Bunin ja tema naiskond

Tambet Kaugema

Melodramaatilise geomeetria tuntuim kujund on armukolmnurk, „Armastuse õigekirjas” moodustub sellest sündmuste arenedes aga hoopis kett. Pärnu Endla „Armastuse õigekiri”, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, liikumisjuht Laine Mägi. Mängivad Ago Anderson, Carmen Mikiver, Piret Laurimaa, Tambet Seling, Ireen Kennik, Lii Tedre ja Priit Loog. Esietendus 14. IX Endla Küünis.

Paar aastakümmet tagasi rääkis üks eesti luuletaja (kelle nime ma ei ütle, aga tema luule on ainukordne ja kõigile äratuntav nagu Pärnu maantee mööbliäri vana kärumehe liipav samm) Ku-Ku klubis, et kirjanik ei peaks kirjutama oma raamatutes kunagi päriselt elanud inimestest ega kasutama ilmselgeid prototüüpe, sest see on kadunukeste suhtes vägivald. Tegelikult on veidi vägivaldne juba selle seiga meenutamine, sest ega ma ju täpselt tea, mida luuletaja mõtles või selle seisukohavõtuga silmas pidas. Võin vaid aimata ja oletada. Ilmselt seda, et surnud ei saa ennast elavate kirjapandu eest enam kaitsta ning teise inimese eluloo karguna kasutamine ei ole võib-olla kah kõige kõlbelisem teguviis. Sellest, et ajalootõde ja kunstitõde (kui selliseid looduses puhtal kujul üleüldse esineb) kappavad tihtipeale hoopis eri preeriaradu, ei hakka ma pikemalt rääkimagi.
Paistab, et paljud kirjanikud ei tee sellest siiski suuremat numbrit. Võtkem või Tom Stoppardi „Utoopia ranniku” triloogia: kui ajaloolised tegelased karmi käega kõrvale heita, ei jääks peale mitut sorti teenrite eriti enam kedagi alles. Pealegi, kuulsate tegelaste selja tagant võib meile paista hoopis avaram horisont, terendada terved ajastud koos tookord valitsenud ideede, nende tõusu ja hääbumisega. Selles kontekstis pole tegelaste isiksuslikel omadustel vahest nii olulist kaalu, nagu pole ka nende võimalikult originaalitruu kujutamine peamine eesmärk.
Pärnu Endla uuslavastuses „Armastuse õigekiri”, mille teksti on lavastaja Gerda Kordemets kirjutanud vene stsenaristi ja filmirežissööri Dunja Smirnova stsenaariumi „Tema naise päevik” ainetel (see omakorda toetub vene poetessi Galina Kuznetsova „Grasse’i päevikule”), seisab sellise ajaloolise kuulsuse rollis postamendil esimene venelasest kirjandusnobelist Ivan Bunin (1870–1953). Õigupoolest: seisab ja ei seisa ka. Kavalehel on lavastaja tunnistanud, et tegemist pole kirjandus- ega eluloolise lavateosega. Dunja Smirnovat ja ilmselt siis ka Gerda Kordemetsa ei ole eriti huvitanud „Bunini kirjanduslik pärand, vaid tema ja tema lähikondsete inimlik kvaliteet – elu geeniuse kõrval ja varjus, geeniuse türannia all”. Kirjaniku töisest elust on lavastuses tõesti vähe juttu – eredama laiguna tuleb meelde Bunini kõne Nobeli auhinna saamise puhul –, ent muidu oleks see tusane ja tujukas mees võinud vabalt olla ka matemaatik või hoopiski melioraator.
„Jättes kõrvale loomingu, jääb järele inimene – oma hädade ja nõrkustega, kehva iseloomu ja halbade harjumustega,” on lavastaja kirjutanud. Tuleb tunnistada, mul puudub tõsisem usk, et kirjanikku ja tema loomingut saaks kirvega kuidagi lahku lüüa, sest erinevalt viiuldajast ei saa kirjanik kuidagi oma instrumenti takso katusele unustada – see on temaga alati ja kõikjal ikka kaasas. Kui eeldada, et kirjandus sünnib kirjaniku peas, tuleb nende lahutamine kõne alla vaid giljotiini abil. Ehkki mingi vastuolu hakkab silma, olgu pealegi: kui autor(id) on otsustanud prototüübi loomingule sellel korral mitte tähelepanu pöörata, tuleb seda otsust mõistlikkuse piires austada. Ometi tundub, et selline vaatenurga tahtlik kitsendamine aitab ühelt poolt küll luua dramaturgilist selgust ja sobitada sündmustikku valitud žanriga, kuid toimib seejuures mõnevõrra lihtsustavalt ning pärsib mõnegi tegelase psühholoogilist mõistetavust ja mitmekülgsust.
Sellele, kas lavastuse keskmes on kirjanik Bunin või tuleks võtta seda tegelast kui andeka, ent keerulise ja kohati väljakannatamatugi iseloomuga loomeinimese üldistust (kavalehel on teda nimetatud lihtsalt kirjanik Ivaniks), saab samuti vaadata mitme nurga alt. Asjaolu, et lavastuse sündmustik järgib siiski päris hoolega Bunini ja tema lähikondsete eluloofakte, laseb oletada esimese variandi pisut suuremat paikapidavust. Kui midagi ette heita, siis seda, et Ago Andersoni mängitud kirjaniku puhul on jäädud toppama kuhugi kahe võimaluse vahele: ei joonistu sealt välja kuigi eredat isiksust ega ole see ka üldistusena ülearu kaasahaarav. Ei saa välistada, et mingil määral peabki see nõnda olema, sest muidu oleks kirjanik Ivani lähikondsetel oht varju jääda – see aga lõhuks jutustatava loo ülesehituse.
Melodraama, millega on märgistatud „Armastuse õigekiri”, on žanr, mida tarvitatakse rohkem filmi- ja tunduvalt vähem teatrikunstis, ehkki selle algne kodu oli just teater. Põhjusi on üsna kerge aimata: kas või see, et teatrilaval on tuliseid tundeid palju keerulisem usutavalt ette kanda kui filmis, kus suur plaan ja niisked silmad aitavad ikka hädast välja. Melodramaatilise geomeetria tuntuim kujund on kolmnurk – armukolmnurk –, kuhu enamasti kuulub üks naine ja kaks meest. „Armastuse õigekirjas” on see kolmnurk alguses pea peale pööratud – naisi on kaks ja mehi üks –, kuid sündmuste arenedes moodustub sellest hoopiski isevärki kett, kus iga selle lüli peab nukrusega tõdema, et see, keda tema armastab, ei armasta teda, vaid hoopis kedagi teist, leidmata sealt enamasti samuti vastuarmastust.
Melodraama žanr peaks tagama „Armastuse õigekirjale” arvestatava publikuhuvi, sest ikka on inimestes, ka kõige küünilisemates, peidus salasoov, et teater lükkaks nende hinge sügavustes liikvele midagi magusvalusalt hella. Seejuures tuleb vaatajal aga arvestada pisut lihtsakoelise ja kohati klišeelikke kon­flikte pakkuva sündmustikuga. Midagi pole parata, tihtipeale kehtib ka teatris ühendatud anumate põhimõte: kui kuskil antakse midagi juurde, siis teisest kohast võetakse jälle ära. Seda enam tõusevad hinda mitmekihilised osatäitmised, mis mähivad üldise etteaimatavuse uduloori. Sellise mõnetise salapära poolest tõusid esile Ireen Kenniku sensuaalne lauljanna Marga (tema ja Piret Laurimaa mängitud Galja teineteise leidmine ravi eesmärgil kuppe pannes oli lavastuse üks võluvamaid stseene) ja Tambet Selingu (ausõna, see, et tegemist on mu nimekaimuga, ei mõjutanud kuidagi hinnangut) hädavaresest kirjanik Gurov, ehkki selge see, et neil kahel oli kas või väliselt mängida palju rohkem kui nii mõnelgi teisel. Carmen Mikiveri kehastatud Bunini kaamelikannatusega ja teda ikka vist veel armastav naine Vera jättis samuti sümpaatse mulje: tema rollist oli täitsa aimata neid kapriisse suurmehe kõrval elatud pikki aastaid ja nende jooksul kogutud elutarkust.
Eugen Tambergi kujundatud usterohke lava viitaks esimese hooga justkui kergekaalulisele ustekomöödiale, kuid tegelikult on neil ustel tegelaste suhete selgitamisel täita oluline roll. Stiilseiks on põhjust nimetada ka tema kujundatud kostüüme, mis lisavad lavastusele elegantsi ja nii hädasti tarvi­likku kergust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming