Dinosaurused ja rätsepad

Frie Leysen: „Muutuste võti on kunstniku järgi kohandatud paindliku struktuuriga produktsioonimajad.“

GRETE NELLIS

Frie Leysen

Frie Leysen

Andrejs Strokins

Tallinna Vaba Lava ja Läti Uue Teatri Instituudi ühisprojekti „Theatre Expanded“* ehk „Avardunud teater“ raames tegi veebruaris Riias õpikoja ja pidas loengu Euroopa üks hinnatumaid teatriprodutsente ja -kuraatoreid Frie Leysen Belgiast. Tema juhtimisel sai rahvusvaheliselt tuntuks Antwerpeni kunstide keskus deSingel ning Brüsselis lõi Leysen linna integratsiooniprobleemidest inspireeritud kakskeelse festivali „Kunstenfestivaldesarts“. Leysen on olnud Berliini festivali „Foreign Affairs“ kunstiline juht ja Viini pidunädalate (Wiener Festwochen) draamajuht ning töötanud festivali „Theater der Welt“ kuraatorina.

Millisena näete kunstide ja kunstnike rolli tänapäeval?

Kunstnikud on need, kes võtavad aja maha, et vaadata enda ümber ringi, silmitseda ühiskonda, seda analüüsida ja kritiseerida, ning arendavad siis kogetu põhjal välja oma visiooni, milline võiks maailm olla. Huvitav kunstnik peegeldab maailma ja aega, milles ta elab, ning teda iseloomustab vältimatu vajadus jagada seda kõike teistega. Seejuures on tal alati julgust kahelda oma kunstikeeles ja otsida uusi väljendusviise.

Kunstnike tegevus on tähtis, sest nüüdisaja ühiskonnas pole paljudel inimestel aega ja võib-olla ka tahtmist maailma ja inimese olemuse üle mõelda. Seejuures peaksime siiski kõik oskama maailmas kahelda. Tänapäeval maadeldakse korruptsiooni, keskkonnaprobleemide, sõdade, immigratsiooni ja pagulasvoogudega, pöörase kapitalismi ja relvatööstusega. Elatakse pidevas hirmus teistsuguse ees. Tihti juhib inimesi empaatiapuudus, usaldamatus ja ahnus. Kui see kõik kokku panna ja korralikult raputada, võib saada ohtliku kokteili. Kunst on selle kõige vastumürk.

Kunst on aja tõmmis, tuues esile vaatenurki, mis võiksid inimesi inspireerida. Publik tuleb teatrisse seda inspiratsiooni otsima. Inimestel on eelarvamused, kuid ka soov puutuda kokku teistsuguse vaatega maailmale.

Kas tunnete ennast tihti inspireerituna?

Sageli on kõik küll hästi ja kavalalt tehtud, kuid unustan selle juba järgmiseks päevaks – seega ei tähendanud see mulle kuigi palju. Aeg-ajalt aga kogen, et kunstnik on puudutanud minus midagi, mida olen seni ignoreerinud. Viimasel ajal on nüüdiskunstis liigselt keskendutud elu intellektuaalsele osale, emotsioonid on jäetud kõrvale. Aju, süda ja kõhutunne on aga võrdselt tähtsad nii elus kui ka kunstis. Me ei usalda enam oma intuitsiooni. See tuleb kiiresti uuesti üles leida.

Kuidas on kunstis lugu publikule meeldimisega? Kas see survestab?

Ma ei süüdistaks siin liialt publikut. Sa saad seda, mida väärt oled. Kui aga pakkuda publikule midagi teistsugust ja uut, siis on üllatav, kui kiiresti kaasa tullakse. Publikut ei tohi kunagi alahinnata. Tähtis on see, et ei püütaks olla kellelegi meele järele: ei publikule, autoriteetidele ega võimule, ei ajakirjandusele ega sponsoritele. Meele järgi olemisele on üles ehitatud piisavalt palju tööstusharusid, see pole kunsti ülesanne. Kunst peab osutama maailma ja aja valupunktidele.

Kus teatrivaldkonnal praegu valutab?

Pärast Teist maailmasõda asutati suuri teatreid ja loodi festivale, et kunstnikel oleks võimalus töötada ja publikul koht, kus seda nautida. Need institutsioonid on kasvanud suureks ja ennast nõnda mõnusalt sisse seadnud, et neil pole just sageli põhjust oma toimimist üle vaadata. Paljudest neist on saanud dinosaurused ja nad on kaotanud sideme ühiskonnaga. Kunstnikele ei suudeta enam pakkuda tööks vajalikku, ollakse liiga paindumatud.

Tuleks küsida, mida kunstnik tahab teha ja mida tal on selle idee realiseerimiseks vaja, ent seda enam ei küsita. Kunstnikud on tihti sunnitud järgima jäike reegleid ja struktuure või lausa täitma mõne kunstilise juhi ettekirjutusi. Selle asemel, et toetada kunstnikku tema visiooni ellu viimisel, peab looja painutama oma loomingut institutsioonide reeglite järgi.

Mis seda olukorda muudaks?

Lootsin, et dinosaurused surevad välja, aga nad on visad. Pealegi, poliitikud, linnaturundajad ja väikekodanlased armastavad neid. Võib-olla mõni neist institutsioonidest on tõesti valmis oma organisatsiooni seestpoolt muutma, aga üldiselt valitseb suurtes teatrimajades mugavus ja staatika. Pärast mitmes sellises organisatsioonis töötamist olen otsustanud oma energiat nende muutmisele mitte kulutada, vaid pühenduda uute paindlike kunstikoosluste loomisele.

Kas olete sellist uut moodi mõtlemist palju kohanud?

Olen, kusjuures paljudes kohtades ja vormides: sõltumatud produtsendid, tööpinnad, produktsioonimajad, residentuurid – ja seda üle maailma, nii Indoneesias, Jaapanis, Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Belgias. Sellised struktuurid toetavad kunstnikke just nii, nagu neil on parasjagu vaja. Kui riigivõim paneb siin samuti õla alla, on eriti hea. Belgias näen, et riik on hakanud pisitasa toetama väiksemaid produktsiooniüksusi.

Seejuures on oluline, et ka kogu etenduskunstide valdkond töötaks muutustele kaasa. Praegu on igaühel oma butiik, kuid tuleb tulla välja tänavale ning vaadata seda kogu tema pikkuses ja laiuses – mis on puudu ja mida on üleliia. Usun, et muutuste võti on kunstniku järgi kohandatud struktuuriga paindlikud produktsioonimajad.

Mis on ühe n-ö rätsepa tehtud produktsiooni tuum?

Tuleb naasta põhilise juurde: panna kunstnik tegevuse keskpunkti ja küsida, mida tal on vaja, et ta saaks oma visiooni ellu viia. Iga kunstiline ettevõtmine on ka produktsiooni mõttes uus ja isesugune. Mõne projekti juures on tarvis rohkem dramaturgilist abi, teine ootab pidevat tagasisidet, kolmas otsib finantsabi ja tuge meeskonna kokkupanemisel. Produtsent peab olema alati kohal: nii siis, kui projektil läheb hästi, kui ka läbikukkumise korral. Kui produtsent on hingega asja juures ja hoolib ettevõtmisest, siis saab ta ka õigel ajal oma arvamuse välja öelda. Sellistes tingimustes saab kunstilooming õitseda.

*Vaba Lava ja Läti Uue Teatri Instituudi koostööprojekti eesmärk on koolitada teatriprodutsente, kes omandavad loengute ja praktikumide käigus oskuse tuua välja rahvusvahelisi lavastusi ja kaasproduktsioone. Kaheaastane projekt „Theatre Expanded“ toimub Interregi „Kesk-Läänemere programmi 2014–2020“ raames.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar