Baltokas on lobisema hakanud ehk Kuhu näitleja kadus?

Rait Avestik

 

Portugallase Rui Horta lavatöö “SET UP” sisaldas kõike, mida klassikaline festivalitöö sisaldama peab.

 

“Baltoscandal” on sealmaal, et vajab täisväärtuslikuks edasiminekuks kontseptsiooni uuendamist.

 

Viis päeva juuni lõpust juuli alguseni kestnud 9. rahvusvaheline teatrifestival “Baltoscandal” oli eklektiline nagu ikka, see on ka loomulik ja positiivne. Festivali kunstiline juht Priit Raud kutsub festivali brošüüris üles korrakski lahti saama hüpermarketite mentaliteedist ning meelelahutustööstuse terrorist. Ehk kõigest sellest, mida on palju, mis on odav, mis annab ennast kergelt kätte, mis ei ärgita mõtlema ning mis meeldib massidele möönduseta. Kõigele eespool mainitule nähtud teater üldjoontes vastanduski ning sellega olekski nagu asi korras – festival oleks nagu oma ülesande täitnud, näidanud kümne riigi kindlasti mitte peavoolus kulgevaid lavastusi/teatreid/esinemisi ning pannud kohaliku teatrivaataja mõlgutama mõtteid – keda rohkem, keda vähem ja keda üldse mitte. Tegelikkuses polnud siiski kõik nii lihtne ja mingitki välismaist ja/või ebakonventsionaalsemat teatrit näinud inimeses festival suurt vaimustusvärinat seekord ilmselt ei tekitanud. Aga nagu ikka, ei ole kunagi saanud ja loodetavasti ei saa ka tulevikus mõõta sellist festivali ühe mõõdupuuga.

 

Mis on festivali mõte?

 

Fakt on see, et “Baltoscandali”-taoline festival on juba eos tänuväärt ja vajalik üritus. Kuid siiski on küsimusele – mis on sellise teatrifestivali eesmärk ja mõte? – iga aastaga järjest raskem vastata. Kas näidata värsket teatrit nii kodu- kui ka  välismaalt meie teatriinimestele uute ideede ammutamiseks või olemasolevate kinnistamiseks? Ja mis mõttes värsket teatrit? Või oli eesmärk tutvustada uusi teatritrende, avardada publiku silmaringi ja -petet, sõlmida lihtsalt kontakte (milliseid siis?)? Või seati ülesandeks näidata, mis suunas ja mõttes elavad teised ja samas ka meie ise? Jne. Jah, olgem korraldajatega nõus, et nüüd ongi meil jälle kõik kokku üks suur kodumaa ja iga maa probleem on ka meie probleem ning seda enam peaks nüüd väga hoolsalt mõtlema, kuidas ja millega “tuulutada” meie “umbset” teatriruumi…

Seekordne “Baltoscandal” pani küsima ja mu arvates õigustatumalt kui varasemate festivalide puhul, et millistel mõjutustel ja kaalutlustel esinesid tänavu just sellised esinejad? Kas taolise laias laastus ja eranditega postmodernistlikku ja kohati lausa amatöörset teatrit eksponeeriva teatrifestivali koostamine oli kuidagi seotud meie praeguse asukohaga üleilmses kultuurilises, poliitilises ja geograafilises ruumis või kitsalt kinni festivali kunstilise juhi teatrimaitses? Torkas silma, et üks valikukriteerium võis olla “tule kaks kätt taskus ja ole võimeline andma paar etendust”. Võiks nimetada ka kohustusliku ekraani ning terrorismitemaatika (ka metatasandil) olemasolu nõuet, need aga ei tundunudki tagantjärele mõeldes nii prevaleerivatena. Ma küll ei julge ega saagi tänavusel festivalil nähtu kohta täie rahuga öelda, et see mind kuidagi teatri ja elu mõttes rikkamaks tegi.

Kas näiteks sloveenlase Emil Hrvatini intensiivne suhtlemine publikuga (“Miss Mobile”), kus ta laseb mõnel inimesel publiku hulgast helistada oma sõbrale ja siis ise nendega avalikult telefonitsi vestleb ning kaamera teda ennast ja publikut pidevalt suurel ekraanil hoiab, pidi olema mingit moodi tarbimisvastane loosung? Tore ja rõõmsameelne soolo, aga ometi oma olemuselt üsna mõttetu. Mingis mõttes tegi festival karuteene näiteks Leedu teatrile Cezaris Grupp, kes mängis Martin Crimpi “Attempts on Her Life” ja vahest ka kuulsale Volksbühnele Saksamaalt, kes näitas René Polleschi lavastust “Pablo in der Plusfiliale”. Põhjus väga proosaline ja tehniline: ei ole võimalik ühel ja samal ajal jälgida etendajaid ning hoopis teises suunas lugeda tõlget. Sest paraku oli tekst primaarne väljendusvahend ning sellest arusaamine vajalik. Kui festival tahtis suunata tähelepanu neile ilmselgelt vaimukatele ja olulistele tekstidele, siis võinuks neid ka tekstina levitada. Või kui ikkagi võõraste teatrite ning nende pakutava vormi ja sõnumi sümbioosi näitamine oli primaarne, siis oleks tulnud valida ka vastav lavastus, mis siinsele kuidagi loomulikumat teed pidi vastuvõetav oleks. Ei taha loomulikult öelda, et tekst tähtis pole. On küll ja tänapäeval muutub mõttekas tekst järjest tähtsamaks, kuna müra on lihtsalt niivõrd palju. Tegelikult on täiesti arusaadav, miks Volksbühne tar-bimisühiskonnakriitilise sõnumiga lavastus on sealses keeleruumis populaarne, Rakveres kõndisid inimesed aga lihtsalt minema, sest siin võttis videoekraanil räuskavate tegelaste rabelemine lihtsalt teise suuna ja muutus tühjuseks.

 

Ikka oled oma väljakujunenud või kujuneva maitse ori

 

Või on siiski asi siinkirjutaja maitses? Sest seekordne festival andis tunda tugevamalt kui kunagi varem, et ole kui suure vaatajakogemusega tahes, ikka oled oma väljakujunenud või kujuneva maitse ori. Kui sa ootad endiselt teatrist selle spetsiifika avaldumist ja eksponeerimist, kui sa ootad mingitki elamust, kui sa ei soovi infot ja dokumentaalsust, vaid metafüüsikat, siis kõne all olev üritus võis selliste ootustega vaataja mõnevõrra tõrjutu ossa jätta. Kui nüüd paari märksõnaga üritada kokku võtta nähtud teatrit, siis loosungina ja loomulikult reservatsioonidega kõlaks see näiteks nii: kadunud on näitleja, kadunud on näitlemine, etendusest saadav intellektuaalne või emotsionaalne laeng on asendunud lihtsalt teadmisega, et olen seda lavastust näinud, tekst valitseb, info on välja vahetanud loo, tekst tapab. Ja ikka ja jälle mõlkus meeles Artaud’ oma visioonidega. 

Eks muidugi pakkus kogu see tekstimassiiv mõtteainet, aga kas lihtsalt sellest rääkimine on just kõige rentaablim. Näiteks kõneles liibanonlane Rabih Mroué (“Looking for a Missing Employee”) pea kaks tundi ühe sealse olulise isiku kadumise lugu videokaamera vahendusel, istudes ise publiku seas. Kas selline võõritus peaks meile rääkima inimese kadumisest või kaotamisest metatasandil… Põnev ja oodatud oli Inglise kuulsa näitekirjaniku Mark Ravenhilli omaenda näidendi “Product” esitus. Üllatas, nagu paljusid teisigi: üldisest tekstimürast torkas ta silma meisterliku karakteriloomega. Kas pole paradoksaalne, et harrastusnäitleja Ravenhill võis olla festivali parim näitleja.

 

Parimad palad jäid kergesti sõelale

 

Niisiis ei selekteerunud minu jaoks festivali parimad palad ehk tervikud välja raskelt. Portugallase Rui Horta lavatöö “SET UP” sisaldas pea kõike, mida üks kaasaegselt klassikaline festivalitöö sisaldama peab – publik oli pinges nii seetõttu, mida kolm meeskineetikut saalis korda ajasid, ning ka pideva kartuse pärast, et just neid tõstetakse esile või kistakse füüsiliselt ja sõna otseses mõttes mängu. Täiesti vastupidine oma teolt, mõttelt ja sisult eelnevale oli rahulik, mediteeriv ja voolav Iraani teatri etendus. Amir Reza Koohestani Mehr Theatrical Group’i lavastuses “Recent Experiences” rääkisid näitlejad ümber laua istudes esteetiliselt nauditavalt loo ühe perekonna elust läbi viimase sajandi. Rääkisid nagu mitte millestki, aga suutsid luua, vähemalt festivali kontekstis, ühe atmosfääririkkama teatritöö. Vähemalt oli, mida vaadata. Muidugi tõusis positiivseks kogemuseks ka soomlaste Kristian Smedsi, Tero Nauha ja Juha Valkeapää intiim-palagan-muusikal “Lastest, lindudest ja lilledest”, mida võiks aga nimetada näiteks Smedsi Von Krahli lavastuse “Jänese aasta” kahvatuks varjuks, kui nii üldse võrrelda saab ja tasub. Ega vist ei tasu, sest festivali kontekstis oli tegemist vaimuka teatriga, mis tänu oma mängulisusele ja mitte eriti suurele pretensioonikusele kodusena mõjus. Juha Valkeapää ise on juba vaatamist väärt.

 

Mis on olematu teater?

 

Festivali üheks tunnusmärgiks saanud Olematu teatri egiidi alla koondunud kohalike kultuuritöötajate ettevõtmised tekitasid muidugi omamoodi elevust. Ei näinud neid küll kõiki, aga kas mitte need, pigem tegevuskunstiks liigituvaid autoriolenguid, mis laias laastus moodustasid poole festivalikavast, pidanuks tekitatama terves tänavuses “Baltoscandalis” teatud off-festivali või amatöörkunsti festivali õhustiku… Selleks, et teatrisaalis metatasandil luua midagi, mis muutub esteetiliseks (olgu siis selleks kas või igavus), oleks kasulik tunda teatri enda spetsiifikat, kuhu kuulub aeg, publik, lava ja saali vahekord jne… Teoreetiliselt võiks tegemist olla väga huvitavate kunstiaktidega. Pisut imelik on ka see, et selliseid ettevõtmisi nimetatakse olematuks teatriks. Tegemist on ju väga selgelt eristuvate tunnusjoontega tegevusega, mida postmodernistliku kunsti kontekstis on juba ammu nimetatud performance’iks. Sellise žanri juures on tähtis osa publikul (vähemalt võiks olla, muidu läheb asi piinlikuks), vaataja roll teose loomisel peaks olema aktiivne ja sekkuv. Vähemalt mõned kunstilised eneseväljendajad seda ei paistnud teadvat. Nähtud esinejad ei üllatanud kahjuks millegi geniaalse ega ka valusalt häirivaga. Anti võimalus esineda, no eks me siis esine, läpakas on mul endal olemas, paari muusikut tunnen ka, mingi foto ka vast leian, küllap nalja ikka saab… No ei saa. On võimalused, on targad mehed, aga kuidagi harrastuslik, ei ole seda jumalikku sädet, mida muidu häppeningides vahel kohtab. 

 

“Baltoscandal” toodab järjepidevalt seletamatut festivalitunnet

 

Pole mingi uudis, et teatrifestivalist ei tee festivali ainult etendused. “Baltoscandal” on kindlasti üks selliseid, mis toodab järjepidevalt seda seletamatut festivalitunnet. Nii ka seekord. Teatri õuel laiutavat festivalitelki, kus esinesid viiel ööl üle 15 bändi ja DJ Eestist, Rootsist, Soomest ja Leedust, lisaks ööfilme, kohtumisi lavastajatega ja muid üritusi looduskaunites kohtades ei tohi ega saagi alahinnata ning nende olemasolu on ilmselgelt oluline – nagu ka esmakordselt sel festivalil off-programmi kulg. Lõpetuseks tuleks mainida tõsiasja, mis “Baltoscandalil” vist kunagi  ei muutu – see on Eesti teatriinimeste peaaegu olematu osavõtt. Jah, aga miks nad peaksidki…