„Baltoscandal”

Rait Avestik

Teatriinimest võiks tuulutada ka teiste vahenditega, mitte ainult liikumise, liigutamise, fragmentaarsuse ja narratiivi eitamisega. Saksa teatri She She Pop vaesus või rikkus: kuna lavastust „Miks sa ei tantsi?” oma jõududega etendada ei jõutud, paluti tungivalt osalema kõiki pealtvaatajaid. Teiste hulgas nägid oma võimalust teatrikriitik Madis Kolk ja kultuuriajakirjanik Eva Kübar.

Mitmete muude ülesannete ja eesmärkide kõrval ongi „Baltoscandali” üks olulisem põhjus (eksisteerimise põhjus) just õhutamine. Õhutamine ehk ärgitamine vaatama uusi olukordi uue või vana pilguga ning vaatama vanu, tuttavaid olukordi (olgu need siis teatris või igapäevas) uue(nenud) pilgu ja mõttega. Teater kui kunstiliike ühendav ja sisaldav nähtus on just sobiv võimalus enese ja ümbritseva ülevaatamiseks, taustade loomiseks, kust peegelduda või põrkuda, hea ja valutu vahend. Isegi meeldiv ja vahetevahel põnevgi. Värske pilguga ümbritseva vaatlemine ärgu aga ärgitagu kõike olevat ja tuttavat uuendama, vastupidi – uuenenud pilk nähku taas tuttavas värskust, turvalisust ja olulist. Selliselt on mu meelest „Baltoscandal” 10 aasta jooksul inimesi õhutanud nägema ja mõtlema. (Tõsi, minu kogemused on saadud neljal viimasel festivalil.)

2004. aastal „Baltoscandalil” esinenud Hollandi lavastaja-teoreetik Jan Ritsema tutvustas majanduspoliitilise loeng-etendusega „PIPELINES, a construction” seoses oma manifesti „Theatre between the active AND the passive, the actor AND the spectator”, kus ta muuhulgas ütles, et „ideaalne pealtvaataja ei tule teatrisse selleks, et jälgida teatraalset süžeed, vaid selleks, et jõuda ootamatute mõteteni, et kahelda oma isiklikes stereotüüpsetes vaadetes ja mõtteviisides. Inimene ei tule teatrisse ravile, vaid selleks, et kuulda seal ettepanekuid, küsimusi ja hüpoteese. Me näeme teatrit ennast kui piiritsooni, anonüümset paika. Teater on ilma kohata koht, kus saab asju uueks mõelda.” Ilmselt ei kao selle tsitaadi mõte, kui asendame sõna „teater” „Baltoscandaliga”… Siiski – baltokas on tugevalt seotud kohaga ja seal kohas tegutsevate inimestega ning see on selle festivali tugevus.

 

Meeleolufestival ja tuulutuskoht

Õhutades ka tuulutame, laseme õhku sisse, välja ja peale. Muidugi ei saa „Baltoscandal” ega miski muu olukord nüüdses piirideta Eestis erilise õhutamisefektiga esineda, aga elevust tekitavat tihedat ja erinevaid lõhnu kaasa toovat õhumulli on baltokas pakkunud küll. Õhku on peale lastud kooslustele, mis on esile kutsunud teatud reaktsiooni, ning nüüd liigutakse ühendatud jõududega jne. Ja olgem ausad – tegu on just sellise tuulutuskohaga, millest festivaliraamatus festivali kunstiline juht Priit Raud kirjutab: „Aga „Baltoscandal” on alati olnud ka meeleolufestival, koht, kus teatrit armastavad inimesed kokku saavad ning tutvuvad, arutlevad ja pidutsevad.” Olgu selle armastusega kuidas on, aga mõistuslik ja sümpaatne ebaratsionaalsus nii enda kui teiste mõtetes ja tegudes on sel festivalil reaalsust kogenud küll.

Õhutamisest võib mõelda ka kui õhkulaskmisest. Küllap lastakse jätkuvalt mõni õrnem maailmapilt, mingi kujutelm teatrist või elust üldse „Baltoscandalil” pauguga õhku. Õnnelikud on need, kelle kahe aastaga kinni kasvanud ja sügelevad haavad jälle lahti rebitakse ja siis, olenevalt (teatri)maailmapildist, täidetakse kangema või lahjema soolalahusega. Võib-olla utreerin, aga selle aasta festivali külastanud noortehordid annavad alust nii mõelda. Mõtetest, küsimustest, vaidlustest ja vastustest paks baltoka õhk on oma viljakust eksponeerinud, paljud viljad on jäänud õhku, paljud ilmselt minema viidud.

 

Tasanduv tase

„Baltoscandal” on end reklaaminud teatri piiridel tallavana. Ilmselt tallab piiridel teatri enda sees. Tallamine käib ka laiemates piirides, taluvuse piirides –kas talun nähtut teatrina või mitte. Kui visata kiire pilk ajalukku, siis meenub, et 2004. aasta festival andis võimaluse märksõna „olematu teatri” all esineda meie teatriinimestel „mõtete ja ideedega, mis tavateatri uksest läbi ei murra”. Kuigi oli hea võimalus haarata kinni „olematu teatri” kontseptsioonist, rakendati „olematust” siiski oma õõnest esinemist vabandavalt. 2006. aasta festivalil kasutati paraku rõõmuga võimalust „tule kaks kätt taskus ja ole võimeline andma paar etendust”. Kui pärast eelmist „Baltoscandalit” tundsin kaasa, et „laias laastus on kadunud näitleja, kadunud on näitlemine, etendusest saadav intellektuaalne või emotsionaalne laeng on asendunud lihtsalt teadmisega, et olen seda etendust näinud, tekst valitseb, info on välja vahetanud loo, tekst tapab”, siis selle aasta festivali üldpilt on ühtlasel, tihedamal tasemel. Maitse üle vaidlemine ei lõpe, kuid „purkisittumist” võis sel aastal märgata minimaalselt.

Kuna baltokas toimus juba 10ndat korda, siis ei üllata sellised interdistsiplinaarsed kunstfekaalsed üles- ja üleastumised karastunud inimest enam kuidagi. Samamoodi ei tohiks enam olla teatrihuvilist, kes läheb sinna otsima turvalist ja kodumaist „laudalüürikat”.

Vaatamata kõigele, võib siiski Priit Rauale ja seega ka teistele osutuda abiks, kui kava koostamisel võetaks appi näiteks abimees või -naine, kes näeb võimalusi (teatri)inimest tuulutada ka teiste vahenditega kui liikumise, liigutamise, fragmentaarsuse, narratiivi eitamise, mittelineaarsuse või perfonksi eksponeerimisega. Mitte et praegusel festivalil midagi viga oleks, aga ei saa ju nõustuda sellega, et erinev, tuulutav, ohoo-elamust pakkuv teater kulgeb valdavalt ekspressiivsel liikumine-seisund-pilt skaalal. Aga võib-olla tõesti üllatada raskekaaluteatrit otsima tulnud teatraali näiteks polüneeslaste või gröönimaalaste „laudalüürikaga”.

 

Väikese seltskonna eralõbu?

Sel aastal tundus festival kuidagi eriti rahvusvaheline, eriti võrgus, kuna „Baltoscandal” on liitunud rahvusvahelise teatrifestivale ühendava võrgustikuga Next Step, mida toetab Euroopa Liidu kultuurikoostööprogramm Kultuur. Eesmärgiks õhutada Euroopa etenduskunstnike omavahelist koostööd ja ringlust, et kaasa aidata ja toetada läbimurdeni jõudvate etenduskunstnike loomingut. Samuti tegutses partnerfestivalil võrgustiku Theatre Festivals in Transition mobiilne laboratoorium, mille eesmärk on leida, arendada ja katsetada vahendeid, mis aitaksid kaasa dialoogile nüüdisaegse etenduskunsti loojate, esitajate ja vaatajate vahel. Rakvere õpitoa teemaks oli „Taju, meeled ja mälu”, kus noored Euroopa teatrikriitikud arutlesid festivalietenduste põhjal vaatajamälu ja sellega arvestamise ning kriitika muutuvate väljendusvahendite üle.

Positiivse tõsiasjana ei saa märkimata jätta, et traditsiooniks on saamas festivali off-programm ehk noorte teatrite festival „B’OFF”. Ilmselt andsidki need tegelased oma märgatava panuse selleks, et pea kõikidel „Baltoscandali” etendustel olid saalid puupüsti täis. Mida veel tahta?

Kuigi „Baltoscandalil” korraldatakse juba traditsiooniliselt jalgpallivõistlust „küünikud versus romantikud”, on spordikommentaatorite ja paljude muude inimeste jaoks baltokas ikkagi üks „väikese seltskonna eralõbu ja -viisiline mäng purkide ja muuga”. Ja selline masse eemale peletav kuvand peakski levima ja säilima. Sest loodan, et baltokas ei saavuta kunagi rahvamasside hulgas sellist populaarsust nagu Viljandi folk seda praegu „naudib” ehk liigne masside huvi on ilmselge karuteene üritusele või selle algideele.

 

Kuhi klišeesid, äärmuslikud näited kehaskaalas ja üks jõhker till

Nii võiks triviaalselt üldistada selle aasta festivalil nähtut. Alasti inimesed mõjusid nii otseses kui kaudses mõttes oma alastusega esteetiliselt, irooniliselt, klišeeliselt, erootiliselt, teatraalselt. Üldse oli paljudes lavastustes kas otsesemalt või kaudsemalt esil keha, eriti naise keha seksuaalsuse ja kehalise kaubandusliku pakendi olemise-hääbumise temaatikaga. Siiski ei tasunud lasta end kehadest häirida, sest festivali tipphetked sündisid (ka) mujal. Võimalik oli näha 16 lavastust, millest umbes kolmandik Eestist. NO-teatri „GEP” ja Mart Kolditsa „Proffet” (eriti viimane) mõjusid festivalikontekstis vahest kõige massiivsemana.

Kuna enne festivali ilmus ajakirjanduses välislavastuste kohta märkimisväärses koguses materjali ning vist pea kõik lavastused said ka noortelt kirjutajatelt kiirvastukaja tänuväärses, iga päev ilmunud festivaliajalehes, siis mainin siin lihtsalt ära mõned nimed, mis suvalisel teatrifestivalil võiksid õhutada teatrisse astuma.

Norra teatri Jo Strømgren Kompani „The Society” oli ilmselt festivali kõige korralikum lavastus. Selles mõttes, et laval oli kõik olemas „nii nagu peab”. Nii oli aga näiliselt, sest kolm meest suutsid konservatiivses kabinetis luua à la sõja hiinlastega. Vaimukus tipnes sellega, kuidas astuti tekstiga tekstiteatri enda vastu: vohav prantsuse keel sarnanes glossolaaliaga ehk kuigi kõik said tekstist „aru”, polnud sel tekstil mingit mõtet. Nii selles mõttes kui ka muudes nüanssides tuletas lavastus meelde, mis on teatris primaarsed väljendusvahendid.

Kõige rohkem vaidlusi tekitas prantslase Gisele Vienne’i lavasus „I Apologize”. Verest lirtsuv õudusunenägu heledas, isegi perversselt rõõmsas lavaruumis. Elusuuruses tüdrukuid kujutavad nukud loovad oma elusarnasusega raskusteta hästi säilinud laiba rollid. Tätoveeritud inimolend, unelmate asendeis naisolend ning homo-killer kujutavad tõelist õudusunenägu. Paradoksaalne on see, et kogu see ise-peab-nägema-teater tundub turvalise ja isegi kaunina. Jääb ka võimalus, et kõik see polnudki nii…

Kui Vienne lavastas võib-olla seda, mis toimus tema peas, ja see kõik oli meile hästi näha, siis Ivana Mülleri lavastuses „While We Were Holding It Together” toimub kõik meie peas ehk vaadata pole esmapilgul nagu midagi. Viis näitlejat, hangunud ühte poosi, hakkavad oma ettekujutamistega looma lugu või lugusid ja kuna lavaline liikumine on peaaegu nulli viidud, siis tulebki vaatajal endaga ise üsna intensiivselt tegeleda. See on lugu inimvõimetest, nii vaimsel kui füüsilisel tasandil.

Metaklišeeline „Big 3rd Episode – Happy / end” Superamase esituses pakkus ebareaalset reaalsust: seks ja suhted selliselt, millisena meedia kohustab meid neid nägema ja mil viisil nendega tegelema. Nii-öelda kaasaegne pilgupüüdja!

Pilku püüdis ka Charlotte Engelkes lavastuses „Miss very Wagner”. Meisterlikult täitis ta lava laulu, tantsu, nukuteatri, varietee ja muude numbritega, luues vaate ja mõttemängulise ooper-performance’i.

Kui kedagi peaks veel huvitama muusikainstrumendi ja naise üheks saamine ning ka kulgev graafika teatris, siis õhutan vaatama türklase Aydın Tekeri koreograafiat „harS” Ayşe Orhoni esituses. Laur Kaunisaart võlus lavastuse juures tähenduse puudumine. Nii on.

 

*mõistlus – ilmselt esimest ja viimast korda avalikult esinev sõnamoodustis, mis tähistab mõistuslikku ja mõttekat võitlust. Teatriolekusse ülekantuna, on see sõna permanentselt ja raskusteta ilmestanud kõnealust festivali.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming