August Gailit hadronite põrgatis

Lavakooli diplomilavastus „Ekke Moor“ rabab oma teatraalsuse, uljuse ja julgusega – raamatutekstist on saanud ekspressiivne vaatemäng.

VEIKO MÄRKA

Kuressaare Linnateatri ja VAT-teatri „Ekke Moor. Valitud miraažid õnnest“, autor August Gailit, dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin, valguskujundaja Sander Põllu, muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres, koreograaf Kristjan Rohioja. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXVII lennu üliõpilased Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel ja Risto Vaidla. Esietendus 30. VII Kuressaare Sadamaaidas.

Ekke (Karmo Nigula) on otsija ja mõtestajana muule seltskonnale vastukaaluks –  must-valge visionäär värvika tobedate karja keskel.

Ekke (Karmo Nigula) on otsija ja mõtestajana muule seltskonnale vastukaaluks – must-valge visionäär värvika tobedate karja keskel.

Irina Mägi

Juba esimene fraas „Ekke Moor, lähme naistesse!“ annab võtme lavastuse mängulusti ning eelduslike kriteeriumide pea peale pööramise mõistmiseks. Nimitegelase elutõe lahtiste allikate otsingud võtavad otsekohe põneva ja etteaimamatu suuna. (Ometi olin värskelt kunagi loetud romaani uuesti läbi sirvinud ning näinud Saueaugul ka „Ingelandi”.) Tegu pole niivõrd dramatiseeringu, vaid suveräänse teatrilavastusega: kord on Gailit peal ja Toikka all, kord jälle vastupidi.

Lavastuse alapealkirjas esinev sõna „valitud“ väärib igatahes rõhutamist. Teatraalsed efektid domineerivad lavastuses algmaterjali narratiivi üle, ehkki viimasestki peetakse üldiselt kinni. Lisaks pakutakse aeg-ajalt ootamatuid võõritusefekte, näiteks Ekke lohutamine: „Sõber, ära karda. Kesk viimast vaatust ju ei surda.“ Nõnda mõjub „Ekke Moor“ algtekstiga võrreldes otsekui kiirendist läbi käinud elementaarosakeste voog. Vikipeedia järgi on selle seadme peamine ülesanne tuvastada ülisuure energiani kiirendatud laetud osakeste kokkupõrkel tekkivaid senitundmatuid osakesi. Lavastaja on Gailiti teose osakesed nii positiivselt laadinud kui ka ülisuure energiani kiirendanud, mistõttu tuvastab vaataja tõepoolest aina uusi senitundmatuid osakesi.

Nagu kavalehel kirjas, ei lähtunud Toikka ei dramatiseerija ega lavastajana mitte romaanist, vaid tema käsutuses olnud tudengite koosluse karakterikujundamise võimekusest. Markus Habakukk mustlase pealtnäha üdini tobeda hobusena, Saara Nüganen eksalteeritud süütu neitsi Eetsa Jörsina, Liisa Saaremäel poolenisti armastusest ja poolenisti tigedusest koosneva Neenuna (eriti näidendi finaalis), Ester Kuntu looduslapselikult jõulise ja kirka Lassina, Risto Vaidla kraavihallide kuninga, kuid armastuses hädavarese Aleksandrina – kõigisse neisse ja veel mõnedesse rollidesse oli nii sügavalt sisse elatud ja need nii peensusteni viimistletud, et sööbivad pikaks ajaks mällu. Lavakooli diplomietenduse kohta peadpööritavalt võimsad sooloetteasted oli lavastuse teine suur üllatus.

Ekke ise (Karmo Nigula) oli otsija ja mõtestajana muule seltskonnale vastukaaluks. Võiks öelda: ta oli must-valge visionäär värvika tobedate karja keskel, ehkki temalgi oli oma hiilgav soolonumber ususekti jutlustajana „pattude lunastamise suurt lusti“ pakkudes.

„Su silmad pole kurvad, kuid nad on udused,“ ütleb isa Uutšö talle. Ekke eesmärk kogu kodust äraoleku seitsme aasta kestel pole olnud mitte rõõmsad, vaid selged silmad – erinevalt suuremast osast teistest osalistest, eelkõige muidugi usulahu liikmetest. Aga ka lapi neiust Lassist, kellele õnn tähendab senitundmatu eseme, kella peatumatut tiksumist. Või mustlasperest, kellel see peitub hobuseostja eriti alatus tüssamises. Õnne valemid on „Ekke Mooris“ hämmastavalt erisugused. Õnnele võib vastu minna ka kõigest hingest vastu puigeldes, nagu teeb seda mäluaugus abiellunud Aleksander: „Sõna on sõna. Isegi siis, kui Aleksander ei mäleta, et on sõna andnud.“ Ja õnn võib olla isegi ainult minevikus elamine, nagu hulluks läinud endisele madrusele Aat Elmele.

Erilist emotsionaalset mõju pakub Lauli Otsari Eneken, kerjus õnnemiraažide keskel. Kui isegi Neenule jätkub sedavõrd õnne, et saab veel enne surma poja roovikuga läbi nahutada, siis temale mitte. Tema värv on ainult must.

Lihtne, kuid efektne lavastuslik võte – toppida stseenis mitte osalevad näitlejad selle servas asuvatesse kastidesse  võimaldas stseenide vahel saada läbi peaaegu olematu ajakuluga. See tõstis tempot veelgi. Puhta kineetilisuse osakaal kasvas mõtestatud tegevusega võrreldes puhuti isegi häirivalt suureks, näiteks kraavihallide ja põhjapõtrade kaklusstseenides, aga ka siis, kui Enekeni isa Ekket peksab. Seejuures: rõhutatult tinglik teatraalsus ning äärmiselt intensiivne kehakeel ongi kujunenud XXVII lennu omapäraks. Ka Shakespeare’i „Tormi“ samuti õnnestunud lavastuses määrasid just need üldmulje.

Lavatekstis polnud võrreldes romaa­niga mitte ainult rõhkusid ümber paigu­tatud, vaid tehtud ka sisulisi muutusi. Mõned neist, näiteks Enekeni igatsetud paberingli asendamine tuulekellaga või Ekke monoloogi Enekenist esitamine Pille Riini asemel Eetsa Jörsile jäid arusaamatuks, kuid ei häirinud. Seevastu Ekke näitlejatriumfi põhjustanud näidendi „Rasputin“ asendamine „Peer Gyntiga“ suisa eksitab, sest Ekke mäss laval tuleneb ju näidendi äärmisest primitiivsusest, mida Ibsenile kuidagi ette heita ei saa.

Kui võrrelda „Ekke Moori“ sama romaani põhjal instseneeritud ja lavastatud „Ingelandiga“ Saueaugu teatritalus, siis on erinevused kolossaalsed. Sama edukalt võiks võrrelda „Viimset reliikviat“ Rein Marani loodusdokkidega. „Ingelandi“ dramatiseerija Tõnu Õnnepalu oli võtnud romaani sündmustiku, teinud selle konfliktsematest stseenidest palju, kuid põgusaid väljavõtteid ning need lavapiltideks markeerinud. Jada oli selge ja konkreetne, vägagi gailitlik, kuid hõre ning üllatustevaene.

Ma ei tea, kui rasket ja valusat sisevõitlust tuli endaga pidada Toikkal, et jätta instseneeringust välja raamatu kõige haaravamad, atraktiivsemad ja värvikamate karakteritega novellid, kus Ekke töötab tööhullu praosti juures sulasena ning on peipsivenelaste külas poepidaja. Aga välja jäetud need on ning keskse idee maksvuselepääsuks on see kasuks tulnud, sest see, mis alles on jäänud, määrab Ekke tee silmade selgimiseni tunduvalt täpsemalt ja otsesemalt. Laiahaardelisusele oli eelistatud keskseid teemasid, Ekke eneseotsingute kõrval ka teiste võtmetegelaste (Pille Riin, Aleksander, Lassi, Eetsa, Jürga) äärmiselt mitmekesise motivatsiooni ja edukusmääraga õnneotsingud. Ja nagu eespool öeldud, jätkub suurepäraseid osatäitmisi, erutavaid konflikte, naeru ja pisaraid, teravmeelseid lavastajaleide ikkagi tüki algusest lõpuni.

Leidus ka märkimisväärseid sarnasusi „Ingelandiga“. Näiteks Ekke ja külaheidik Pille Riini dialoogi asetamine üheks keskseks stseeniks. Ning ka Ekke pojad (Kaspar Velberg ja Karl Laumets) oma kasvatamatuse ja ebaviisakusega olid lausa kaksikud. Kui võrrelda näitlejatöid, siis kogumõjus ei saa neljakesi üheteistkümne vastu kohe kuidagi. Seejuures: Tõnu Oja praostina ja peipsivenelasest joodikuna (rollid, mis raamatus puuduvad) ei jäänud kuidagi lavakate töö varju. Ka Külli Teetamme Eneken mõjus siiramalt, lihtsamalt ja armsamalt kui Lauli Otsar samas osas, sest viimane oli liiga intelligentne ja külm. Erinevalt staatilisest „Ingelandist“, kus peategelase hingelised murrangud jäid tajumatuks, olid need „Ekke Mooris“ tuntavad. Eriti Lapimaa stseenis, kus Ekke pilk selgelt teisenes. See on lavastuse peamine voorus.

Saksa okupatsiooni aegu (1941) esmailmunud „Ekke Mooris“ on Gailit kasutanud kõige elementaarsemaid natsipropaganda reegleid: siin on organiseeriv kõrgem põhjavaim ja alaminimestest slaavlased. Siin on üksikisiku (juhi) vastandumine kuulekale massile. Siin on naise tingimusteta pühendumine lapsele ja kodule, samal ajal kui mees „sõjaretkel“ viibib. „Mida sa kardad?“ küsib Lassi. „Kahtlust,“ vastab Ekke. Jäägitult ustav parteisõdur kahelda ei tohi. Lavakooli diplomitöös pole propagandast jälgegi, mistõttu ei saa lavastust kviteerida hüüdega „Sieg Heil!“, vaid hoopis „Tschüss!“.

* 1. septembril 2015 parandatud täheviga pealkirjas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar