olnud riikide saatuse määramisel oluline kaal. Moraalsuse enesestmõistetavuse sisepoliitiline esiletõstmine ühiskondliku heaolu loomuliku osana võiks olla täitsa vabalt ka teatri võimuses. Aga see on ka kodanikuühenduste (kes võiksid olla sotsiaalse sidususe traditsiooni peamised loojad – meenutagem kas või Mün­cheni rongijaama vabatahtlikke) ja poliitilise eliidi võimuses.

Teater ei pea siin otsima oma kindlat nišši, võib vabalt tegutseda ise kodanikuühendusena või laiemalt kultuuriagendina, mingi mõtteviisi levitajana, ükskõik, kas kunstiliste või mittekunstiliste kanalite kaudu. Teinekord võiks teatril olla sisemine vajadus tegutseda ka siis, kui kunstiliselt midagi juurde ei saada, kui tunnetatakse lihtsalt vajadust olla parem inimene, isegi kui see ei anna võimalust olla parem kunstnik.

Epner: Kodanikuühendusena käitudes on teatril veel üks võimalus: ta saab pagulasteema tõsta eemale sellelt poliitiliselt väljalt, kus pagulasküsimust rakendatakse võimu nimel. Teatril on võimalus vähemustega seotud küsimused teatud mõttes deideologiseerida, näha pagulases mitte kultuurisõja agenti, dessantväelast rahvusliku elujõu tagalas ega ka isegi kui kasulikku tööjõudu, vaid näha temas normaalsust, tavalisust, igapäevasust. Just sellel põhjusel tundubki mulle, et teater ei tohiks tegeleda pagulastega retooriliste žestide tasandil, vaid reaalselt, normaalselt, isegi igavalt. Kui olukord päriselus on dramaatiline, peaks teater muutma selle ebadramaatiliseks.

Eelistan praegusel juhul igavaid tegusid performatiivsetele aktsioonidele, mis teisestavad, tematiseerivad ja muudavad kogu asja väga emotsionaalseks. Sest pagulasteema ei ole oma olemuses tegelikult emotsionaalne mitte kellelegi teisele peale pagulase. Meil ei ole õigustki olla emotsionaalne ning hakata karjuma kas appi või „olen humanist!“, kui öösel koputab uksele kodu kaotanu. Meie privileeg on juhatada ta vabasse tuppa, anda tekk ning midagi hamba alla. Meie kohustus on suruda maha vastupandamatu soov näha tema õnnetuses ja meie õnnes juhuse ning suvalisuse asemel ajaloolist ettemääratust, sest see muudab meid kas ülbeks või patroneerivalt „heasüdamlikuks“.

Ent kas Eesti teater üldse peaks pagulastega tegelema? Ühiskondlikke teemasid, millega on kehvasti, on ju väga palju ning teater ei jõua kõike − ega peagi. Samuti ei tohi me eeldada, et kõik teatrid suhtuvad pagulastesse nii, nagu näiteks meie tahaksime. Kas sulle on olulisem see, et teater üleüldse reageeriks, või see, et reageeriks õigesti? Mis paneb teatrile moraalse kohustuse tegeleda nõrgematega ja mis määrab teatri moraalse kompassi? Kas teatris töötavad inimesed või on sinu arvates teatril kui kunstiliigil, aga ka kui ühiskondlikul vormil olemas mingi abstraktne kohustus aidata näiteks pagulasi? Väidan, et on, kuid ma ei suuda seda loogiliselt põhjendada, sest pean samavõrra oluliseks, et teater tegeleks ainult sellega, millega ta tõesti tahab. Refuugiumi pakkumine argipäevas, vakatamine ühiskondlikel teemadel ning armastusest rääkimine katku ajal peavad jääma teatri (kunstnike) võõrandamatuks õiguseks. Olen kahvlis.

Oidsalu: Täitsa nõus, et igal teemal ei pea kaasa kirema. Kui kohustusist rääkida, siis teater ei pea midagi tegema. Punnitatud poliitiline ärksus või teeseldud huvi ühiskondlike teemade vastu – keda see nii väga ikka teeniks. Teatri nähtavus annab talle eelkõige privilegeeritud võimaluse olla poliitiliselt aktiivne, mõjutada ühiskonna kulgu, sh omaenda käekäiku. Poliitilisus on üleüldse võimalus teha oma elu ja teiste elu paremaks, poliitika on hea. Ja mul on tunne, et seda võimalust ning selle kaudu ka poliitika positiivset sisu on hakatud teatris üha enam teadvustama. Aga see peabki jääma võimaluseks, sest poliitiliselt kohustada millekski kunstnikku …

Kahvel on selles, et kui allutame kunsti mingile moraalsele antusele, kaotab kunst oma reflekteeriva võimu, mis põhinebki suuresti vabadusel mitte siduda end ka omaenda seisukohtadega. Kunstnik ei oma, vaid esitab seisukohti, s.t ta peab säilitama võime jälgida ka iseennast mingi poliitika agendina kõrvalt, reflekteerida, et seeläbi survestada võimu end oma poliitilisi seisukohti mitte pelgalt esitama, vaid ka omama, nende eest vastutust võtma. Segastel aegadel on kunstniku refleksioonivõimel eriti suur väärtus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht