Dramaturgiast ja dramaturgidest

Siret Paju

Dramaturg – lavastaja kunstiline kaasamõtleja, tark mees taskus või õlg, mille najal nutta?Dramaturgia on Eesti teatripraktikas üks hägusemaid mõisteid. Enamasti mõistetakse selle all näitekirjandust. Isegi ÕS 2006 annab dramaturgia definitsiooniks „näidendiõpetus; argikasutuses „näitekirjandus””. Tegelikult on aga selle mõiste tähendus palju põhjalikum. Õppinud dramaturgiks ja lavastajaks Inglismaal ning praktiseerinud Eestis aasta aega, julgen väita, et dramaturgia vähene mõistmine pidurdab kodumaise kaasaegse teatri arengut.  Luule Epner defineerib raamatus „Draamateooria põhiprobleeme 1” dramaturgia tähendused järgnevalt: „(1) kirjandusprotsessi tasandil – ühe kirjaniku, rahvuse või ajastu näitekirjanduslik looming /.../; (2) draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria; (3) tekstiehituse tasandil – lavastuste /.../ tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna” (Tartu, 1992).

 

Kõik kolm definitsiooni tahku on esmapilgul seotud suuresti  justkui näidenditeksti dramaturgiaga. Kui aga laiendada Luule Epneri definitsiooni selgitusega „dramaturgias otsitakse võimalusi, kuis näitekirjanduses ja laval tähendusi luua” (Oxford Encycplopedia of Theatre and Performance, London, 2005), siis saame laiendada „teksti” tähenduse ka lavastusele. Lavastuse tekst ei koosne ainult kõnest, vaid olulised on ka visuaalne (lavakujunduslik), heliline ja kineetiline tekst. Järelikult on igas lavastuses  lisaks verbaalsele tekstile ka visuaalne, heli- ja liikumisdramaturgia. Seega tuleks dramaturgiat mõista laiemalt. Dramaturgia väljendusvahendeid ei saa piiritleda ainult verbaalse või kirjatekstiga, see on eelkõige seotud lavastuse kompositsiooni kui tervikuga. Selge, et dramaturgia eksisteerib kõigis etenduskunstides ja eelmainitud kirjeldus kehtib nii sõnateatri, tantsu, ooperi, muusikali,  balleti, performance’i kui interdistsiplinaarsete kunstide kohta. 

Dramaturg

 
Eestis nimetatakse dramaturgideks mitmeid teatris tekstidega töötavaid inimesi: kirjandusala  töötajaid, näitekirjanikke ja lavastusdramaturge. Vene- ja prantsuskeelses keeleruumis valitseb sama olukord: kõiki ülalmainituid nimetatakse sõnadega „драматург” (vene k) ja „dramaturge” (prantsuse k). Saksa- ja ingliskeelses teatripraktikas toob terminoloogia dramaturgi tööülesannete kohta rohkem selgust .

 

Eesti keel Näitekirjanik Kirjandusala töötaja Lavastusdramaturg
Inglise keel Playwright/ dramatist Literary manager (Production) dramaturg
Saksa keel Dramatiker Dramaturg Dramaturg

 

Tabelist selgub, et tekstidega tegelevaid inimesi Eesti teatris võiks nimetada ju ka  konkreetsemalt ja selgemalt: näitekirjaniku ja kirjandusala töötaja tööülesanded on enamasti kõigile arusaadavad. Näitekirjanik kirjutab näidendeid, kirjandusala töötaja pakub lavastajaile näidendeid, tegeleb taustatööga, valmistab ette kavalehti jne. Kuid praktiseerivaid lavastusdramaturge on Eestis õige vähe. Millised võiksid olla lavastusdramaturgi kui teatripraktiku tööülesanded?

Oxfordi teatrientsüklopeedias on defineeritud  lavastusdramaturg kui lavastusprotsessist osa võttev „inimene, kes tunneb teatriajalugu, teooriat ja praktikat ning aitab lavastajal, kunstnikul, näitekirjanikul või näitlejal oma ideid lavastuses realiseerida”. Inglismaal töötav dramaturg Duška RadosavljeviĆ kirjeldab oma ametit järgmiselt: „Dramaturgi tööd võib iseloomustada mitmeti: ta võib olla kirjasõna kaitsja, teatri intellektuaal või trupi psühholoog. Mina ei identifitseeri end ühegagi  neist. Mind huvitab tööprotsess ja tulemuse kvaliteet. Mulle on oluline aidata kolleegidel saavutada parim kunstiline tulemus” (http:// ee.dramaturgy.co.uk/). Kuidas lavastusdramaturgid saavad siis sõnalavastuse prooviprotsessi käigus kasulikud olla ja mis on nende ülesanded? Kindlasti töötab dramaturg tekstiga: toimetab ja vajadusel tõlgib näidendi, koostab kavalehe. Juhul, kui lavastaja või trupp vajab põhjalikemaid teadmisi  mingi teema osas või kontrollida fakte, siis saab selle ülesande dramaturgile anda. Lavastusdramaturg peab säilitama ka n-ö publiku perspektiivi, mis on vajalik seetõttu, et enamasti tekib prooviprotsessi käigus aeg, mil ei näitlejail ega lavastajail pole mahti-võimet (ollakse niivõrd loomeprotsessis sees) oma tööd kõrvalt, publiku pilguga vaadata. Dramaturgi ülesanne aga on vahendada lavastajale mõtteid ja assotsiatsioone, mida laval toimuv publikus  tekitada võib. Hea dramaturg suudab sageli, eriti prooviprotsessi lõpupoole, öelda, kui mõni stseen või teemaarendus tundub liiga pikk või hoopis lühike: kui mõned tegelased või teemad tekitavad publikus küsimusi, mille peale trupp veel või enam tulnud ei ole.

Samuti hoiab dramaturg silma peal kogu lavastuse dramaturgial – visuaalsel, heli- ja liikumisdramaturgial ning kui vaja, annab nõu, aitab tervikut ühtlustada näitlejate tegevusega. Improvisatsioonilise töö  puhul dokumenteerib dramaturg proovides sündivat materjali, jagab seda trupiga ja aitab genereerida sisulisi ideid. Kui lavastusprotsessis osaleb dramaturg, võib arvata-loota, et see tegelikult aitab lavastajat. Tal on võimalus oma kunstilisi ideid erapooletu osalejaga arutada; ta ei pea keskenduma niivõrd kunstiliste ideede vahendamisele lavastusmeeskonnale ja saab pühenduda tööle näitlejatega; kokkuvõttes – tal on rohkem aega keskenduda detailidele. Muidugi täidavad olulisi ülesandeid inspitsient või lavastaja assistent, aga tavaliselt pole nemad lavastajaga vastutushierarhias võrdväärsed, aga dramaturg seda sageli on/võiks olla.

Dramaturgil pole küll volitusi teha lavastuse suhtes iseseisvalt kunstilisi otsuseid, kuid ta saab töötada koos lavastajaga kui võrdne võrdsega. Meenutades RadosavljeviĆi mõtet: dramaturg võib olla lavastaja kunstiline kaasamõtleja, tark mees taskus  või õlg, mille najal nutta. Lavastaja ja dramaturgi suhetes on vastutuse jaotamine ülimalt oluline aspekt. Teoreetiliselt pole dramaturgi ülesandeid võimalik määratleda, sest iga lavastus ja lavastaja vajab erinevat lähenemist ja panust. Lavastusdramaturg peab olema suurepärane kohaneja, väga avara pilguga ja suurepärane suhtleja, sest just need omadused aitavad kaasa koostööle erinevate lavastajatega. Lavastaja peab aga tahtma  sellist koostööd teha, tal peab olema julgust oma arenemisjärgus ideid jagada ja oskust tagasisidet vastu võtta. Ta peab ka aru saama, et dramaturg ei taha au ega kuulsust, vaid lavastajat aidata.     

Rahvusvaheline perspektiiv

Hiljutisel Tartu „Draama” festivalil ütles žürii liige Mladen Kiselov auhindade üleandmisel, et meie teatri dramaturgia on nõrk. Ta ei mõelnud sellega, et meil pole häid näidendeid või et meie teatris ei käsitleta olulisi teemasid. Ometi andis ta sellega selgelt mõista, et tal oli teatris igav. See, mida Eva Kübar nimetab „teravate kääride kasutamiseks” (Postimees 14. IX), osutab kristallselgelt sellele, et puudu on lavastusdramaturgi  tööst. Enamasti teevad seda lavastajad ise, kuid dramaturgi abiga oleks kergem näha tekstide ja lavastusterviku nõrkusi, töödesse saaks tuua sisse rohkem tasandeid ja paralleele, rääkida suuremaid lugusid, kui näidendid ette annavad, või valida näidenditest fragmente ning nende põhjal ise midagi originaalset luua. Eriti oluline on selline töö tekstide puhul, mis ei ole klassikalised „korralikud näidendid”,  vaid on oma fragmentaarsusega või lineaarsuse puudumisega trupile väljakutse. XXI sajandi inimesele võivad lineaarsed lood olla ettearvatavad ja igavad, sest keegi pole otsest alternatiivi aristoteleslikele loorääkimispõhimõtetele veel leiutanud. Fragmentaarsed lood ei aja enam ammu juba näiteks Poola, Saksamaa või Inglismaa publikut hämmingusse, ka Eestis hakkavad tekkima ja tähelepanu võitma tekstid, mis meenutavad stiililt Martin Crimpi  või Falk Richteri näidendeid. Veel suhtutakse nendesse ettevaatusega, kuna sageli ei anna need lavastajale ette sama selgeid juhiseid ja tegelasi kui „korralikud näidendid”. Kui lavastajad sellistest mittelineaarsetest ja killustunud lugudest kinni haaraksid, tuleks neile koostöö dramaturgiga – kas või eksperimendi mõttes – kindlasti kasuks. Julge pealehakkamine võiks tuua kaasa nii värskenduskuuri lavastaja tööpraktikas kui ka enneolematu kunstilise elamuse eesti teatris.     

Kust dramaturgid tulevad?

Dramaturge koolitatakse EMTA lavakunstikoolis, kus dramaturgitudengid õpivad mitmeid õppeaineid nagu näitleja- ja lavastajatöö, draamateooria, tõlketeooria ja -praktika, kirjandusajalugu, ruumi- ja kompositsiooniteooria  jne. Praegu pole küll põhikohaga õppejõudude nimekirjas ühtegi praktiseerivat lavastusdramaturgi, kuid tõenäoliselt lisandub neid dramaturgipraktikate käigus. Dramaturgi õppesuuna on praeguseks lõpetanud kolm tudengit, kusjuures kaks neist (Maria-Lee Liivak Tallinna Linnateatris ja Mart Kase teatris NO99) töötab praegu põhikohaga teatris, kandes õigustatult dramaturgi ametinimetust. Alanud õppeaastal saab alguse dramaturgide koolitus ka Drakadeemias, kus õpe on eelkõige praktikapõhine ja leiab aset prooviruumis. Dramaturge võiks tegelikult tulla ka Tartu ülikooli teatriteaduse erialalt. Kuigi sealse õppekava eesmärk on koolitada teatriteoreetikuid, võiks selle eriala lõpetajad leida praktilist rakendust ka lavastamise juures. Dramaturgil ei pea tingimata olema lavastamise või näitlejatöö kogemusi, sageli annavad hea keeletaju ja põhjalik teoreetiline haridus suurepärase  aluse lavastusdramaturgi ametiks. Muidugi peab dramaturg tundma lavastusprotsessi kõiki tahke, kuid need teadmised omandatakse ju osaliselt teatriteaduse õppe vältel, samuti käib see praktikas üsna hõlpsasti.     

Lavastajad, teie käik on  otsustav

Selleks, et lavastusdramaturgid leiaksid rakendust, on vaja lavastajate tahet ja initsiatiivi selliseks koostööks. Eelkõige näen seda potentsiaali noorte lavastajate seas, kes veel (loodetavasti) eksperimenteerivad oma töömeetoditega. Kindlasti tuleb aga arvestada sellega, et isiksuste sobivus mängib lavastaja-dramaturgi töösuhtes väga olulist rolli. Seega – olgu lavastajatel julgust koostööd katsetada ning indu  leida endale sobiva mõttemaailmaga dramaturgidest kolleege!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming