Draama draama

Ott Karulin

See on juba mitu head aastat nii, et kui kirjutad endale märkmikku üles „Draama” kuupäevad, võid sellele järgnevale nädalale lisada märke „kõik on pahased ja kirjutavad kirju” – mõni statuut kohe pakub lõputult vaidlusi. Tore, et meie kiires maailmas mõned asjad kunagi ei muutu.

Probleemi tekitajaks on muidugi festivali eesmärkide paljusus: igaühele on oluline üks või mõni neist, ühtlasi kaheldakse sügavalt teiste mõttekuses – eestlaslik kompromissitus  oma parimas. Põhimõtteliselt on „Draamal” koos kolm festivali: Tartu linnafestival, mille eesmärk näidata linnarahvale Eesti teatri paremikku (külalisetendusi antakse vähevõitu ja esmaspäeviti) ning elavdada linnaelu (et esmakursuslased ikka näeksid, et nad päris pommiauku sattunud pole); Eesti teatri ülevaatefestival, mis peaks teatripäevast ja aastaauhindade jagamisest erinema selle poolest, et ollakse pikemalt tõepoolest koos ja arutatakse  asja, ning showcase eesti teatri tutvustamiseks väliskülalistele eesmärgiga loomingueksporti kasvatada.

Kõige paremad lood ongi festivali linliku eesmärgiga: saalid on välja müüdud ning tänavad on täis plagusid ja elevil teatrikülastajaid, sekka tuntud näitlejaidki – hoopis teine pilt, kui ma ise kümmekond aastat tagasi Tartusse õppima läksin. Iseküsimus, kas riigi raha eest peaks üht linna teistele niimoodi eelistama.  Võiks ju külakorda, et ühel aastal Tartus, siis pealinnas, siis Rakveres, Pärnus, Viljandis … ja ega mujal vist väga saakski, ruumidest jääb puudu, aga see tooks kaasa lisakulutusi ja kuvandi mõningase ähmastumise. Tartu linn võiks sel juhul jätkata koostööd SA Eesti Teatri Festivaliga vaheaastate kuraatorifestivalide osas, mis selgelt just linnafestivalid. Eesti teatri ülevaatefestivali rolli põhihäda on muidugi see, et keegi eriti kohale ei  jää (põhjused majanduslikud – ei festivalil ega teatritel pole selleks raha) ning mingit arutelu ei teki.

„Draama 2009” žürii liige Peeter Torop pakkus eelmises Sirbis välja, et festivalil võiks paralleelselt tegutseda kaks žüriid – rahvusvaheline ja kohalik, kuigi tegelikult nii ongi, lihtsalt kohalik žürii annab oma preemiad välja teatripäeval. Võib-olla peaks kaks asja ühendama? Nii saaks korraga ülevaate nii kohalike kui rahvusvaheliste asjatundjate käest ning oleks ka rohkem põhjendamise võimalusi (olin ise teist aastat aastaauhindade žürii liige ja tunnen tagasiside võimalusest puudust küll – keegi eriti põhjendust küsima ei tule, arvatakse omakeskis vandenõuteooriaid välja mõeldes). Muidugi on teatripäev tore pikaajaline traditsioon, aga ega seepärast kahtlemata saa jätta. Showcase’ina hakkab „Draama” alles nüüd vaikselt tööle saama. Sel aastal oli väliskülalisi  tõesti rohkem kui varem ja nii mõnelgi oli kutse lahutamatuks osaks kohustus hiljem nähtust kirjutada (need arvamused peaksid ilmuma festivali järelkogumikus). Kuuldavasti ei olnud väliskülaliste tegevus festivalil osalejaile piisavalt hästi selgeks tehtud, jäädes nende jaoks kinniste uste taga toimuvaks, aga eks nad sel aastal olidki mõeldud delegatsioonidevahelistena, osana „OmaDraama” programmist. Järgmisel korral võib teisiti.

Mida siis arvati?  Kahel arutelul tulid tegelikult esile samad teemad, mis said kuuldavaks ka žürii tagasisides: professionaalsus ja võime seda konteksti teadmata ära tunda („Võrumaa rituaalid” tekitasid väliskülalistes päris palju segadust, samamoodi ka „Linn”), lavatekstide dramaturgiline lõpetamatus (seda heideti ette nii „Janule”, „Eludele” kui NO99 lavastusele) ning lavastuste kestus (eriti elavalt arutati „Elude” üle, mille puhul paljud igavlesid aina samu lugusid  kuulates ja teised leidsid kordustes samasuguse iva kui Peeter Torop eelmise nädala Sirbis). Ootuspäraselt pakkus enim huvi lavastus „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, mis lihtsalt eristus ülejäänud lavastustest nii oma jõulise teemapüstituse kui lavaloleku poolest (festivalietendused polnud vist siiski sama mõjusad, sest esimese õhtu publik oli lavastust hinnates loium, teise oma märksa elavam – ka žüriid vaatasid eri päevadel, „Draama”  oma esimesel, „OmaDraama” teisel).

Mis üldmulje väliskülalistele jäi, selgub ehk järelkogumiku tarbeks kirjutatavatest artiklitest, aga kui kava vaadata, siis on selge, et see pole kokku pandud väliskülalistele mõeldes või õigemini: „Draama” põhiprogramm annab hea kirju ülevaate Eestis tehtavast teatrist (nii heast kui mitte nii õnnestunust), kuid kui eesmärgiks oleks loomingueksport, tuleks seda pisut kohendada. Tõenäoliselt ei peagi seda tegema valikustatuuti muutes, küll aga võiks jõulisemalt kõrvalprogrammi kutsuda lavastusi, mis ka rahvusvahelist publikut huvitada võiksid, ning mitte sundida väliskülalisi kogu põhiprogrammi vaatama. Selle valiku võiks tõesti keegi teine kui teatrid ise teha.

Omaette huvitav oleks muidugi analüüsida, miks teatrid just need lavastused festivalile saatsid – loogiliselt võttes peaks need kõige paremini teatreid esindama, olema nende missiooni ja tõekspidamiste  kandjad – , aga siin artiklis ei jõua. Taas on mitu statuudimuutmise võimalust kirja saanud, mõeldud arutamiseks ja vastuvaidlemiseks. Mis teha – märkmikus oli kirjas, et peab kahtlema ja kirjutama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming