Beckettlikult tume, perrylikult tõhus teater

Hendrik Toomperel on Florian Zelleri mõnevõrra tühja, morbiidsevõitu näidendi põhjal õnnestunud luua tehniliselt veatu, taotluslikult ülesätitud, ent kuratlikult elus lavastus.

MEELIS OIDSALU

Tallinna Linnateatri „Mineku eel“, autor Florian Zeller, tõlkija Kadi Herkül, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Jaanus Laagriküll. Mängivad Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp ja Priit Pius. Esietendus 27. X Taevalaval.

Teatrilava tõstetuses on midagi heldima panevalt naeruväärset. Seetõttu on äge vahelduseks kogeda teatrit, mis on tehniliselt filigraanne, ent mingil muul tasandil otsekui lõdvestunud, et saada sujuvaks osaks popkultuurilise ühisteadvuse voost. Nagu kvaliteetne popmuusika. See lõdvestumus ei ole vormiline (st ma ei räägi rahvateatrist või Valle-Sten Maiste hiljuti kirjeldatud bisarsest teatrist) ja seda ei igatse ma ainult stanislavskiliku teatri puhul. Ka postdramaatilist teatrikeelt kiusab mingi veider tõstetuse, elitaarsuse, popkultuuri tõrjumise paine.

Eelviimati kogesin popkultuuri ja teatri kosutavat kohtumist just stanislavskilikus võtmes, Tallinna Linnateatris, kus vaatasin Pulitzeri auhinnaga pärjatud, tänapäeva Tšehhoviks nimetatud Annie Bakeri näidendi „John“ lavastust. Et auhinnatud draamakirjanik võtab kätte ja kirjutab kõrgkultuurilises või tõsiteaduslikus mõistes midagi nii piinlikku, kui seda on esoteerikat ja paranormaalsust kohmakalt pühitsev, igasuguse dramaturgilise kandvuseta näidend „John“, ning et seda teksti siis tõsistanislavskiliku pühendumusega lavastatakse, Anu Lambiga suurepärases peaosas … sihukest julgust teatris iga päev ei kohta.

Ka paljumängitud prantsuse näitekirjaniku Florian Zelleri näidendit „Mineku eel“ võib käsitada popkultuuri sündmusena ja seda sugugi mitte seetõttu, et mõlemat lavastust ühendab nutitelefonide teatraliseerimata, argine kasutus laval. Zelleri näidend, nagu Theatrumis Maria Petersoni suurepärases lavastuses etenduv ja märksa akadeemilisema koega „Isagi“, mängib mälu- ja minapidevuse teemaga ning miksib äratuntavalt absurditeatri sämpleid.

Äsja naise matnud menukirjanik Andréd (Andrus Vaarik) on juba pikemat aega vaevanud mäluprobleemid.

Siim Vahur

Äsja naise matnud menukirjanik Andréd (Andrus Vaarik) on juba pikemat aega vaevanud mäluprobleemid. Zeller teeb André probleemist vaataja mure, alternatiivsed olevikud segunevad laval, eelhoiatuseta. Näitlejad liiguvad psühholoogilist usutavust kaotamata ühest lavapildist teise aja ja tegevusliini ühtsuse nõuet järjekindlalt rikkudes. Näidendi tegelased keskenduvad laval oma teadvusenihetest tingitud uskumatusehoogudega hakkamasaamisele, need hood esinevad lavastuses läbivalt ja regulaarselt, otsekui kitarririfid toimivas poplaulus.

Zeller õrritab vaatajat André armukese (Ursula Ratasepp) ja sohipoja (Priit Pius) välja ilmumisel puhkeva „kriisiga“. Mingi aja pärast, kui teadvusenihked laval ei tundugi enam nii ootamatuna, kui daam mu ees reas teatrikaaslast enam ei müksa, küsides, et „mis see nüüd oli, kumb siis ära suri seal peres, ema (Anne Reemann) või isa?“, jõuab ka mulle kohale, et kurat, see armukese­stseen oli ju efektne, aga suurema sisulise taotlusteta laulusisene teaser, peibutismeloodia. Nagu ka iga perekonnadraamaga kaasas käiv kohustuslik kinnisvaramüügikonflikt. Maakler Paul (Priit Pius) on lavale tulnud selleks, et kõikvõimsa autori järjekordse efektse dramaatilise rifi (lavale ilmub maakleri pruudi ema, kelle matustele maakler justkui saabus) saatel näppu visata.

Zeller on oma poploo psühholoogilise marinaadi, milles André pere liikmed ligunevad, koostisosad maitsekalt välja mõõtnud. Pöördumatult haigestunud lähedase hooldamine võib olla raskem kui lein ning viia põetaja suuremasse kriisi, kui haige ise ongi. Haige lähedane võib osutuda teispoolsuse kurnavaks saadikuks. Heale poploole omaselt autor markeerib probleeme, pikemalt süüvimata.

Erinevalt „Isast“ ei ole näidendi „Mineku eel“ perekonnapea tütardel (Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusberg) tantsutüdrukute rollist enamat antud, autor ei paku neile võimalust oma surelikkusest või üleüldse endast kui täieõiguslikust draamategelasest teadlikuks saada, ema äsjasest matusest, isa haigusest hoolimata. Ja nii ongi efektsem.

Milliseid küsimusi tekitab ema surm ja isa haigus tütardes? Tundub, et ei mingeid. Ma ei näe neis tegelastes surmaläheduse peegeldust. Isa päevikuid kirjastaja palvel läbi töötama saabunud Anne’i (Elisabet Reinsalu) abielu on lagunemas, just André vanemast tütrest võiks saada näidendi telgtegelane, aga ta ei huvita Zellerit. Autor on nihestatud, unenäolise selgusetunde, teatraalse refrääni otsingul, hämarduva enesetajuga Andrést ja tema perekonna tragöödiast on tal ükskõik. Hendrik Toompere mängib Zelleri popteatri mängu hingestatult kaasa, „Mineku eel“ on tema seades samuelbeckettlikult tume, aga katyperrylikult tõhus track.

Nagu Toompere lavastuste puhul enamasti, on vaeva nähtud visuaaliga (Jaanus Laagrikülli lavakujundus). André maamaja uksest avaneb vaade aeda, mis on justkui teadvuse tagaaed, kust ilmutakse lavale, et tunda teadveloleku piinu. Mingite valgete graanulitega imiteeritud vihmasajul on etenduse alguses ja lõpus vaatamiskogemust riituslikult puhastav-värskendav toime. Tagaseinas kuvatakse vastavalt otsitavale meeleolule video õunapuuõitest või troopilisest tormist (tapvalt äge kadreering Lauri Urbilt).

Rolliansambel on kindlalt hääles. Kõik (ka nimetatud „tantsutüdrukud“) silmanähtavalt teavad oma kohta ja mängivad selle uhkusega välja. Andrus Vaariku soolo „kus mu koht on?“ ajaks ka grillkanal kananaha peale. Anne Reemanni Madeleine esitab mehe üleaisalöömistest kuuldes põrandale kukkununa üürikese, aga ühe meeldejäävama numbri nüüdistantsu ajaloos. Robustsuses, millega Reemann etenduse lõpus porgandeid koorib ja pärast seda porgandipurust põrandat pühib … selles on haiglast filigraansust. Ja ma poleks iial osanud arvata, et Ursula Ratasepa (proua Schwartz) naiselikkuses on nii tumedaid-täidlasi rante, mis lavastaja etteantud groteskse vanadaami väärikusevõõba altki läbi kumavad.

Lavastust iseloomustavad mitmed error’i-esteetikale panustavad misan­stseenid, mis on nii hästi läbi harjutatud, et juhuslikuna näiv vaasi ümber­ajamise, prügikühvli otsa komistamise, brošüüri mahapillamise vms hetk kordus teisel vaatamisel identselt. Toomperel on Zelleri mõnevõrra hõreda näidendi põhjal õnnestunud luua tehniliselt veatu, taotluslikult veidi ülesätitud, ent sellest hoolimata või hoopis sellest tingituna kuratlikult elus lavastus. Nagu filigraansele poploole kohane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht