Avaliku sektori motiveerimine etenduskunstide toetamisel

Kristiina Reidolv, Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht

Eesti näide. Taustaks Euroopa  (Eesti Etendusasutuste Liit tähistas kolmapäeval Tallinna Linnateatris kõnekoosolekuga oma 20. sünnipäeva.)        Vaatamata sellele, et Ameerikas on kuulutatud kõige ulatuslikum majanduskriis pärast 1930. aastate suurt depressiooni enam-vähem lõppenuks, valitsevad tuleviku osas pigem skeptilised meeleolud. IMF on teatanud, et majandusolude paranemisest ja lühiajalise ebakindluse vähenemisest hoolimata  jääb globaalne finantssüsteem pikemaks ajaks ebakindluse faasi1.  Euroopa majanduse diskussiooniruumis on täheldatavad vastuokslikud positsioonid: ühelt poolt tõdetakse, et eurotsooni kriisi intensiivseim laine on praeguseks möödas (kese 2010. aasta aprillist juunini) ja üldised majandusnäitajad on paranemas, teiselt  poolt kardetakse doominoefekti PIIGS-riikide poolt ning spekuleeritakse kriisi uute lainetega, mille põhjustavad euro väärtuse langus,2 tööstusriikide toetuspakettide lõpetamine ja riigieelarvete kärpimine vmt. 

Ehkki hetkeolukord on ebakindel ja üheseid signaale tuleviku osas pole, tuleks teha vahekokkuvõte, võrrelda riikide strateegiaid majanduskriisiga toimetulekul ning hinnata nende mõju ja tulemuslikkust selleks, et oma taktikat parandada. Keskendun siinkohal küsimusele, millised strateegiad kaitsevad kultuuri majanduslikult keerulistes oludes kõige paremini? Eeldus on, et just kultuur ja keel eristavad üht rahvust teisest, üht riiki  teisest ning vajavad seetõttu tugevdatud kaitset. Common sense, mis kipub ununema. Eesti Etendusasutuste Liit (EETEA L) kuulub 1998. aastast üle-euroopalisse etenduskunstide tööandjate võrgustikku PEARLE* (Euroopa Etenduskunstide Tööandjate Liitude Liiga). PEAR LE*il on 37 liikmesorganisatsiooni 16 Euroopa Liidu riigist, Šveitsist ja Norrast ning 5 assotsieerunud liiget (k.a Austraaliast).3         

2009. aasta kevadest on PEAR LE* liikmete seas ringelnud küsimustik majanduskriisi mõjust etenduskunstidele. Üha selgemalt on hakanud eristuma Euroopa riikide seas Soome etenduskunstide toetamise poliitika  kui parim näide rahvuskultuuri hoidmisest kriisisituatsioonis. Võrdleva analüüsi eesmärgiks on tuua välja tänased kitsaskohad Eesti kultuuri, täpsemalt etendusasutuste finantseerimisel, ning osutada lahendustele, mis teenivad edukalt kultuuri huve teistes riikides.       

*       

Vaatamata teatrikülastuste arvu mõningasele langusele majanduskriisi käigus on teatrikunst  Eestis jätkuvalt populaarne. Tõsi, kui võrdleme teatrikülastuste arvu rahvaarvuga, on Soome näitajad mõnevõrra markantsemad: kui 2009. aasta lõpus oli Soome rahvaarv 5 351 427 ning teatrikülastuste arv 3,9 miljonit, siis teatrikülastuste protsent rahvaarvust 72,8 protsenti. Eesti rahvaarv samal aastal oli 1 340 1274, teatrikülastusi 873 8025 ja teatrikülastuste protsent rahvaarvust 65,2 protsenti. Väike erinevus Soomega on, kuid Eesti teatristatistika ei kajasta  tsirkusekülastusi.       

2009. aastal oli Eesti teatrite mängukavas 4731 etendust ja 401 lavastust, neist uuslavastusi 153. Teatrite kogurepertuaaris oli 60 eesti näidendit ja 12 eesti kirjanduse dramatiseeringut,  uuslavastuste seas vastavad arvud 29 ja 6. Etendusasutuse seadus. Praegu kehtivas etendusasutuse seaduses on etendusasutustele riigieelarvest toetuse määramise põhimõtted määratletud vastavalt etenduse või kontserdi külastaja toetusena, millega hüvitatakse külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna vahe.6 Riiklik kultuuripoliitika näeb ette teatrikunsti toetamise teatri omandivormist olenemata, eesmärgiga hoida teatrikülastuste  koguarv vähemalt 1 miljoni külastuse tasemel aastas ja keskmine pileti hind mitte üle 1 protsendi riigi keskmisest palgast7. Kahjuks pole nimetatud süsteem, mille aluseks on teenindatud külastajate arv ning teatripileti hinna ja keskmise palga suhe, kunagi edukalt toiminud. Sisuliselt lähtuti kuni 2004. aastani ajalooliselt väljakujunenud toetuste mahtudest, mida suurendati palgatõusust või (kultuuri)poliitikast lähtudes.     

Eesti Teatrijuhtide Liit (praegune EETEA L), Eesti Teatriliit ja kultuuriministeerium, tuginedes Soome praktikale, töötasid välja uue teatrite rahastamise süsteemi, n-ö tulemuspõhise eelarvestamise, mis koosneb tegevuskuludest (arvestuslikud inimtööaastad ehk AITA d ja halduskulud) ning projektitoetustest ja investeeringutest,  mida esimest korda kasutati 2004. aastal.   

Sellele omanäolisele riigitoetuste jaotamise süsteemile tuleks siinkohal natuke rohkem tähelepanu pühendada. Rahastamise süsteemi innovaatilisemat komponenti AITA t mõistetakse järgnevalt: arvestuslik inimtööaasta ehk AITA on uuslavastuste väljatoomiseks  ja etenduste andmiseks vajaliku tööhulga mõõtühik, mis vastab täistööajaga töötaja töömahule kalendriaastas. Sisuliselt tähendab AITA ühe aasta töötasu koos riigimaksudega. AITA süsteem koosneb nn AITA väärtusest ehk toetusest ühe AITA kohta ning AITA arvudest. Teatrite AITA arvud kujunevad viimase viie aasta statistiliste näitajate – külastajate, uuslavastuste ja etenduste arvu – põhjal. Süsteem oma detailides on omajagu keeruline, kuid  tagab teatrite võrdse kohtlemise. Ehkki AITA süsteemi on aasta-aastalt täiendatud, on praeguse aja suurimaks probleemiks AITA madal ja ebastabiilne väärtus: 2009. aastal oli AITA väärtus 109 061 krooni, 2010. aastal 99 737 krooni, 2011. aastal 101 001 krooni (6455,14 eurot). 

Kui AITAga mõõdetakse tööhulka, mis vastab täistööajaga töötaja töömahule kalendriaastas, peaks AITA väärtus olema võrdne aga  Eesti keskmise palgaga. 2011. aasta AITA väärtus brutokuupalgana oleks aga 400,25 eurot ehk 6262,46 krooni, mis on kaugel maas nii kõrgharidusega teatritöötaja miinimumpalgast kui ka kultuurivaldkonna keskmisest palgast, rääkimata Eesti keskmisest palgast. Teine probleem seisneb selles, et riik toetab mitmete teatrite (peamiselt väiketeatrite) puhul tunduvalt väiksemat AITA arvu kui teatritel tulemusnäitajate põhjal olema peaks. 

Kultuuriministeerium valmistab ette etendusasutuse seaduse muudatuse seadust, mis eeldatavasti lahendab AITA süsteemiga seotud probleemid ning jõustub veel käesoleva aasta jooksul.         

Majanduskriisi mõju teatritele. Majanduskriisi aegu halvenes Eesti teatrite olukord mitmes aspektis korraga. Aastatel 2008–2010 vähenes riigi toetus teatritele üle viiendiku, jättes teatritele suurema vastutuse omatulude teenimise osas (osal teatritel ulatuvad omatulud kuni 40 protsendini, mis on Euroopa praktikaga võrreldes väga kõrge näitaja). Samal perioodil tõusis käibemaks etendusasutustele 5 protsendilt 20  protsendile. Publiku maksevõime vähenemine tõi kaasa teatrikülastajate arvu languse, mis 2009. aastal oli 2008. aastaga võrreldes üle 11 protsendi. (Ka 2010. aastal langes külastajate arv, kuid praegu kogu valdkonda puudutavad täpsed andmed veel puuduvad.) Kui nimistusse lisada kohalike omavalitsuste toetuste ja sponsorluse vähenemine (projektiteatritel kuni kolm korda) ning kultuurivaldkonna madal keskmine brutokuupalk  (stabiilselt üle 20 protsendi väiksem kui Eesti keskmine), siis on selge, et Eesti teatrite olukord majanduskriisi tingimustes on enam kui kriitiline.     

Euroopa tendentsid. Värvika ülevaate etenduskunstide rahastamise tendentsidest Euroopas majanduskriisi aegu annavad PEARLE* raportid. 2009. aastal, kui Eestis vähenes teatrite riigipoolne  toetus 10,3 protsenti, leidsid kärped aset vaid väikeriikides ning peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas (Bulgaaria, Ungari). Lääne-Euroopas valitses tendents, et avaliku sektori toetusi masu pärast ei vähendatud, pigem isegi suurendati, nagu näiteks Norras, Suurbritannias, Luksemburgis ja Rootsis. Saksamaal tõusis samal aastal teatritöötajate palk 8 protsenti. 2010. aastal hakkas olukord muutuma, nii mõnedki Euroopa rikkamad riigid andsid teada  ees ootavatest kärbetest. Põhjusi oli mitmeid, kuid ühelt poolt kindlasti suurriikide inertsus – paljude riikide etenduskunste kaitsesid kärbete eest pikaajalised avaliku rahastuse programmid – ning teiselt poolt tõenäoliselt ka riikide erinev strateegia majanduskriisiga toimetulekuks (kärpimine vs. majanduse stimuleerimine). Ühiseks tendentsiks oli eratoetuste ja sponsorluse vähenemine ning välisringreiside ärajäämine.   

Inglismaa – etendusasutuste rahastamisel on kasutusel omanäoline mudel Mandri-Euroopa ja ameerikalikust rahastusviisist: rahastamine baseerub rohkem omatuludel kui toetustel, mistõttu on etenduskunstid majanduskriisi mõjudele vastuvõtlikumad. Riiklikku kunstide arengu agentuuri Arts  Council (Kunstinõukogu) rahastavad nii valitsus kui ka hasartmängud. Avaliku sektori toetusi jaotatakse toimub kolmeaastaste programmidena. 2008. ja 2009. aastal suurenes riigi toetus 2,7 protsenti. 2009. aastal avas Arts Council lisaprogrammi, kus hasartmängudest laekuvatest tuludest toetati raskustesse sattunud oopereid, sümfooniaorkestreid, kammerorkestreid, teatreid jne. 

2010. aasta oktoobris andis valitsus teada, et aastatel 2011–2015 väheneb rahastamine 30 protsenti. Valitsuse rahastatud organisatsioonidele nähakse 2011. aastaks ette kärpeid 6,9 protsendi ulatuses. Arts Council peab oma tegevuskulusid kärpima 50 protsenti. Otsus  toetatavate organisatsioonide osas langetatakse 2011. aasta märtsis. Inglased tunnistavad, et ehkki nad teadsid avalike toetuste vähenemist ette neli aastat, tabas see neid ikkagi šokina.       

Uus valitsus on töötanud välja rahastusskeemi  kuni 2016. aastani, mille eesmärk on soodustada filantroopia kasvu ning seeläbi korvata avaliku sektori toetuste vähenemist. Arts Council ja DCMS investeerivad filantroopiat soodustavasse fondi 80 miljonit naela. 17,5-protsendine käibemaks tõsteti 4. jaanuaril 2011. aastal 20 protsendini. Osa kultuuriorganisatsioone on käibemaksust vabastatud. Holland – riigitoetus teatritele 2009. aastal ei tõusnud, küll aga kohalike omavalitsuste toetus  5 protsendi ulatuses. Kuivõrd Hollandil on nelja-aastane avaliku rahastuse programm, mis põhineb kultuuripoliitika seadusel, näeb riik 2013. aastaks ette kärpeid 30 protsendi ja kohalikud omavalitsused 20 protsendi ulatuses. Käibemaks piletitele on tõusnud 6 protsendilt 19-le.       

Prantsusmaa – etenduskunstide riigipoolne toetus tõusis 2009. aastal 4 protsenti, 2010.  aastal 0,3 protsenti ning 2011. aastal väheneb 1 protsendi võrra. Esmakordselt koostati eelarve kolmeks aastaks. 2010. aastal suurenesid palgad 0,9 protsenti. Käibemaks piletitele on 2,1 protsenti, erakontsertidele 19,6 protsenti. Rootsi – riigitoetus kasvas 2008. aastal 0,8 protsenti, 2009. aastal 1,1 protsenti, 2010. aastal 4,4 protsenti ja 2011. aastal 0,5 protsenti. Palgad tõusid vastavalt 4 protsenti, 3 protsenti ja 2010. ja 2011. aasta jooksul 2,6 protsenti. Käibemaks  piletitele on 6 protsenti.     

Tšehhi – 2011. aastal väheneb kultuuriasutuste riigipoolne rahastus 10 protsenti. Kultuurivaldkond on reguleeritud strateegilise dokumendiga „Kultuuripoliitika 2009–2014”. Valitsuse seisukoht, sõltumata parteist, on jõuda kultuuri rahastamisel 1 protsendini riigieelarvest, aga selleni pole veel jõutud (praegu 0,6 protsenti). Alates selle aasta 1. jaanuarist on käibemaks 20 protsenti, kuid soodusmäär kultuurile  10 protsenti.     

Norra – 2009. aasta eelarve sisaldas 3,2 protsenti palgatõusu jaoks. Riik annab kultuurivaldkonnale teada pikemaajalistest rahastusplaanidest, kus on arvesse võetud inflatsiooni kasv. Eesmärgiks on tagada kultuuriasutuste suurem stabiilsus. Kultuuri osakaal riigieelarvest 2010. aastal on 0,91 protsenti, kuid valitsus  on koalitsioonileppes seadnud sihiks jõuda 2014. aastal kultuuri rahastamisel 1 protsendini riigieelarvest.     

Järeldused. Seoses riigikogu valimistega on aeg ümber kujundada riigi strateegiad selleks, et tagada kultuuri ellujäämine (argumendid leiab Matti A. Holopaineni artiklist). Eesti kultuur vajab turvarihma, nagu on meile  näidanud esimene äkiline pidurdamine sellel sajandil. Turvarihma pole vaja leiutada, piisab, kui võtame eeskuju teistest riikidest: pikemaajalisem avalik rahastamine, koalitsioonileppes kultuuri eelarve sidumine kindla protsendiga riigieelarvest, käibemaksu soodusmäära taastamine, rahastamise sajaprotsendiline tagamine, sponsorluse, filantroopia ja annetuste soodustamine ning reguleerimine riiklikul tasandil jne. Turvarihma kinnitamine annab mingigi  garantii, et omariikluse tuum – kultuur – ei saaks avariiohtlikes olukordades kannatada. Sest praegused teed, nagu alguses osutatud, on libedad.   

1 http://www.imf.org/external/pubs/ft/gfsr/2010/02/ pdf/text.pdf.     

2 Agentuuri Bloomberg kolumnist Matthew Lynn usub, et euroala kriis ei piirdu Kreeka ja Iirimaaga, vaid kisub kaasa üha uusi riike, kuni valuutaliit lõpuks lõhki läheb. Äripäev 16. XI 2010.       

3 Vt www.pearle.ws. NB ! Läti ega Leedu ei kuulu PEARLE*sse.       

4 2010. aasta 1. jaanuari seis Statistikaameti andmetel.       

5 Siin ja edaspidi on kasutatud andmeid kogumikust „Eesti teatristatistika 2009”, väljaandja Eesti Teatri Agentuur. Statistika sisaldab 1 avaõigusliku, 4 riigiteatri,  4 munitsipaalteatri, 4 riigi osalusega sihtasutuse ja 15 erateatri andmed.       

6 https://www.riigiteataja.ee/akt/606779?leiaKehtiv

7 2009. aastal oli Eesti keskmine palk 12 264 krooni, üks protsent sellest oleks 123 krooni, kuid teatripileti keskmine hind on 132 krooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht