Creatio ex nihilo

ANDRES MAIMIK

„Baltoscandal” häirib ka üksi palju rohkem   Kes ei tahaks lapsena saada mustkunstnikuks? See, mida maag korda saadab, on lähedane lapse imaginaarsele maa-ilmapildile, milles imed on tavapärasus, asjad tekivad lihtsalt kuskilt, jänesed elavad kõvakübaras ning väikesed tüdrukud käivad aeg-ajalt peegli taga. Mustkunstnik on liikumatu liigutaja, nähtava ja nähtamatu maailma vahemees. Nojah, ühel päeval saad teadlikuks lapsepõlveiidoli paunakesest väikeste silmamoondusvidinatega, saad teada, et FIE Erik Udrase väljasõidutaks on 150 eurot pluss käibemaks. Selleks ajaks oled õppinud toime tulema loogilis-kausaalse maailma paratamatustega, leppinud universumi piiride ja omaenese piiratusega, aga igatsus piiride tühistamise järele jääb painama.

2014. aasta „Baltoscandal” tõi mind korraks tagasi lapsepõlve lummusesse. Maagia kui fenomeniga tegeles kõige otsesemas mõttes Anne Jureni ja Annie Dorseni „perfonksel” „Magical” ehk „Maagiline”. Lavale ilmub provokatiivse pilguga daam, kes alustuseks trikitab köögitarvikutega. Seejärel lõikab kääridega ennast riietest lahti, oleks sügavamalegi puurdunud, aga nahk avaldab vastupanu. Siis esitab alasti artist maskuliinsusest purskuva rokkstaari rituaaltantsu. Seejärel hakkab Anne oma kehaavaustest kõiksugust kraami välja sikutama.

„Magicali” muudab iseäranis iseäralikuks see, et mustkunsti vahenditega hoopis vähendatakse maagilisust. Naisekehasse sisenemine on küpsevale heteroseksuaalsele mehele suur müsteerium. Aga kui avausest, mille kaudu tavaliselt sisse lastakse, potsatab välja paar patareid, mille funktsioon on käitada naise sisemist mootorit, siis see müsteerium tühistab enda paugupealt. See on nagu füüsikaõpetajaks hakanud Alice, kes tõestab, et peegel pole midagi muud kui ühelt poolt hõbedaseks värvitud klaas. Teisalt pole mul midagi selle vastu, kui feminismi vaimukama osa arsenaliga põrutatakse silmade vahele staarikultusele, soorollidele, vana kooli imetamis-metafüüsikale, kui naine täidab elufunktsiooni ainult passiivse emaduse andva ja toetava rolli kaudu. „Magical” viitab igal hetkel mehhanismidele, mis maagiat, aga ka väärtussüsteemi, koos hoiavad. Pole ime, et üks vaataja oli etendusele kaasa võtnud nii binokli kui ka luubi. Nende abil ei pääse lähemale üksnes naisekeha kumerustele (Anne Jureni puhul küll pigem nurgelisusele), vaid ka kõigile konstruktidele, mis naisekehale on omistatud. Saatuse irooniana jäi „Magicali” teine etendus pooleli, sest artist tõmbas laval õla paigast ära. Füüsikareeglid kehtivad isegi mustkunstniku kohta!

Maagilise maailmatajuga tegeles ka Halory Goergeri ja Antoine Defoorti lavastus „Germinal” ehk „Tärkamine”. Neli isikut moodustavad töörühma, kelle ülesandeks on hakata tühjal laval maailma nullist üles ehitama ja samal ajal seda lahti mõtestama. Üksteise järel leiutavad nad kommunikatsiooni, aegruumi, jumala ja emotsioonid. „Germinal” lähtub ontogeneesi ja fülogeneesi samasuse printsiibist, mille järgi arengufaasid, mille liik on evolutsioonis läbi teinud, korduvad iga indiviidi arengus. Tõepoolest, me näeme laval lapsest täiskasvanuks saamise lugu, aga ka tsivilisatsiooni kujunemise lugu. Alguses meie lapsemeelsed tegelased lalisevad, on uudishimulikud ja täis mängulusti. Nad usuvad, et nemad ongi maailma keskpunkt, käivad muretult ringi ja muudkui avastavad ja leiutavad ja liigitavad. Olgugi et jumal on vaid klienditeenindus, kellest tõelise probleemi lahendamisel mingit tolku ei ole, säilib tegelastel usk enese kõikvõimsusesse. Kui kõvasti tahta, siis võib ka energia jäävuse seaduse ületada, mitte millestki midagi sünnitada. Mida aeg edasi, seda rohkem avastavad nad umbteid, seda rohkem saavad nad teadlikuks elu tähenduse hoomamatusest, iseenese piiratusest ja termodünaamika seaduste kõikvõimsusest. Lõpuks, kui neile antakse tunnusmärk eksistentsi lõplikkusest ning, põdenud läbi sellega kaasas käivad emotsioonid eitusest depressioonini, lepivad nad paratamatusega ja saavad täiskasvanuks. Samal ajal näeme „Germinalis” ka filosoofia ajalugu antiikaja natuurfilosoofiast läbi metafüüsika ja ontoloogia dialektika analüütilise filosoofiani välja. Kui füüsilised objektid kutsuvad esile liigitamistungi, siis lavastuse lõpus laotuv virtuaalne keskkond äratab reaalsuse mudeldamise, simuleerimise ja prognoosimise tungi, teisisõnu, tänapäevased ühiskonda haldavad struktuurid. Ja kui ükspäev orgia läbi saab, siis kähku Rimi kaudu olematusse.

Maagilisi elamusi serveerisid ka Naoko Tanaka unenäoline varjuteater „Die Scheinwerferin” ehk „Valgusheitja” ja Fiksdal & Langgård & Beckeri keskkonnaprojekt „Night Tripper”. Naoko viis meid traadipundarde, kõverate kahvlite, filmilindijuppide ja taskulambi abil varjudemaailma illusoorsetesse labürintidesse. Mu kolmeaastane tütar suigatas etenduse käigus ning aplausi peale üles ärgates oli ta rahulolematu, et miks ta enam und ei näe. Jäi arusaamatuks, kas ta mõtles päris und või lavaund. Veelgi minimalistlikumate vahenditega loodi „Night Tripperi” hämar maailm. Vaatajad viiakse südaöösel paksu metsa, kus kaks ebamaist tüdrukut väänlevad monotoonses rütmis, sellal kui muusikud tirivad viiulist, lõõtsast ja saepillist välja loodushäältega kokkusulavaid helindeid, millega sulab ühte puude tagant kaikuv koor. Tüdrukute masinlik motoorika toob meelde jaapani õudukate hauatagused lapsnaised, kriiksuvad-kaeblevad akordid ning inimriietes puuroikad sisendavad, et seal väljas on midagi rohkemat kui öö. Paraku vohab metsas ka mikromaailm, mis ei luba alateadvuse tšakratel lõpuni lahti minna. Sääsed lendavad silma ja muud mutukad poevad püksisäärest sisse, algatades paralleelprojekti nimetusega „Sada häda”. Nojah, eks selle minimalismiga ole ka nii, et … Mulle meeldib väga kuulata Philip Glassi üksluiseid saagimisi näiteks arvutiga töötades – see aitab korrastada mõtteid ja rahustada närvisüsteemi. Aga ebamugavas asendis rõskel samblal insektide totaalrünnaku ohvrina ei ilmu katarsis kohe kuidagi kunstikannatusi õilistama. Aga kes ütleb, et kunst peab publikut armastama?

Festivali kõige hämmastavam tükk oli aga Benjamin Verdoncki „notallwhowanderarelost”. Härra ehitab hakatuseks Coca-Cola purkidest, toolist ja lötsist jalgpallist füüsikaseadusi eirava moodustise. Seejärel tirib ta niite kangastelgi meenutaval konstruktsioonil, mille tulemusel libisevad ühte ja teise suunda eri värvi ja suuruses kolmnurgad, mida saadavad teele vineerplaatidele liimitud subtiitrid. Lõpuks poeb Benjamin ise karpi, kus teeb ühe aeglase tiiru ümber oma pea. Absoluutselt autistlik tükk, aga etenduskunstnik on oma tegevuses sedavõrd sees, et tõmbab ka vaataja ühes. Ma elan hingevärinal kaasa hetkele, kas kolmnurk suudab ületada vineerist künkakest, sellise andumusega, nagu oleks tegemist jalgpalli MMi penaltiseeriaga. Uskuge mind, illusioon töötab, mind haarab samasugune erutus nagu omal ajal, kui lasteaeda külastas legendaarne mustkunstnik: „kuidas see võimalik on?”, „mida ta nüüd teeb?”, „kuhu ta meid veel nüüd viib?”.

Paraku on eesti tsirkuse jäme ots Lauri Viikna käes, keda ahistavad vihased loomakaitsjad ja ebardite väljanäitused on kuulutatud inimõigusi alandavaks. Üks väheseid võimalusi irrutada kodumaal end füüsika-, kriminaal- ja eetikareeglite abiga majandatud igapäevamaailmast, on tulla „Baltoscandalile”, mida Õhtuleht nimetabki friikide festivaliks, ilmselt pidades silmas festivalifännide keskteest irduvat maitset. Mida muud võikski soovida ühelt ägedalt etenduskunsti sündmuselt, kui et meie igapäevast maagiat anna meile tänapäev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming