Burleskne teekond eikuhugi

Publikule oligi ehk lavastuse „A Festival Piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“ suurim intriig see, kas Henrik Kalmet tuleb ka tegelikult huumorikapist välja.

MEELIS OIDSALU

Kinoteatri „A Festival Piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“, autor ja esitaja Henrik Kalmet, dramaturg Paul Piik, kunstnik Anneli Arusaar, valguskujundaja Revo Koplus, videokunstnik Emer Värk, koreograaf Rene Köster, helikujundaja Hendrik Kaljujärv. Esietendus 25. II Kanuti gildi saalis.

Üllatas, kuidas Henrik Kalmet oskab tantsida – näeb ta ju tavaliselt välja sihuke puine tükk, kõnnib ringi nagu riidenagi ja sõnadki silkavad keelelt kui puit saekaatrist.

Üllatas, kuidas Henrik Kalmet oskab tantsida – näeb ta ju tavaliselt välja sihuke puine tükk, kõnnib ringi nagu riidenagi ja sõnadki silkavad keelelt kui puit saekaatrist.

Siim Vahur

Henrik Kalmeti uuele lavastusele on ette heidetud kaht surmapattu. Esiteks seda, et tegemist on silmanähtavalt toodetud, tehtud lavastusega, et Kalmet kasutab nüüdisteatri klišeesid, mida ta tehniliselt püüdlikult lihtsalt vormistab, midagi autentset väljendamata, et laval nähtu jääb väliseks järeleaimamiseks. Teiseks seda, et vaatajale ei anta üheselt mõista, kas tegemist on peenemat sorti ilkuva kommentaariga tänapäeva teatris toimuvale (seda lubab arvata ka lavastuse pealkirja uljas sõnastus) või hoopis seni Linna- ja Kinoteatri mehena tuntud näitleja tõsise üritusega hakata kõnelema nüüdisaegsemas teatrikeeles.

Olen nõus mõlema sedastusega, küll aga mitte negatiivse või kõhkleva hinnanguga, mis neist on järeldunud. Tehniliselt olid stseenid väga peenelt tehtud. See on tehniliselt heal tasemel lavastus, aga just (nagu Madli Pestigi tabavalt oma Eesti Ekspressi arvustuses nendib) tehtud lavastus. Kusjuures mitte ainult meelega, vaid hea meelega tehtud lavastus. Väga meeldib mulle Hendrik Kaljujärve originaalmuusika, Emer Värgi video- ja Rene Köstri tantsuseade. Mind üllatas, kuidas Henrik Kalmet oskab tantsida – näeb ta ju tavaliselt välja sihuke puine tükk, kõnnib ringi nagu riidenagi ja sõnadki silkavad keelelt kui puit saekaatrist. Nüüd oli ta olemises seni nägemata nõtkust. Kalmet esineb laenatud vormis, laenab nüüdisteatri tüüpvorme ja vaatab, mis siis saab, kui mingi suvakas julgeb Kanuti gildi saalis lavale ronida ilma põhjalikuma heakskiidu-initsiatsiooni ja avangardteatri kolleegide „loata“. Kolmandale etendusele järgnenud artist talk’il nähtus, et pigem vihastaski Kalmeti temp moodsat etenduskunsti viljelevaid tüüpe, kui neid tüüpilisi Kinoteatri fänne, keda ka saalis kohata võis. Vestlusel osalenud nüüdisteatri gurusid nörritas, et Kalmet ei suutnud anda ühest vastus küsimusele, kas ta oma lavastusega kommenteerib või üritab ikkagi nüüdisteatri keeles midagi autentset väljendada.

Lavastuse tõlgendusviisi jäiga määratlemise vajadusele viitab ka kriitikas esinev teine etteheide publiku ootustega mängimise kohta. Publikule oligi ehk lavastuse suurim intriig see, kas Kalmet tuleb ka tegelikult huumorikapist välja. Lavastuse sündmuslikkus ja valgustuslikkus seisnebki minu arust selles, et ta ei toitnud ega rahuldanud õieti ühtki võimalikku ootust. Kanuti gildi saal eesti nüüdisetenduskunsti märgilise kohana andis võimaluse Kalmetil ennast kunstnikuna ümber raamida. Publiku enamus (ma küsitlust ei teinud ning tegelikult ma väga ei armasta, kui ma ise või keegi teine „publiku“ nimel sõna võtab, aga noh) oli üsna nõutu ja ehmunud. Kui humorist võtab maski eest, võib see olla hirmutav. Kujutame ette, kuidas omaaegne „Meelejahutaja“ publik oleks reageerinud, kui näiteks Eino Baskin oleks hakanud järsku oma jüngritega viljelema moodsat avangardset kunsti, kui kõik need kolhoosihaltuurade karastusega estraadiartistidest suure Panso õpilased oleksid võtnud laval püksid maha.

Nagu Kalmet ise tõdeb, oli ta taotlus sattuda eri sorti teatri ja publiku ootuste vahelisele eikellegimaale. Ta jäljendab üht levinud, kanoonilist teatritegemise viisi ning üritab seejuures selle kulunud klišeedesse värske tulijana infantiilse siirusega sisse elada, on laval silmanähtavalt püüdlik ja siiraski, aga ei proovi siiski teha tõsiseltvõetavat nüüdis­teatrit.

Üllatus, dissonants, mis Kalmeti ootamatust hüppest eikellegimaale tekkis, oligi lavastuse meeldivaim osa. Kui sa tuled teatrist nõutuna ära, siis seda nõutust ennast peetakse sageli halva teatri märgiks, aga mulle on see kõige väärtuslikum tunne, mida üldse teatrist või kunstist võib saada. Kui leian juba etenduse ajal mugava vaatajapositsiooni ning vaatan sellesse poosi kerinuna lavastuse ära ja siis garderoobis jopet selga ajades pakin teatrikogemuse kenasti kokku … mkmm.

Kalmeti lavastuse puhul meeldis just, et ta rebis minu kui vaataja ribadeni lahti ja ma pidin mitu päeva seda ebameeldivat kogemust endaga kaasas kandma, iseennast vaatajana ümber mõtestama, endaga uuesti sina peale saama – enda kui moodsa teatri (mida Kalmet oma väga siiral moel ja veidi hirmutava paatosega vägistab) austaja ja enese kui lihtsalt Henrik Kalmeti suure fänniga.

Pean vist endale tunnistama, et tulin ka ise teatud naerdasaamise ootusega, aga nägin rohkem sellist haavatavat, siirast Kalmetit, sellist, kellel ei ole päris pohhui, mida temast arvatakse, aga kes sellegipoolest paneb kogu oma senise maine likku, et ise midagi uut kogeda ja oma vaatajal juhtmed kärssama ajada. Ei, see ei olnud haltuura, see oli teadlik, diletantlik, burleskne sammumine eikuhugi.

On tore, kui loomeinimene võtab nii publikut kui ka oma kolleege ja mingil määral ka iseennast ette valmistamata täiesti süüdimatult, jultunult, ilma initsiatsiooniriitusteta ja institutsionaalse heakskiiduta teatriplatsi vahetada ja vaadata, kuidas sellele reageeritakse. See tegu ise on juba kommentaar kogu teatripildile, mitte ainult ühele konkreetsele žanrile või nišile, samamoodi nagu Kaur Kenderi Sirbi-anastamise häppening oli kommentaar kultuuriavalikkusele. Muuhulgas tõi Kalmeti eksperiment esile, et ka teatrikriitikutel on instinkt tembeldada haltuuraks asju, mis on nende retseptsiooniharjumustega võrreldes täiesti out of sync.

Kui nüüd kogu see eelnev jutt välja jätta ja rääkida lavastusest endast ülal- või allpool Henrik Kalmeti kuvandit ja sellega kaasnevat intriigi, siis oli heale tehnilisele teostusele vaatamata lavastuses omajagu kobavust ja (tõsi, taotluslikku) naivismi. Dramaturgia kallal noriks ka. Aga, nagu öeldud, selle lavastuse põhipoint ei ole lavastuses endas, vaid selles, kui krambivabalt ja iseseisvalt vaataja ühelt poolt ja teatritegija teiselt poolt oma kunstikogemusi mõtestada ja hinnanguid kujundada võtab. Kalmeti julgustükis on palju lavastusevälist, mille üle järele mõelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar