Bravuuri ja agressioonita kehad

OTT KARULIN

casaBranca „sexyMF“, lavastajad ja kunstnikud Ana Borralho ja João Galante, grimmikunstnik Jorge Bragada. Esitajateks 12 kohalikku vabatahtlikku ja kaks instrumentalisti. Esietendus Lissabonis 2006. aastal ning Helsingis 5. II 2016 festivalil „Sivuaskel“ ehk „Samm kõrvale“ uue tantsu keskuses Zodiak.

Installatsioon-lavastuses „sexyMF“ on kaksteist esitajat alasti ja grimeeritud mõlemasooliseks: meeste nägudel on meik ja naistel habemed,  liigutused stereotüüpselt vastassoole omistatavad.

Installatsioon-lavastuses „sexyMF“ on kaksteist esitajat alasti ja grimeeritud mõlemasooliseks: meeste nägudel on meik ja naistel habemed, liigutused stereotüüpselt vastassoole omistatavad.

Pressifoto

Ma vaatan teda. Ei, ma näen sind. Su meigiga rõhutatud põsesarnu ja pehmendatud näojooni, joonitud kulme ja toonitud huuli. Jah, ma näen ka kõike seda – nagu su reiel puhkavat peenistki. Ennekõike näen ma aga sind, sinu sisse, meie sisse.

Ana Borralho ja João Galante installatsioon-lavastus (oleneb, kuivõrd kaasa vaataja otsustab minna) „sexyMF“ on üks ilusamaid ja intiimsemaid kogemusi, mille olen teatrisaalis saanud. Eks keha selle kaunis-argises alastuses ja/või manipulatsiooniobjektina on huvitanud paljusid kunstnikke ja nii olen minagi saalis kohatult itsitanud, kui hord kädistavaid alasti mehi minust põsk-riist kontaktiga üle ronib; uskumatusest kulmu kortsutanud, sest pole ju võimalik, et see mitmemeetrine nöör tõepoolest üsast välja tõmmatakse; hüüdnud mõttes, nähtamatut feminismirusikat taeva poole viibutades „Go, sista!“, kui lavale lastakse päris ehk kaugel modellimõõdust kehad, ja lihtsalt nautinud treenitud keha liikumises.

„sexyMF“, mille kaksteist esitajat samuti alasti, mõlemasooliseks grimeerituna (meeste nägudel meik ja naistel habe, liigutused stereotüüpselt vastassoole omistatavad) ei sobi aga kuidagi eeltoodud nimekirja, sest vaatamata ekspositsioonile pole see eelloetletuga samasugune kehaline kogemus. Otse vastupidi – selles lavastuses on keha kogu oma külluses ja ebatraditsioonilisuses küll tähelepanu keskpunktis, aga just seeläbi küsimusena üleliigseks kuulutatud. Jah, mõnedel meist ei kattu füüsiline, suguliikmega pitseeritud, ja tunnetuslik, minapildiline sugu – kas ma siis ei teadnudki seda?

Väga tahaksin öelda: „Muidugi! Teadsin juba kümme aastat tagasi, kui „sexyMF“ Lissabonis esietendus, või tegelikult juba 2002. aastal, kui Ana Borralho ja João Galante lõid nüüd nähtu eellavastuse „Mistermissmissmister““. Aga ei saa – ei tohigi, sest eitada oma stereotüüpset mõtlemist, kui sa ka enam nii ei arva, naeruvääristab neid, kes seda mõtlemist muuta tahavad. See naeruvääristaks ka Terre Thaemlitzit, kelle loengut järgmisel päeval kuulan. Noorukina aidsiämbriks noritud muusik, plaadifirma Comatonse omanik, lubab kuulajail pidada end ladyboy’ks, kui nad kuidagi sildistamata olla ei saa, ja just teda kuulates oma „sexyMF“ kogemust sõnastades kritseldan ma kavalehele tõdemuse, mis Thaemlitzile, Borralhole, Galantele jt ammu teada: transsoolisus ei tähenda kindla algus- ja lõpp-punktiga liikumist ühest soost teise, vaid olemist kahe soo vahel, korraga mitu (mitte tingimata vaid mõlemat).

Nagu öeldud, ei tahagi „sexyMF“ eelnevat tõestada ja nii pole selles lavastuses grammigi bravuuri ega agressiooni (nagu nii paljudes teistes keha- ja soovabaduse nimel sõna võtvates teostes), küll aga võimalus isiklikuks äratundmiseks. Ja jällegi: lavastus ei lähtu käibetõest, et enamik inimesi on sallimatud vahetu kontakti puudumise tõttu (kui mitu korda oma elus kuuleb homoseksuaalne inimene öeldavat: „Geid mulle üldiselt ei meeldi, aga no sina oled täitsa normaalne“), seega pole „sexyMF“ miniloomaaed, kus turvaliselt paitada kiskjate väikeseid armsaid versioone. Kuigi sedagi lavastust võib eemalt piidlema jääda – ja seeläbi keelata endale kogemus.

Nad vaatavad mind. Vaatavad, kuidas ma vaatan, ei – näen. Las vaatavad! Niikuinii ei näe nad muud kui pinnavirvendust, emotsiooni loputusvett, vahetu kontakti instinktidest dirigeeritud kehalist reaktsiooni: naeratusele kiskuvat suud, üks suunurk flirtivalt tõstetud, pilgu intensiivistamiseks kissis silmi, sõrmeotstega vaevumärgatavalt reit silitavat kätt ja teist kätt, mis tahaks tegelikult mängida juustega kuklal, aga on lukustatud lõuatoetajaks.

„sexyMF“ lavaruum võimaldab seista diivanil istuvate vaatajate või esitajate taga või olla üks diivanil istuvatest vaatajatest.

„sexyMF“ lavaruum võimaldab seista diivanil istuvate vaatajate või esitajate taga või olla üks diivanil istuvatest vaatajatest.

Timo Wright

„sexyMF“ lavaruum – keset saali veidi enam kui meetrise vahega vastamisi kaks rida diivaneid, üks rida esitajatele, teine vaatajatele – võimaldab kolme vaatenurka: seista diivanil istuvate vaatajate taga ja keskenduda esitajatele, seista esitajate taha ja vaadata diivanil istuvaid vaatajaid või siis olla üks diivanil istuvatest vaatajatest. Loomulikult on võimalik oma vaatenurka ka pidevalt muuta (diivanile istumiseks tuleb siiski järjekorras seista). Lavastuse tugevuseks on, et põhimõtteliselt võib elamuse saada igast vaatenurgast, ka seisva pealtvaatajana. Selle tagavad õhustik (hämara saali nurgas musitseeritakse – kontrabass ja viiul –, vahepeal kostub linnulaulu) ning diivanitel peetavate sõnatute dialoogide intensiivsus ning varieeruvus (on häbelikke, kes püüavad esitajale silmavaatamise ja tema jalgevahe jõllitamise vältimiseks leida mingitki kohta oma pilgule, aga ka nilbikuid, kes löövad letti kõik pornofilmidest õpitud „flirtimisvõtted“, püüdlikult väljasirutatud keelega oma huulte masseerimine neist üks siivsamaid).

Ilmselt jätab mingi osa publikust diivanile istumata just esitajate alastuse ning nende soolise identiteedi ja füüsilise keha ebakõla tõttu. Või siis peljatakse lihtsalt vahetut kontakti, ei taheta lasta kedagi oma privaatruumi. Või ei taheta saada vaatlusobjektiks. Neist põhjustest just esimene on kõige põhjendamatum, sest esitaja keha, mis sest et ambivalentseks joonistatud, ununeb (loe: muutub irrelevantseks) diivanile istudes üsna pea ning edasine on puhas vaimne kontakt, orgastiline elamus vähimagi verevooluta korgaskehha. Ja mitte seetõttu, et need alasti kehad poleks esteetiliselt nauditavad. (Helsingi etendustel olid pea kõik esitajad noored ja siredad, millest on isegi kahju, sest see on liigagi sillutatud tee äratundmiseni.) Lavastajate loodud ruum ruumis – diivanil istuja saab end pealtvaatajate pilkude eest peita, pannes pähe kõrvaklapid, kust voogab korduse peal armastuslaul (just nii – ühe meele fookustamine kindlale tegevusele koondab ka teise meele tähelepanu vaataja ja esitaja omaruumile) – võimaldab unustada pealtvaatajad ja keskenduda inimesele enda vastas.

Oma esimese dialoogi ajal tegingi selle vea, et lähtusin „sexyMF“ eeltutvustusest (lavastus tegeleb erootiliste kujunditega) ja lukustasin kohe alguses oma pilgu esitaja paremale käele, mis aeglaselt sõrmeotsi mööda oma keha libistades sai mulle omamoodi giidiks teekonnal kehamaastikul. Peagi aga tundsin, et pean endale käe jälgimist meelde tuletama, sest kõrvadesse voolav mahe jazz ja esitaja liikumatuna püsiv pilk meelitasid mind aina tihemini talle otse silma vaatama. Teise dialoogi ajal olin juba targem: kõik esitaja liigutused, olgu need siis meelad või stereotüüpselt füüsilise kehaga sobimatud, on kõige paremini näha tema silmadest, mistõttu pole mingit vajadust mujale vaadata – las muusika (nüüd kostus kõrvaklappidest rokilikumaid käike) ja harva võimalus kellegagi pikalt tõtt vaadata teevad oma töö. Tegidki ja ma mõistan väga hästi neid vaatajaid, kel diivanil istudes pisarad voolama hakkasid (mehed ei nuta, eks ole, aga no klomp oli kurgus mulgi).

„sexyMF“ on oma välisele diskreetsusele vaatamata ehk jõulisemgi manifestatsioon kui mis tahes põsk-riist-kontakt või nöörikera üsas. Nii on välditud ka plakatlikkust. Siit oleks üksjagu õppida ka meie turmteemade vaenupooltel, mistõttu väga loodan, et „sexyMF“ jõuab kunagi ka Eestisse. Vaikne sissejuhatus on ju juba tehtud: eelmisel „Baltoscandalil“ esitas sada vabatahtlikku sama lavastajatandemi „Atlast“ („Kui üks õpilane, kes tahab saada näitlejaks, häirib paljusid inimesi, siis kaks õpilast, kes tahavad saada näitlejaks, häirib rohkem. Kui kaks raamatukoguhoidjat … jne”) ja eelmine teatriaastagi läheb Eestis ilmselt ajalukku vähemusküsimuste jõulise lavalejõudmisega (ennekõike tänu Vaba Lava kuraatoriprogrammile).

„Apelleerimine sünnipärasele õigusele on palvetamine patriarhaalse isa poole: „Oh, ma vaeseke, anna mulle õigusi!“,“ ütles oma loengus Terre Thaemlitz.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar