Brandi stiilis intervjuu Alvis Hermanisega

Riia Uue teatri kunstiline juht Alvis Hermanis on veendunud, et oleks suisa seniilne kasvatada enda juhendatava näitlejakursuse üliõpilastest Riia Uue teatri näitlejate kloone.

UNDĪNE ADAMAITE

Inimelu võib olla väga pikk – nii sähvatab, vesteldes Riia Uue teatri kunstilise juhi Alvis Hermanisega tema kabinetis. Aknalaual on maailma tippteatrites tehtud lavastuste plakatite kõrval ka tema esimese, 1993. aastal Riia Uues teatris valminud lavastuse „Naasmine meenutab aeglaselt ja tüünelt voolavat jõge“ („Kā lēna un mierīga upe ir atgriešanās“, Steven Soderberghi filmi „Seks, valed ja videolint“ motiividel) raamitud afišš. Kadunud ajastu, möödunud sajand. See lavastus oli oma audiovisuaalse ja meelelise keelega toonases Läti teatris midagi üsna radikaalset. Hermanis kujundas ise lavaruumi, oli ise ka näitleja. Ta oli äsja naasnud Ameerikast, tema ümber hõljus salapärase ja elektriseeriva enfant terrible’i aura. Ta oli teinud ka oma mitte vähem autsaiderlikud filmirollid. Toona oli ta 28aastane, praegu 53. Nüüd loob Hermanis oma teatrit veel kord, otsast peale.

Pulbitsed energiast, näid rõõmus ja indu täis. Kas tunnedki ennast praegu nii?

Riia Uue teatri hoone remondi, trupi vananemise ja muude põhjuste tõttu on meie teatri uuesti ülesehitamine vältimatu. Möödunud aastal alanud tektoonilised muutused jätkuvad mõne hooaja. Nii näitlejakursuse juhtimine kui ka oma majja² naasmine on toonud nii suure töökoormuse, et pidin valima, kahel toolil istumine polnud enam võimalik. Ma ei saanud enam ühitada oma väliskarjääri ja tööd Riia Uues teatris. Tegin valiku.

Kas välislavastustel on kriips peal või oled nende hulka üksnes järsult vähendanud?

Hooaja kestel võin väljaspool Lätit teha ühe lavastuse. Olen väga valiv. Järgmistel hooaegadel sõidan vaid talvel paariks kuuks minema. Esmatähtis on töö oma näitlejakursusega, ma ei ole ju mingi silt, saan nendega tõepoolest iga päev kokku.

Kas hakkad kasvatama täiesti uusi taimi või teed tudengitest Riia Uue teatri näitlejate kloonid?

Sel suvel vastu võetud noored on sündinud 1999. või 2000. aastal, neil puudub XX sajandiga vähimgi side. Eelmine sajand on neile midagi sama kauget nagu mulle, 1965. aastal sündinule Teine maailmasõda – pelgalt abstraktne minevik. Seepärast on nad meie teatri tuumikule nagu teisplaneetlased. Saame anda neile üksnes kutseoskusi. Näitlejameisterlikkuse õppejõududeks on Riia Uue teatri inimesed: mina, Guna Zariņa jt. Kutseoskusi üritame edasi anda nii hästi kui oskame. Ent tähtis on hoida alles nende maailmatunnetus, pole vaja luua neid oma näo järgi. Selleks et saavutada professionaalne küpsus, peab näitleja olema vähemalt kümme aastat igal õhtul laval. Need noored hakkavad näitlejakutse vilju lõikama 2030. aastal.

Oleks suisa seniilne teha neist meie kloonid. Muidu tekib samasugune olukord nagu minu silmis väga austatud Adolf Šapirol, kes isoleeris oma viimase kursuse täielikult muust trupist. Nii tekkis ühe katuse alla kaks vaenutsevat truppi ning see päädis majasisese revolutsiooniga. Me ei taha sellise olukorra kordumist. Näitlejakoolitust saavad tudengid kaasatakse juba õpiajal võimalikult kiiresti lavastustesse.

Kui peaksid jätkama kirjastuse Neputns tellitud päevaraamatut, mida oleksid kirjutanud esimesel eksamijärgsel õhtul ja päris lõpus, kui kursus oli juba kokku pandud?

Sisseastumiseksamitel kogetu oli tõepoolest kultuurišokk. Kui püüdsin seda analüüsida, mõistsin, et tegemist on esimese internetimaailmas üleskasvanud põlvkonnaga. Ükskõik missugusele küsimusele vastamiseks piisab neil vaid paar korda nupule vajutada. Teadagi, Wikipedia tõttu on maailma entsüklopeediakirjastused pankroti äärel. Muidugi on noortel ääretult avar maailmapilt, ent mul tekkis põhjendatud kahtlus, kuivõrd suudetakse tabada sügavamaid seoseid.

Muidugi jagus ka koomilisi juhtumeid. Ingmar Bergmanist ei olnud peaaegu keegi midagi kuulnud. Üks tüdruk luges Jānis Pēterise³ luuletust. Kõige populaarsem värsisepp oli Guntars Račs.⁴ Ma ei taha paista mingi koolipapana, olen väga positiivselt häälestunud nendele erinevustele.

Kui tähtis on süstida loomupärase ande pealt sisse saanud tudengitesse kultuuriloolisi teadmisi? Vaevalt et need on seniilsed, pigem ikka igavesed väärtused.

Selle kohta, kas näitleja peab olema tark või mitte, on mitu teooriat. Praktikastki jagub nii poolt- kui ka vastunäiteid, mis neid teooriaid kinnitavad või ümber lükkavad. Kuulsaim näide on Tarkovski esinäitleja, kelle kohta Tarkovski ise on öelnud, et too olevat loll nagu saabas. Ma ei ütle, kes. Seejuures oli ta Tarkovski filmide intellektuaalne tunnusnägu. Või vastupidine näide: näitleja loeb iga päev läbi ühe raamatu, ent laval ei tõuse sellest talle mingit tulu. Riia Uues teatris töötamiseks pole võimalik XX sajandit ja sellele eelnenut täielikult ignoreerida. Oleme ju intellektuaalidest snoobide teater selle kõige halvemas tähenduses ja tunneme selle üle uhkust. Tudengid peavad suutma kaasa rääkida.

Pole tarvis olla antropoloog, et märgata, kui palju on aeg muutunud. Minu sõprade lapsed Hollandis fännavad mingit Lõuna-Korea popgruppi, mõistagi ei istu nad toas nelja seina vahel ega loe Tšehhovi või Blaumanise näidendeid. Mul endal on eri vanuses lapsed, näen, et inimajus on toimunud pöördumatud muutused. Informatsiooni ahmitakse kiirusega, mis käib üle mõistuse, neil on raskusi keskendumisega – seda on mulle rääkinud teistegi riikide teatrikoolide õppejõud. See põlvkond suudab vaevaliselt millelegi keskenduda üle kümne minuti.

Vastuvõetud tudengeid ühendab tõik, et nad kõik on väga mitmekülgsed. Tegeldakse ühendamatute asjade ja hobidega. Üks poiss laulab nii punkbändis kui ka meeskooris ja osaleb laulupeol. Kõik on nii kummaline ja üllatav. Seejuures ei oska ma öelda, kui paljud neist suudavad mõista ja nõustuda, et õpetame neid elukutseks, mille nimetus on Riia Uue teatri näitleja. Sisuliselt on tegemist elukestva projektiga. Rõhutan, me ei kavatse koolitada lihtsalt näitlejaid, vaid just näitlejaid meie teatrile. Kahtlen, kas nad suudaksid nelja aasta möödudes pärast meie koolituse läbimist leida end mõnes teises teatris. Riia Uue teatri näitlejad on liialt iseseisvad, et muganeda konventsionaalse teatrimudeliga, mis on pigem pärisorjus, kus näitlejad on lihtsalt käsutäitjad. Ei tea, kas tudengid mõistavad, et tegemist pole järjekordse hobiga, vaid Brandi stiilis täispangale minekuga – kas kõik või mitte midagi.

Kuidas valisid 300 seast välja need 18 tudengit? Kas on olemas mingeid enam-vähem ratsionaalseid kriteeriume või jääb kõik intuitsiooni, subjektiivse ja irratsionaalse sümpaatia otsustada?

Rääkisin enne sisseastumiseksameid pikalt-laialt inimestega, kes on aastaid istunud igasugustes komisjonides ja valinud välja tulevasi näitlejaid. Keegi ei suutnud sellele küsimusele sisuliselt vastata. Kosteti, et tegu on loteriiga, esmajoones tuleb usaldada intuitsiooni. Ma lihtsalt küsisin endalt, kas sooviksin vaadata seda inimest kaua, isegi väga kaua? Tegemist on ju kummalise elukutsega. Otsime inimesi, kes suudavad igal õhtul mitme tunni kestel, hämaras ja suures ruumis hüpnotiseerida paljusid teisi inimesi. Vajame näitlejaid, kes suudavad suures saalis mängida peaosi, kes võivad kanda oma õlgadel lavastust ja selle eest vastutada. Peale meie trupi tuumiku ei tõestanud teised – ka need, kes möödunud aastal teatrist lahkusid –, et suudavad mängida peaosa suures saalis. See nõuab erilisi šamaanlikke võimeid – nii õpituid kui ka loomuomaseid.

Kas sain õigesti aru, et kõik 18 Riia Uue teatri tulevast näitlejat peavad suutma hiljem teha oma monolavastuse?

Ei, monolavastus pole kohustuslik. Igas lavastuses, kus koos palju näitlejaid, on keegi, kes hoiab ohje oma käes, on mootoriks. Paljud huvitavad inimesed ei peaks mitte mingil juhul töötama näitlejana. Võin oma sisemise skanneriga puht energeetiliselt kindlaks teha, millisele inimesele on määratud olla meedium, kes vabatahtlikult eksperimenteerib erisuguste psüühikaseisunditega. Näitleja elukutse on vaimselt ohtlik. On olnud toredaid, ent hapraid inimesi, kelle näitlejatee on viinud hullumajja. Olen olnud mitme sellise juhtumi tunnistaja. Tahan teha oma tudengitega lavastusi, ent lavastajana pole ma nõus vägivaldselt murdma näitleja psüühikat. Tean, et see on osutunud tihti tulemuslikuks, olen näinud, kuidas seda tehakse, kuid ise ei teeks ma seda mitte mingil juhul. Sestap võisin sisseastumiseksamite aegu olla rahul, et kaitsesin paljusid inimesi näitlejaameti eest.

Milline on õppekava? Tahad hoiduda rutiinist, ent ilma näitlemiskunsti aabitsatõdedeta, näiteks Stanislavskita, ei saa samuti läbi?

Me pole dotsendid ja professorid ega kuulu akadeemilisse maffiasse. Oleme praktikutest meistrid. Arusaamatu, miks tihti viivad Lätis näitlejakoolitust läbi inimesed, kes ise pole ealeski laval mänginud. See on sama mis õppida autojuhtimist kelleltki, kes ei ole rooli keeranud. Meie pedagoogilised oskused on tööga tuhandeid kordi proovile pandud. Teame, mida näitleja tegelikult vajab, et siseneda vajalikku seisundisse, ning mida, et sellest välja tulla. Olen õppinud kõikide läti teatripedagoogide käe all, aga mitte ükski neist pole kordagi vihjanud, kuidas näitleja peaks rollist väljuma. Järelikult pole tegemist õige tehnoloogia ja meetodiga.

Näitlejakoolituse klassika sisaldab laulmisõpetust, lavalist liikumist, vehklemist, tantsu, isegi prantsuse keelt läheb vaja. Kas nüüdisteatris töötav näitleja peaks õppima ka antropoloogiat, bioloogiat, ajakirjandust? Mida Riia Uue teatri tulevased näitlejad veel õpivad peale sinu ja teiste näitlejameisterlikkuse tundide?

Kõik ained, mis ei puuduta näitlejameisterlikkust, usaldame esimesel aastal Läti kultuuriakadeemia õppekava ja meetodi hooleks. Nii selgub, mis on midagi väärt. Ma ei saa oponeerida sellele, mida ma ei tea.

Kas kõik tudengid saavad pärast Riia Uue teatri näitlejaiks? Või jätkad nende iga-aastast proovilepanekut ja palud mingil hetkel samuti lahkuda?

See sõltub täielikult neist endist. Kui nelja aasta pärast on kõik 18 ujunud teisele kaldale, siis leiame mooduse, et kõik võetaks truppi. Lāčplēšise tänaval saab olema palju suurem teater. Kolm lava tuleb igal õhtul paralleelselt ära täita.

Kas oled jõudnud unistada lavastusest, millega uus teatrimaja kord avatakse?

Olen sellele mõelnud. Üks lugu sobiks ideaalselt: Paul Claudeli „Atlasskingake“ (1929) – minu arust kõige kaunim näidend, mis eales kirjutatud. See on niivõrd ilus, et ma vist ei kärsi oodata ja lavastan selle enne ära. Tegevus toimub XVI sajandil, kõikidel kontinentidel, kui hispaania meresõitjad avastasid üha uusi ja uusi maid. Näidendis on metafoor, et kogu maailm on teater.

Tundub, et üleminek uude teatrisse toimub tasapisi, sisuliselt on see juba alanud. Pole nii, et ühel hetkel võib kella lüüa ja kuulutada: „Teater on lõpuks valmis!“

Kas näitlejakursuse vastuvõtt tõi meelde aja, kui ise õppisid? Mis su kursusest on saanud?

Mina olen õppinud Läti riiklikus konservatooriumis. Pärast keskkooli tahtsin saada lavastajaks, aga ei saanud kohe sisse, olin mittevastuvõetute nimekirjas teine. Pidin aasta õppima tehnikumis: see oli Uzvara kommivabriku tehnikum, õppisin lutsukommide valmistajaks. Sain isegi diplomi – lutsukommide Bodrost tehnoloog.

Seejärel sattusin Valmiera teatri kursusele. Praegu töötavad sellelt kursuselt näitlejana Ilze Pukinska Valmiera teatris ja Ģirts Ķesteris Läti Kunstiteatris. Ķesteris on kaks aastat vanem, ta liitus kursusega pärast sõjaväge. Õppejõudude kaleidoskoop oli väga erisugune ja vastuoluline: Pēteris Lūcis, Māra Ķimele, sekka Edmunds Freibergs, Imants Adermanis ja Helēna Romanova, kes üritas juba esimesel loengul kõiki veenda, et me näitlejaametit ei valiks. Pärast sain aru, miks.

Enne teatrikooli õppisin veel Riia kinostuudio juures tegutsenud filminäitlejate stuudios. Olen toode, mida on voolinud kõik teatrikoolituse adeptid: Arnolds Liniņš, Pēteris Krilovs, Anna Eižvertiņa, Edmunds Freibergs, Māra Ķimele, Pēteris Lūcis, Modris Tenisons, Roberts Ligers jt. Mul pole olnud sellist ühteainsat inimest, keda oleksin saanud kutsuda oma meistriks. Pedagoogilist kogemust mul pole, see-eest aga rikkalik katsejänesekogemus.

Kas tundsid oma õppejõudude vastu austust või tundus, et nad ajavad ebahuvitavat vanainimesejuttu?

Kui nüüd olen avastanud, et on tudengeid, kes ei ole midagi kuulnud Bergmanist, siis tookord tuvastasin kollok­viumil, et Imants Adermanis ei teadnud, kes on Jerzy Grotowski. Muidugi kaotas ta mu silmis austuse. Mul olid ehtsad meistrid, kes ei tuginenud raamatuile, vaid lavakogemusele.

Mõistan, et pedagoogitöö tähendab mu elus meeletut pööret. Lavastajal on väga enesekeskne amet – muudkui utsitada näitlejaid, et saada neist kätte vajalik tulemus. Lavastaja ja näitleja kasutavad alati teineteist töövahendina ära. Tulevaste näitlejate õpetamine on midagi täiesti uut. Tegemist on ju inimestega, kellel ei ole mingeid kogemusi, kes alustavad nullist. Välismaal töötades olen alati püüdnud mitte teha tegemist noorte näitlejatega, ei ole tahtnud nendega mässata. Kui eesmärgiks on lavastus, siis tundub pedagoogiline töö ajaraiskamisena. Nüüd on muidugi risti vastupidine olukord. Lähitulevikus tulemust ei tule, eelkõige on tähtis protsess. See võib olla väga vägev. Aastatega langeb iga elukutse rutiini, miski tekitab igavust. Nüüd on mul oivaline võimalus vaadata vampiiri kombel kõike uue nurga alt.

Tundub, et see näitlejaks pürgiv põlvkond on väga iseteadlik – kohati põhjusega, kohati mitte. Kas nad olid eksamitel närvis?

Jah ja ei. Seda sai näha küll, et neil on meist suurem iseteadlikkus, ent muidugi olid nad närvis. Sisseastujad on hapras ja hellas olukorras, täiesti kaitsetud. Närveerimisega on niimoodi, et mida vanem näitleja, seda rohkem ta pabistab. See on objektiivne näitaja. Närveerimine käib asja juurde, näitleja maadleb sellega igal õhtul – lõputu madin. Tulevasi tudengeid valisin üheskoos mõne näitlejaga, närveerimine paistis kohe silma, ent see ei otsustanud midagi.

Näitlejate kursuse vastuvõtmiseks oligi viimane aeg. Alanud hooajal on kuidagi nii välja kukkunud, et kõigis lavastustes käsitletakse vananemisteemat. Noored ja vanad, põlvkondade vahetumine on praegu kujunenud ka üle maailma keskseks teemaks. Elame entroopia ajastul. Entroopia tähendab seda, et isoleeritud süsteem on määratud kokku varisema, lahustuma, likvideeruma. Likvideeruvad kõige erinevamas tähenduses suletud süsteemid: ühiskond, riik, perekond, kultuur. Globalism kiirendab entroopiat meeletus tempos.

Riia Uue teatri hooaeg avati lavastusega „Linda Vista“.⁵ Kas sa ise adud ka seda keskealise inimese peataolekut, kui avalikkus on tõstnud kilbile igavese nooruse ja keskmine eluiga aina kasvab?

Minu üle 50aastased tuttavad sõitsid suvel Positivuse festivalile, andusid seal kõiksugustele ekstreemsetele spordialadele. Paistab, et nad ei saanud sugugi janu täis. Minuvanused on praegu justkui pioneerid. Elu ise sunnib meid õnneliku pensionäripõlve maitsmise asemel peataolekust üle saama ning mõtlema, kuidas edasi elada.

Ent sama kehtib ka noorte kohta. Minu nooruspäevil tavatseti öelda, et küll need noored saavad ikka kiiresti suureks, aktseleratsioon jms. Nüüd on hoopis teisiti – praegused 30aastased käituvad justkui kunagised teismelised. Keksutavad rohutirtsu kombel läbi elu, ammutavad uusi muljeid ja naudivad täiel rinnal tarbimisühiskonna pakkumisi. Saan seda öelda oma vanemate laste najal, nad lükkavad täiskasvanuelu üha kaugemale ja kaugemale. Võib-olla on see seotud Euroopas praegu valdava meeletu tööpuudusega. Hispaanias ja Itaalias ei suuda peaaegu pool kõrgharidusega noortest tööd leida ning elatakse endiselt papa-mamma kukil. Saksamaal on täheldatud, et praegused 30aastased elavad isegi vanavanemate kulul. Läänes on pensionärid rikkaim ühiskonnakiht, mitte nagu meil. Kõikides vanuserühmades on oma nihked.

Kuidas valisid alanud hooajaks lavastajaid? Kas kutsusid endale kontrastiks selliseid, kes lavastavad teistmoodi kui sina, või panustasid sugulashingedele?

Seni olin eelkõige lähtunud lavastajate nimekusest, mitte sellest, mida lavastada taheti. Alles esietendusel vaatasin tehtut esimest korda. See kogemus pärineb välismaalt – ega mullegi meeldi, kui keegi topib oma nina minu tegemistesse. Möödunud hooaeg sundis tegema korrektiive.

Täiesti juhuslikult oli üldpilt väga sünge, peaaegu kõigis lavastustes käsitleti inimloomuse tumedat poolt. Seda oli liiga palju, mulle endalegi ei meeldinud.

Nüüd oleme otsustanud olla viimse hingetõmbeni populistlike väärtuste eest seisev ultraliberaalne teater. Lahtiseletatuna: erinevalt libaliberaalidest usume tõepoolest, et on kõige erilaadsemaid ja vastuokslikumaid seisukohti, populism tähendab inimestele olulisi väärtusi. Teater ei pea vaatajat ometigi mutta tampima, vaid aitama elada. Kui lavastaja subjektivism hakkab juba üle ääre peksma, siis kahaneb seda aktsepteerivate vaatajate hulk. Tahame olla väga populistlik teater, teha lavastusi inimestele tähtsatel teemadel. Kutsun lavastama neid, kelle lavastusi tahan ka ise vaadata.

Olla teatri kunstiline juht tähendab ei rohkem ega vähem kui oma maitse järgimist. Üks inimene valib ja otsustab. Kui läheb nihu, siis süüdistavad kõik kunstilist juhti. Muidugi, kõike otsustab üksnes minu maitse, kuid sellega tuleb leppida. Uudis on see, et hakkan põhjalikult süüvima teatrile pakutavatesse materjalidesse. Peaaegu kõigil juhtudel lükatakse lavastajate esimene ja teine, puhuti isegi kolmas-neljas pakkumine tagasi.

Kuidas õnnestus kutsuda lavastama Eimuntas Nekrošius?

Mullu liitus meie teatriga teatriteadlane Margarita Zieda, kes tunneb Saksa teatrit minust paremini. Hakkasime mõtlema, kellega välismaistest lavastajatest tahaksime koostööd teha. Margarita käis riburada igasugustel Euroopa showcase-festivalidel, kus sai näha nende riikide huvitavamaid lavastusi. Huvitusime iga riigi kuumadest nimedest.

Õige varsti aga taipasime, et meie trupi spetsiifika on eripärased näitlejad. Riia Uues teatris töötab laias laastus seitse maailmatasemel näitlejat, Läti Kunstiteatris ja Läti Rahvusteatris pole ühtegi, Valmiera teatris on kaks, Liepājas ka kaks. Nimesid ei ütle ma põhimõtteliselt. Kui meil on sellised näitlejad, siis peab ka lavastaja olema nendega võrdväärne. Tänapäeva kontseptuaalse uue teatri lavastajad teevad huvitavaid töid, ent nende näitleja võib olla kes tahes. Pole vahet, kas mängib Kaspars Znotiņš või äsja teatrikooli lõpetanu. Tõdesime, et meie näitlejatega võrdväärseid lavastajaid tuleb otsida vanema põlvkonna tegijate seast: Andrea Breth, Christoph Marthaler, Eimuntas Nekrošius – nende lavastused ei toimi, kui seal ei mängi silmapaistvad isiksused.

Mõistsin, et pean Nekrošiuse juurde sõitma. Leidsin internetist kena nimega hotelli Shakespeare, otse keset Vilniust. Kui helistasin ja pärisin, kas võiksime pärast proovi kokku saada, tuli välja, et tema teatri Meno Fortas proovisaal asub hotelliga ühe hoovi peal. Olen Nekrošiust tahtnud juba varemgi meie teatrisse kutsuda, esimest korda 15 aastat tagasi. Seekord olin pealekäivam. Oleme eri põlvkondadest, kunagi pidasin Nekrošiust oma eeskujuks ja õpetajaks. Nüüd, aastate möödudes, oleme juba rohkem kui kolleegid. Tihti oleme lavastanud ühes ja samas teatris ning samade näitlejatega. Nekrošius lavastab Riia Uues teatris tuleval aastal Ibseni „Brandi“.

Miks just „Brand“? Kas sa ise pakkusid selle talle välja?

Jah. Nekrošiuse esimene pakkumine oli „Gilgameši“ eepos, kuid selle puhul oleksid peaosades pidanud olema noored näitlejad, keda meil veel pole. Seepärast oli tarvis midagi muud. Ibseni „Brand“ on õigupoolest samuti lugu noorest inimesest, kuid põlvkondade vanusepiiride nihkumise tõttu ei lähe see tänapäevaste vanustega enam kokku. Schiller kirjutas „Röövlid“ 17aastase noorukina – teda ei saa ju üldse tõsiselt võtta. Seepärast peab tänapäeval Brandi mängima elukogenud inimene, rääkimata näitlejameisterlikkusest. Pakkusin selle materjali välja, sest meie teatri mitmele tippnäitlejale jagub selles väärikat tööd.

Kuidas seletad oma üliõpilasetele, miks on koostöö Nekrošiusega nii eriline? Miks käidi Nõukogude ajal Vilniuses bussidega tema lavastusi vaatamas, justkui palverännakul?

Eraldi tuleb rääkida vormist ja sisust. Tookord oli nn metafooriteater ülimalt revolutsiooniline lavastamisviis. Selles ei keskendutud mitte teksti esitamisele, vaid sellele, et teksti sügavamat tähendust mitte teksti kaudu esile tuua. Muidugi, igaüks võib tudengietüüdis välja tulla mingi metafooriga, ent Nekrošiuse metafoorid erinevad teistest selle poolest, et need on geniaalsed. Samasuguse revolutsiooni viis Euroopas läbi Pina Bausch. Kuigi ta lähtus tantsuteatrist, oli ta esimene, kes kõneles metafooride abil. Bausch läänes ja Nekrošius idas muutsid teatrikeele paradigmat.

Mis puudutab sisu, siis Nekrošiuse lavastused on alati vaimsest vertikaalist. Ei saa üle ega ümber tundest, et ta kannab oma õlgadel kõiki maailma muresid ja hädasid. Selles suhtes meenutab ta Grotowskit, seda suurt teatrimärtrit. Nekrošius ja igasugune postmodernism on omavahel kokkusobimatud. Mäletan, et umbes 15 aastat tagasi arutasime temaga ühte lugu, mille oleks võinud lavastada. Autoriks Romualdas Granauskas. Pärisin Nekrošiuselt, et miks? Ta vastas sõnadega, mida ei kasutanud ükski kunstnik tookord, tänapäevast rääkimata: „Alvis, selles loos on kõik – kodumaa-armastus, isaarmastus, ligimesearmastus, armastus looduse vastu.“ Ei tea, kui palju peaks praegu kunstnikule peale maksma, et ta räägiks selliste sõnadega. Muidugi, tänapäeva kunstnik peab olema küüniline ja irooniline. Mainisin kord saksa näitlejatega proovi tehes täiesti juhukombel sõna „Jumal“. Taipasin, et seda sõna on nüüdiskunstis lausa keelatud kasutada. Parimal juhul selle üle vaid naerdakse. Nekrošius läheb juurteni välja. On kunstnikud, kes kasutavad kogu elu ühte kunstikeelt, kes ei üritagi, erinevalt minust, kogu aeg midagi uut nuputada. Nekrošius, Marthaler, Castorf – nad kõik lavastavad kogu elu ühte lugu.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

1 Undīne Adamaite, Intervija ar režisoru Alvi Hermani. Branda stilā. Ilmus Läti ajalehes Kultūras Diena, 25. VIII 2018. Sirp avaldab lühendatud intervjuu kirjastuse Dienas Mediji loal.

2 Riia Uue teatri maja asub Lācplēšise tänaval.

3 Tegelikult Jānis Peters: sündinud 1939. aastal, läti luuletaja, publitsist, ühiskonnategelane ja diplomaat, Läti Rahvarinde üks asutajaid ja liidreid.

4 Guntars Račs: läti muusikaärimees, muusik ja laulusõnade autor.

5 Tracy Lettsi näidend, lavastaja Alvis Hermanis, esietendus 1. IX 2018.