Baieri objektid

OTT KARULIN

20. internationales figuren.theater.festival erlangen nürnberg fürth schwabach 19. – 28. V. Festivalil osales 71 truppi 21 riigist.

Õnneks on käes aeg, mil ka eestlasena ei pea välisfestivalidel krabama väheseid kohti ilmakuulsate lavastajate etendustele, sest palju on kodukamaral juba nähtud (aitäh, „Baltoscandal“, „NuQ Treff“, „SAAL Buiennaal“ ja „Talveöö unenägu“). Erandiks pole ka neljas Baierimaa väikelinnas toimuv nukuteatrifestival, kus näidati muu hulgas Gisèle Vienne’i, Needcompany, Akhe, Philippe Quesne’i, Rabih Mroué ning Rimini Protokolli töid. Loomulikult saab Erlangenis jm festivali ajal päris hea ülevaate ka sellest, mis toimub praegu saksakeelses nuku- ja objektiteatris, aga sellest vallast pole vähemalt sel korral suurt midagi ette kanda. Kui, siis ehk tõdeda saksa publiku naerulembust, mis pressib mõnikord suunurkadest välja ehk isegi siis, kui laval nalja ei tehtagi.

Sarnaselt teiste Euroopa nuku- ja objektiteatrifestivalidega käsitatakse ka Baieri teatripeol objektiteatrit laia haardega kuni selleni välja, et ainsaks laval olevaks objektiks võibki olla etendaja keha. Nimi ju ei riku meest, kuid võib ka festivali mõne nüüdisteatrihuvilise tähelepanu alt välja jätta (mullegi oli see Erlangeni esmakülastus).

Järgnevalt jagangi kaht seekordse külastuse elamust. Mõlemad on noore lavastaja tööd, mille põhjal tuleb nende loojatel edaspidigi silm peal hoida.

Miet Warlopi „Töö viljad“ („Fruits of Labour“). Kõige paremas mõttes lollakas lavastus, mille puhul lihtsalt pole võimalik aimata, mida järgmisena pakutakse, ega uskuda, et pakutakse just sellist kakofoonilist, üle vindi keeratud revüülikku kujundikompotti. Ja ometi see kõik kokku toimib – vägagi.

Ariel Doroni „Külastusaeg on lõppenud“ („Besuchszeit Vorbei“). Eelmisel aastal „Treffil“ käinud Doroni uuslavastus on tunniajane nukkude tapatalgud, kus publikki soovi korral n-ö käe veriseks saab. Lavastajal on kahtlemata terav ühiskondlik närv, kuigi kunstiline väljendus on kohati veel liiga otseütlev. Nii jagab sõbralik nukk vaatajatele popkorni (sest see on ju ikkagi vaatemäng, või mis?) topsides, mille põhjas appikarje „Aita mind!“. Kuraasi aga on selleski lavastuses ja publiku emotsioone dirigeerida Doron oskab.

2× Georg Pöhlein

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht