Dehumaniseerimine on kiir küll tulema

Teadmine, et karakterite aluseks on reaalsed inimesed, mitte fiktsioon, teeb lood mõjusaks. Teatrisituatsioon on aga filter, mis loob vajaliku distantsi, et asetada need lood laiemasse konteksti.

KEIU VIRRO

Endla teatri „Väljast väiksem kui seest“, autorid Maria Lee Liivak ja Mari-Liis Lill, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja ja helilooja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Saara Nüganen, Karin Tammaru, Lii Tedre, Ago Anderson, Ott Raidmets ja Meelis Rämmeld. Esietendus 3. III Küünis.

Kui mõelda Eesti teatriinimestele, kelle maailmavaade peegeldub selgelt ja üheselt mõistetavalt nii laval kui ka väljaspool seda, siis Mari-Liis Lilleni jõudmiseks ei kulu kuigi kaua aega. Pärnu Endla lavastus „Väljast väiksem kui seest“ sobib sellesse pilti. Endla teatri Küünist on saanud ruum, kus kauni kuldse eesriide ees ja karavanauto sees elab lavastaja tahtel koos kuus inimest. Igaühel neist on vaste ka kuldse eesriide taga, väljaspool teatrimaailma. Dokumentaallavastuse aluseks on intervjuud Pärnumaa inimestega.

Lavastaja on meedias kirjeldanud, kuidas algul otsiti eelkõige inimesi, kelle puhul kontrollida hüpoteesi, et vaesuses elav inimene on kogu maailma suhtes keskmisest kurjem. Väide kinnitust ei leidnud ja nii otsisid autorid inimesi edasi gruppidest, kes on tuntud selle poolest, et ollakse ühiskonnas toimuva suhtes rahulolematu. (Sinine Äratus, Odini sõdalased jt). Tegelased saavad sõna ka oma maailmavaate väljendamiseks, ent sellest olulisem on nende lapsepõlv ja kujunemislugu, mis on kõige selleni viinud.

Teadmine, et karakterite aluseks on reaalsed inimesed, mitte fiktsioon, teeb lood mõjusaks. Teatrisituatsioon on aga filter, mis loob vajaliku distantsi, et asetada need lood laiemasse konteksti. Seejuures pean tunnistama, et kuigi lavastajapositsioon on siin maailmavaateliselt selge, ei ole mulle niivõrd selge lavastuse fookus. „Mulle meeldib mõelda, et teater, mida olen teinud ja teen, on oma sisus suunatud lahendustele,“ on Mari-Liis Lill öelnud ühes intervjuus (Postimees, 2. III), seejuures küll tunnistanud, et erinevalt varasematest lavastustest („Harakale haigus …“/„Varesele valu …“, „Teisest silmapilgust“) on selles lavastuses kõige vähem pistmist lahendustega.

Endla teatri Küünist on saanud ruum, kus kauni kuldse eesriide ees ja karavanauto sees elab lavastaja tahtel koos kuus inimest.

Gabriela Liivamägi

Kohati näib aga, et lavastuses ei ole ka selgeid küsimusi. Need osad, mis peaksid terviku moodustama, jäävad harali, haaravad korraga ehk liigagi palju. Kui küsida, millest lavastuses räägitakse, siis veebileht vastab: inimlikkusest. Täpselt nii üldisena mõjub ka teatris nähtud tervik. Inimeste lugude põhjal tekib küsimusi, mõtteid, seoseid, ent konkreetsest läbivast ja selgest kujundist jääb vajaka, olgugi et lavakujundus selle justkui pakub. Karavanauto kui suletud ruum, omamoodi kinnine kast, aitab kaasa refleksile hakata kohe toimuvat struktureerima, tegelasi kastidesse paigutama. Eks need mõttelised kastidki on väljast väiksemad ja seest seda suuremad. Igaüks meist on ju ühtaegu kordumatu indiviid ning seejuures oma käitumismustrites alati mingil määral etteaimatav ja ennast kordav.

Enim küsimusi tervikuga suhestumisel tekitab kuue tegelase seast üliempaatilise Birgiti lugu. Karin Tammaru teeb Birgitina suurepärase näitlejatöö samaaegselt hapra ja võimsa kuju loomisel. Ent ühe osana puslest tekitab kõiki mõista püüdev Birgit küsimuse, kas ta peaks pigem olema vastukaaluks teistele tegelastele, kes väljendavad ühe või teise vähemuse osas hirmu ja viha. Või on ka tema osa mustrist, mille abil jutustatakse lugu sellest, kuidas karm lapsepõlv viib karmi eluni täiskasvanueas? Birgiti lapsepõlv on nimelt möödunud kasuvanemate peres, kus on vajaka jäänud hoolimisest. Täiskasvanuna on ta sattunud äärmiselt destruktiivsetesse suhetesse. Üheti ei tähenda tema karm lapsepõlv, et temast endast oleks saanud karm või hoolimatu inimene, ent ometi on Birgiti osaks see, et ta leiab enese kõrvale inimesi, kes käituvad temaga hoolimatult.

Huvitava olukorra loob teise vaatuse algus, kus Ago Andersoni kehastatud Toivo tulistab rassistlikke ja homofoobseid anekdoote. – „Mis kuupäev on homoseksuaalide lemmik?“ – „11. august“. Höhöhöö, kostab minu selja tagant. Meenub juristi ja poeedi Vanessa Place’i etteaste „If I wanted your opinion, I’d remove the duct tape“ („Kui tahaksin su arvamust teada, eemaldaksin su huultelt teibi“) NU performance’i-festivalil, kus Place rääkis pool tundi järjest vägistamisteemalisi nalju. Mida kõneleb see minust, kui nende naljade peale naeran? Mida see, kui suhtun nende esitamisse hoopis ülimalt valulikult?

Erisuguste tegelaste puhul joonistuvad välja ka hirmu või viha tekkimise ühesugused mustrid. Need ei ole kujunenud mitte niivõrd kokkupuudete, kuivõrd kujutluste ja kuulujuttude põhjal. Dehumaniseerimine on kiir küll tulema. Teadmatusest ja kokkupuudete vähesusest tulenevate eelarvamustega on lihtne korralikult puusse panna muidugi mõlemalt poolt. Ükski liberaal ega konservatiiv ei ole stereotüüpne vaadete kogum. Ei maksa eeldada sedagi, et hirm pagulaste ees, (teatud) religioonide vaenamine ja homofoobia moodustavad alati ühtse kimbu. Näiteks Paula (Saara Nüganen) tegelaskuju on küll pagulaste vastu, ent kooseluseaduse poolt. „Minu laps käib teraapias, mina käin nõustaja juures, sest mu pere on katki. Mu ema pere läks katki. [—] Nagu näha, siis see ka ju niikuinii ei toimi, et mees ja naine on koos. Ei toimi!“ ütleb ta.

Kuue inimese puhul näib refrääniks olevat siiski see, et lapsepõlv loeb. Seejuures tahaksin mina vaatajana ja inimesena ju ikkagi arvata ja loota, et igaüks vastutab täiskasvanueas oma valikute, õnne ja negatiivsete mustrite eest ise. Aga just lavastusse valitud lugude seosed lapsepõlve ja hilisema elu vahel sunnivad arvama, et valguse taga, mis tunneli lõpus kumab, on tegelikult vastu kihutav rong.

Kui aga selle valguse tagant midagi muud otsida, siis ehk võiks lavastus aidata mitte mittemõista. Ehk kui ka mina ei mõista teatud seisukohti, näiteks selliseid, mille kohaselt mõnel vähemusel olevat sõltuvalt nahavärvist, religioonist, seksuaalsusest või sooidentiteedist vähem õigusi kui teistel, siis võin ometi mõista, kuidas sellised seisukohad tekivad ja seeläbi mõista ka inimesi nende taga. Äkki siis ka vastupidi.

P. S. Ega seegi halba teeks, kui igaüks võtaks lavastusest kaasa vähemasti Birgiti sõnad vandenõuteoreetikust Norbertile: „Sul on absoluutselt õigus oma arvamusele, aga sul ei ole õigust oma faktidele.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming