Avardage inimteadvust, rõhutage elu pühadust, purustage barjääre!

RAIT AVESTIK

Põhjamaade teatriharrastamisest Viljandi festivali näitel Kajaani harrastusteatri ?Mahnovitsina? ? segu etnilisest pungist, rokist, märatsevast tantsust ja teravmeelsetest kujunditest.

Umbes nii kõlas Julian Becki ja Judith Malini teatrikreedo, millega nad 1947. aastal asutasid Living Theatre?i ning mille vaimus nad tegutsesid. Pole ka saladus, et algselt oli Living Theatre?i puhul tegemist harrastusteatriga ning just sel põhjusel on hüüatus ?Avardage inimteadvust?? mõeldud ka meie tänastele teatriharrastajatele.

Kunagi on Jaak Allik arvanud, et massilise teatriharrastamise üks põhjus on asjaolu, et näitlejad saavad laval esineda just sellena, kes nad reaalses elus pole ega saa ka kunagi olema, ning just seepärast olevat (harrastus)näitlejad üks õnnelik rahvas. Küllap see nii on, aga siiski eksisteerib ka (harrastus)lavastaja, kes soovib olla tõsiseltvõetav ja pakkuda alternatiivi olemasolevale. Ja nii see peakski olema, sest kui oskav harrastusnäitleja/lavastaja ? prii kohustusest teatrit teha ja raha teenida ? oma tegevust tõsiselt võtab, võib sündida midagi sellist, mida kutselises teatris ei sünni.

Oskama peab nii diletant kui ka professionaal

Jaan Tooming on oma essees ?Asjaarmastajad ja elukutselised? öelnud, et oskama peab nii diletant kui ka professionaal. Kui asjaarmastaja pakub oma armastust laiemale vaatajaskonnale ja ta on oskamatu, siis asjatundjad naeravad ta välja. Kui asjaarmastaja on andekas, soovitatakse tal õppida ja elukutseliseks hakata. Uhke diletant tahab aga iseseisvaks jääda, teha seda, mis talle meeldib. Diletant loob sisemise vajaduse sunnil, samas professionaal, kes muud teha ei oskagi, teenib oma käsitööga elatist. Kui diletant täiustab armastusest ja austusest kunsti vastu oma oskusi, püüab oma nägemust täiuslikku vormi valada, siis professionaal tahab juba kätte võidetud tellijaid-vaatajaid säilitada. Seepärast põlgabki oskav diletant tardunud professionaali, aga professionaal süüdistab uhket ja loovat diletanti anarhismis, egoismis, individualismis, ?rahvast irdumises? jne.

Just oskav, avara mõtlemise, ebakonventsionaalse teatrinägemusega ning ?anarhistlik ja rahvast irduv? peaks üks ideaalne ja tugev teatriharrastaja olema. Kaine armastus teatri vastu peaks siia lisanduma niikuinii. Kui see pole nii, siis jääb teatriharrastaja ikka teatrit mängima, mitte seda tegema.

Viljandi NEATA festival: harrastajad üheksast riigist

3. ? 7. augustini toimus Viljandis III Põhja-Euroopa Harrastusteatrite (NEATA) festival, kus esinesid Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Läti, Taani, Leedu, Islandi ja Belgia amatöörteatrid. Teoreetiliselt pidid olema kohal nende maade parimad teatrid. Kas ka nii oli, ei oska öelda.

Enne festivali sai ühes tutvustavas uudises muu hulgas märgitud, et harrastusteatrite puhul ei tea iial, millal võib sündida ime, aga kui see juhtub, siis võib sündida ka teatriajalugu. Viljandis teatriajalugu küll ei tehtud, aga oma oskusi eksponeerisid amatöörid küll.

Silma hakkaski, et suur osa näitlejaid ja lavastajaid olid väga meisterlikud. Vähemalt näitlejate puhul pole isegi mõtet rääkida, kas tegu oli nüüd kutselise või amatööriga ? oskustega ehk professionaalid on ju mõlemad. Paradoks on selles, et ka harrastusnäitleja võib oma oskustelt professionaalne olla, nii mõnigi kord paneb vahe kutselise ja harrastaja vahel paika maksustamine tehtu eest ja sellest elatumine. Kutselisus ja professionaalsus ei ole tegelikult sünonüümid, nagu pole sünonüümid ka harrastuslikkus ja ebaprofessionaalsus. Vähemalt ideaalis mitte. Festivalil vaatlejana osalenud lavastaja Tiit Palu tunnistas samuti, et pisut tobe on rääkida asjaarmastajatest ja elukutselistest ? piirid jooksevad hoopis mujalt. Eriti vaimustus Tiit Palu sellest, mida parematel harrastusteatrite festivalidel ikka kogeb ? täielik kohalolu, mida ?päris? teatris kohtab harva.

Festivalil olid teatrid rakendanud üpris erinevaid teatritegemise viise ja tekste. Oli kaasaegset psühholoogilist draamat tänapäevases lavavormis; oli jõulist ja kujundirohket kaasaegset tantsu; oli absurdi samalaadses lavastusvõtmes; oli metsikut ja vihast etno-punk-muusikali; oli klassikalist teksti klassikalises lavastuses; oli plakatlikku ja tekstivaba mõistulugu jms. Samuti võis tähele panna, et palju esitati omaloodud tekste. Üldistavalt võiks ju öelda, et festivalil oli hea tase ja asi kulges viisakalt, polnud silmanähtavaid ebaõnnestumisi jne. Siiski paneb pisut nördima just seesama tõsiasi, et nähtud teater oli vahest liiga viisakas ja silutud. Seda harrastajatele (ainu)võimalikku riski ja katsetust eriti ei kohanud. Sõltumatutel truppidel on ju vabadus riskida, midagi kaotamata, õnnestumise korral aga palju võita. Ei lõhutud barjääre.

Etniline punk ja rokk, märatsev tants

Õnneks oli festivalil aga üks teater, mis enam-vähem vastab eespool nimetatud nõuetele. Kajaani harrastusteater Põhja-Soomest esitas Esa Kirkkopelto ?Mahnovitsina?. Lugu rääkis rõhutute abistajast, atamanist ja anarhistist Nestor Mahnost, kes pärast Suurt Oktoobrirevolutsiooni mässas Lõuna-Ukrainas. Sarnaselt loole oli ka lavastuse vorm üsna anarhistlik. Lavastus oli vormiliselt kombinatsioon etnilisest pungist ja rokist, märatsevast tantsust ning plakatlikest, teravmeelsetest ning mõjusatest kujunditest. Lisaks elavale muusikale ja elajaslikule liikumisele oli appi võetud videotehnika, millega kuvati ajaloolisi kaadreid nõukogude võimu ja muu taolise kohta. Eestlastele mõjus vahest soomlaste lavastus veel omamoodi eriliselt, kuna ironiseeriti vaimukalt Nõukogude okupatsiooni teemadel. Aga peale efektse ja suure välise vormi oli paigas ka kõik peenem: psühholoogilised näitlejatööd tasakaalustasid üldist rabelemist ning tulemuseks oli tugev töö nii teksti kui teostuse poolest.

Liikumise ning lavaliste leidude poolest oli põnev ka Leedu noorte teatristuudio Aglija lavastus, esitati Märta Tikkaneni ?Punamütsike?. Üsna ambitsioonikas kaasaegne tantsulavastus paistis silma sellega, et loo jutustamiseks ja näitamiseks kasutati peale liikumise ka ohtralt tavapärast lavakujundust ja rekvisiite, mida siis tantseldes rakendati. Märgata oli tugev kontseptsioon.

Vastukaaluks kontseptsiooniga lavastustele pakkus Läti Ventspilsi teater absoluutselt kontseptsioonitut teatrit: mängiti Moliere?i ?Tartuffe?i?. Näitlejad olid väga head, tempo oli meeletu ja kostüümid ikka kostüümide moodi. Tulemuseks oli aga paraku igav, ilma mõtteta, tunniseks kärbitud klassika. See on vist see, millest Allik kunagi kõneles.

Tugeva näitlejatööga paistis silma ka Rootsi Hammarteatern. Näitleja Sören Ivemyr mängis alkoholilembi, kes jutustab oma elust ja üritab võimude käest abi saada. Monotükis on näitlejale peamiseks partneriks publik, samas tõmbab näitleja kohati mängu ka teda kontrabassil ja akordionil saatvad muusikud. Kuigi puudutatakse sotsiaalseid ja teravaid teemasid, on tegemist siiski lõbusa ja sõbralikult eneseiroonilise lavastusega.

Eksootilisemalt mõjunud Islandi teater Hugleikur teatrikunsti kontekstis siiski väga eksootiline ei olnud. Etendati pastoraalset seebiooperit ?Riigi asjad?. Selle teatri peamiseks inspiratsiooniallikaks on nende oma islandi kultuur ning selline oli ka ?Riigi asjad?. Tavapärane (küla)romantiline segadus naisevõtu ümber, omapära lisab aga hoopis kostüümilahendus ning kohalikus keeles esitatud laulud. Tunda oli midagi etnofutulikku. Ja see teater esindas parimal viisil seda, millest oli võlutud Tiit Palu ? täielik kohalolek.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht