Comédie-Française: tehtud! Kas ka nähtud?

Margot Visnap

Nüüd on nad siis käinud. Meie näinud. Ja nemad läinud. „Eks järgmise 300 aasta pärast siis näeme jälle!” naljatas Mme Murie Mayette, Comédie-Française’i juht laupäeva õhtul Eesti Draamateatri parketil pärast teatri Euroopa turnee eelviimast mängukorda. Jah, esimest korda  oma rohkem kui kolmesaja-aastase ajaloo jooksul väisas maailmakuulus teater Eestit, muuseas, teistesse kolm kuud kestnud turnee jooksul külastatud riikidesse oli prantslaste teater varemgi jõudnud. Sestap ilmestas Eesti väisangut kindlasti ülikõrge ootushorisont ja loominguline uudishimu.

Kas just imet oodati, aga ka väiksemat sorti ime jäi sel esmakohtumisel  Comédie-Française’i trupiga sündimata, pigem tuli tunne, et maailm on nii pisike. Ka maailmakuulsa kaubamärgi varjus võib sündida teater, mis paneb jahmunult õlgu kehitama ja küsima: miks ometi nii? Kas Euroopa Liidu kümme värsket liikmesmaad ei väärinud rohkemat kui kaks suhteliselt tagasihoidliku lavastusliku lahendusega lühilookest? Ilmselt kumab prantslaste otsusest läbi pragmatism:  mängime väikese trupiga (kuus näitlejat) kaks lühifarssi: natuke kaasaega ja minimalismi – itaalia näitekirjaniku Spiro Scimone perekonnalugu „Pidu”, pisut ajaloohõngu ja revüüd – Molière’i „Naeruväärsed eputised”. Ja tehtud! Muidugi oli publik heatahtlik, kuid küsimärkidest tiine hämmeldus hõljus esmakohtumisrõõmu kohal nagu tuntud muinasjutus „Keisri uued rõivad”.  Iga teatrikogemus tuleb kasuks, olen varemgi endale sisendanud, kui teatriime laval sündimata jääb. Pärast prantslaste esinemist võis vähemalt rahulikult hingata teadmises: maailm on nii väike. Ja eesti teater mahub sellesse suurde ja mitmekesisesse teatrimaailma hinnaalanduseta. Kindlasti ei saa nende kahe lahjavõitu lavastusekese põhjal hinnata kogu Comédie-Française’i loomingut ja  taset. Pigem paneb mõtlema valikule, mis nii suurt, ligi kolm kuud kestnud ringreisi ette valmistades tehti (või ei tehtud?). Kui mõni välismaine teatri- või festivalikuraator tahaks külla kutsuda näiteks Eesti teatrit-lavastust, siis eelneks sellele kindlasti põhjalik konsultatsioon ja sõelumine. Ja ka vastupidi: kui oleksime vastuvõtjaküllakutsuja rollis, kaaluksime väga, millist lavastust eesti publikule pakkuda.  Seega, kaaluvad mõlemad pooled – nii küllakutsuja kui külaleja: et rõõm oleks mitmepoolne – esitajal, publikul, kutsujal. Prantslaste Euroopa tuuril oli paratamatult küljes nn linnukese-ürituse mekk: näitame neile „midagi”. Niisugune on meie visiitkaart kümne Ida-Euroopa riigi tarbeks (Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Poola, Tšehhi, Sloveenia, Slovakkia, Läti, Leedu, Eesti). Ja eks ta ole: Pariis pole ju  kaugel ja 8–37 euro eest võib valiku teha ligi kahekümne lavastuse hulgast. Vahest julgeb kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitalgi teatrireisiks raha eraldada, et see päris Comédie-Française ikka üle vaadata? Laupäeval etendusele järgnenud Prantsuse suursaadiku vastuvõtul mõtlesin eelmise päeva teatriõhtule (olime sõitnud tuisupimeduses väikese seltskonnaga Lihulasse vaatama Kuressaare  teatri lavastust, Yasmina Reza „Tapatöö jumalat”, kus kaks prantsuse abielupaari üksteiselt maske maha tirivad. Tobeda juhuse tõttu jäime etendusele pool tundi hiljaks, Tallinnasse tagasi sõites olime väga rõõmsad, et saalitäis lihulalasi oli valmis kuut teatrihuvilist pool tundi ootama ja Kuressaare lavastus sai ikka ära nähtud. Margot Visnap  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming