Belgia on Euroopa kokpit ja kemmerg

OTT KARULIN

Mõne nädala eest esietendus festivalil „Impulstanz“ Belgia lavastaja ja kunstniku Jan Fabre „Belgia reeglid / Belgia ruulib“, mis maalib üksjagu lustliku, aga ka kriitilise portree autori kodumaast. Kuigi võrreldes Eestiga on Belgia rahvaarvult suur riik, tundub selle lavastuse põhjal, et mõned küsimused on samad mõlemas riigis. Neist Jan Fabrega vestlesimegi.

Millal saab rahvuslikust uhkusest natsionalism?

Paremäärmusluse või sallivamalt väljendudes natsionalismi esiletõus pole kahjuks ainult Belgia fenomen, vaid täheldatav terves Euroopas, maailmaski. Sellised populistlikud liikumised tekitavad hirmu. Olen eluteel kolmel korral pidanud oma füüsilise turvalisuse pärast muretsema. Näiteks pärast „Taevase naudingu“ („Heaven of Delight“, Brüsseli kuningaloss 2002) valmimist pidin flaami paremäärmuslaste ähvarduste tõttu korduvalt ööbimiskohta vahetama. Nad määrisid mu koduuksele ekskremente ning saatsid kirju (kusjuures need polnud anonüümsed), kus mind nimetati kuningannakeppijaks ja rahva reeturiks. Nende eesmärk on iseseisev Flaami riik, aga mina ei poolda Belgia jagamist, kuigi arvan, et kunstnik peab säilitama sõltumatuse ega tohi olla ühegi partei või organisatsiooniga seotud.

Ka lavastus „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“ (2015) käsitleb muu hulgas ülimalt inimlikke rituaalseid ja vaimseid tegevusi ja mõtteid, pannes meid silmitsi ühiskonna normide, seaduste, käitumise ja moraalireeglite rikkumisega. „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ siiski pole lavastus natsionalismist, vaid pigem selle täielikust puudumisest. Belglased on oma rahvusliku uhkuse puudumise üle uhked ja minu lavastus on teatraalne mõistujutt sellest kaunist ja veidrast kuningriigist. Kasvava natsionalismi, suletavate piiride ja hirmu ajastul paneme pea pakule, näitame oma tugevust ja haavatavust – tehes seda huumori kaudu, muigega.

Mis on kultuuriline identiteet? Riigid ja rahvad asuvad vastaspoolele, aga kas me saame selles süüdistada kultuurilisi erinevusi, selmet otsida euroskeptitsismi ja mitmekultuurivastasuse põhjuseid majandus- või poliitikasfäärist? „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ on lähivaade Belgia sürrealistlikule identiteedile, mis võib viia parema mõistmise või isegi selle tähistamiseni.

Jan Fabre: „Belglased on oma rahvusliku uhkuse puudumise üle uhked ja minu lavastus on teatraalne mõistujutt sellest kaunist ja veidrast kuningriigist.“

janfabre.be

Belgia reeglid / Belgia ruulib“ heidab tõepoolest nalja rahvuslike müütide ja tavade üle viisil, mida parem­äärmuslased peavad rahvusvastaseks. Kas te mõistate, kust selline tõlgendus tuleb, ja kuidas seesuguseid eriarvamusi vahendada, tõlkida?

Jah, flaami paremäärmuslastele ilmselt ei meeldi see lavastus ideoloogilistel põhjustel – sest ma pühitsen Belgiat, mida nemad jagada tahavad. Kunstnik loodab alati, et suudab puudutada iga vaataja mõistust ja südant ning usun, et nii on ka nendega, kes valivad parem­äärmuslasi. Enamik sellistest ideoloogiatest keskendub hirmu tekitamisele, kasutades sageli mahlakat kõnepruuki ning võimendades stereotüüpe ja eelarvamusi. Kunstnikul peab inimeste hirmude ja pahameele suhtes olema tundlik kõrv, tahe pakkuda humaansemat alternatiivi.

Belgia on ühtaegu Euroopa kokpit ja kemmerg. Jah, Molenbeekist on meedias saanud kannatuste sümbol, aga Belgia on samal ajal ka hea integratsiooni näide – ainuüksi Antwerpenis elab koos 117 rahvust, mida on enam kui näiteks New Yorgis, ja loodetavasti jääb nii ka edaspidi, sest see inspireerib ja rikastab.

Milline on kunsti roll rahvusliku identiteedi kujundamisel?

Ma olen juba nelikümmend aastat töötanud väga rahvusvahelise trupiga ja nii ka lavastuses „Belgia reeglid / Belgia ruulib“. Just belglaste ja mittebelglaste kohtumine on olnud selles protsessis kõige huvitavam, sest väljaspool olijad kogevad Belgiat, belglasi ja nende identiteeti hoopis teisiti, sageli ka selgemalt. Tegelesime proovides palju rahvuse ja identiteediga, sest tänapäeval kasutatakse neid mõisteid sageli ettekäändena, vahendina mõne poliitika pealesurumiseks. Küsisime, kas on võimalik neid mõisteid tõlgendada viisil, mis eraldamise asemel liidab ja seob. Kuigi viimasel ajal, eriti pärast terrorirünnakuid ollakse varasemast rohkem hirmul, hirm veel ei valitse. Me ei tohigi lasta hirmul võitu saada, sest see oleks terroristide võit. Me peame ülistama elu, tulema kokku ja näitama, et need rünnakud meie elu ei määra. Nagu on öelnud belglane Mohamed El Bachiri: me peame olema armastuse, mitte hirmu džiha­distid.

Belgia reeglid / Belgia ruulib“ trupis on mitu noort, kellega töötate esmakordselt, sh eestlane Ursel Tilk. Kuidas see prooviprotsessi mõjutas?

Mitme põlvkonna etendajate kaasamine on alati meeldiv. Selles protsessis oli väga ilus näha, kuidas vanemad inspireerivad noori. Näiteks Ursel Tilga ja minuga juba 19 aastat koos töötanud Annabelle Chamboni suurepärane duett, kus Urseli mängitud saksofonimuusika astub dialoogi tantsijaga – kokku saavad belglane Adolphe Sax [saksofoni looja – toim] ja belgia kunstniku Félicien Ropsi loomingust inspireeritud prostituudiks maskeerunud surmakarakter. Kindlasti on Ursel palju õppinud ka horvaadi näitlejannalt Ivana Jozicilt ning muusikult, heliloojalt ja etendajalt Andrew Van Ostadelt, kelle loodud on lavastuse karnevalitantsude muusika. Aga eks ka vanemad ammuta jõudu noorte metsikust energiast ja inspiratsioonikirest, sest just eri vaatepunktid tagavad innustava dialoogi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming