Asjalikkuse vastu

Meelis Friedenthal

Lavastajad ja kirjanikud Rein Pakk ja Uku Uusberg on kirjutanud ja lavastanud tähelepanuväärselt sarnased lood. Vanemuise „Inimese parimad sõbrad”, autor ja lavastaja Rein Pakk, kunstnik Annika Pakk, video- ja helikujundaja Henry Griin, muusikalised kujundajad Henry Griin ja Rein Pakk, valguskujundaja Imbi Mälk. Mängivad Liina Olmaru, Karol Kuntsel ja Andres Mähar. Esietendus 31. III Vanemuise väikeses majas. Vanemuise „Karjäär”, lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater), kunstnik Artur Tšehhi, valguskunstnik Siim Allas. Mängivad Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt ja Aivar Tommingas. Esietendus 14. IV Sadamateatris. Lavastajad ja kirjanikud Rein Pakk ja Uku Uusberg on kirjutanud ja Vanemuises lavastanud tähelepanuväärselt sarnased lood (üks väikeses majas, teine Sadamateatris). Sarnasus ei seisne küll lavastuste formaalses temaatikas, vaid on pigem sisuline ja tuleneb eelkõige taotlusest või pigem isegi autorite eelhäälestusest ja varjatud eeldustest. Rein Paku näidendi ja lavastuse „Inimese parimad sõbrad” põhiküsimus on, nagu selgub intervjuust Vanemuise teatri kodulehel, võimalikkus olla inimene tänapäeva tarbijaühiskonnas. Niisugune probleemisõnastus viitab väga selgelt kindlale arusaamisele, mis see inimene siis on. Sellele küsimusele on Rein Pakk tõepoolest vastanud juba lavastust tutvustavas tekstis: „Inimene on olend, kes on oma eksistentsist teadlikuks saanud”. Kuigi Uku Uusberg oma lavastuse tutvustustes seda küsimust niisugusel moel kuskil pole sõnastanud, on ka tema näidendi ja lavastuse liikumapanev jõud just seesama: keegi inimene, kes on saanud teravalt teadlikuks iseenda ja oma aja olemusest.

Kui etendused peale hakkavad ja edenevad, siis võib toodud definitsiooni tõlgendada nii, et igasugune olend (loom, lind, taim?), kes on saanud oma eksistentsist teadlikuks, kvalifitseerub inimeseks. Kes aga ei ole saanud, ei ole inimene, vaid hoopis mingisugune muu asi, nt arhitekt, blond, linnapea, koer vms. „Asi” ei ole muidugi alati negatiivne määratlus, enamasti olemegi me ju pööratud kellegi poole asjalikult, mitte aga inimesena. Eelkõige paistame välja näiteks sõbrana, tööandjana, näitlejana, isana, lapsena, poliitikuna. Ehk siis, oleme mingisuguse maski (persona) taga, mis annab meile oma rollis teatava harjumuspärase kindluse, teatava paistvuse ja turvalisuse selle kaudu iseendale ja maailmale näida. Küsimus, kas me võiksime olla kuidagi sealjuures ka oma eksistentsist teadlikud, ei ole ju tavaelus alati tarvilik. Tavapärane elu ise eeldabki teatavat olemisunustust, sest kes ikka suudaks kogu aeg olla oma eksistentsist teadlik. Trepist üles minnes oma eksistentsi peale mõeldes muutuvad jalad justkui võõra inimese jalgadeks, neid võõraid jalgu peab käsutama ning tõeline inimene komistab ja kukub.

Oma eksistentsist teadlik olemine tekitab aga, mõistagi, veel teisigi küsimusi. Ise ma võin enda kohta ju üht-teist arvata ja otsustada, aga kuidas ma selle kellegi teise kohta kindlaks teen? Välisel vaatlusel on mul keeruline otsustada, kas näiteks see puu seal akna taga on oma eksistentsist teadlik või mitte. Või see kass siin laua peal, kes puu otsas kädisevaid hakke põrnitseb. Seega, olend/inimene peaks lisaks lihtsale või keerulisele teadlikolemisele suutma seda ka meile kommunikeerida, et me tõesti üldse hakkaksime selle peale mõtlema, et niisugune asi on võimalik. Võib ju olla, et nimetatud puu on sügava siseeluga olend ja teadlik oma eksistentsist, mis juba praegu on olnud pikem kui minu oma ning mis – ei ole üldse võimatu – kestab edasi veel pärast minu surmagi. Häda, muidugi, on selles, et meil ei ole ühist keelt. Ühise keele puudumine on, teadagi, tragöödiate alus. Suures osas sellest Vanemuises Rein Paku „Inimese parimad sõbrad” ja Uku Uusbergi „Karjäär” ongi.

Mõlema lavastuse tegelased tulevad meile alguses lava peal ette nagu puu akna taga või nagu asjad ja maskid: arhitekt, blond, koer, miim, vanamees. Etendused edenevad ning ühel või teisel moel peaksid maskid maha kooruma, saama selgeks, kes on inimene, kes mitte. Kes suudab suhelda, kommunikeerida iseend teisele inimesena, kes mitte. Kuidas on mees tegelikult naisele, blond arhitektile, koer inimesele, miim linnapeale. Saalis istujale on siinjuures oluline veel üks kommunikatsioon – vaataja ja lavastuse vahel. Niisiis võib öelda, et tähtsaks ning isegi lavastuste kandvaks mõisteks saab „sõna”, mille abil see kommunikatsioon käib. Sõna aga on iseenesest mitmeski mõttes problemaatiline. Paku näidendi tekstis on koht, et „alguses oli sõna”. See viitab, muidugi, mitmetele pühakirjadele, eelkõige siiski Johannese evangeeliumile. Probleem on aga selles, et pühakirjades ei ole sõna pelgalt sõna, vaid kaalukas sõna, mõistetud sõna (logos). Ehk teistmoodi öeldes: kui sõna muudab kommunikatsiooni põhimõtteliselt võimalikuks, rüütab mõtte, siis vaid mõistetud ja äratuntud sõna on kaalukas ja jumalik. Usutav. Sõnadega saab ka lobiseda, tühja ja uskumatut juttu rääkida (laleo).

Lavategelaste juures me näeme, kuidas mitmesuguseid sõnu mõistetakse või ei mõisteta, kuidas sõna kandub edasi ühest olendist teise ja mis on selle tagajärg. Kuidas see toimib aga saalis istujatele, on juba iseküsimus. Nagu kirikuisa Augustinus on öelnud, püüab pühakirja sõna alati väljendada midagi sõnulseletamatut ning seetõttu peame üritama vaadata sõnade taha, mõtte poole, võib-olla seda küll tabamata, aga vähemalt üritades. Iseenesest on teater väärt vahend sõnulseletamatu väljendamiseks, võib-olla isegi kõige kohasem vahend: teatris ei ole ju ainult sõna, vaid ka kohalolek, tõlgendamine, teine ruum, sõnadega väljendamatud tunded. Just selle poolest paistab silma Uku Uusbergi lavastus (Pakk on läinud siinkohal pigem filmilikkuse teed). Uku Uusbergi lavastatud „sõnale” annab tähenduse teatri, kogu keele ja (poliitilise) situatsiooni kontekst, milles seda sõna kasutatakse. See sõna oli väga õiges kontekstis kohal „Karjääri” esietendusel, kus poliitikud ja prominendid esimestes ridades istusid ja sõna kuulasid. Saab ju teatris luua oma süsteemi, oma keele, oma situatsiooni, mis annaks sõnadele iselaadse tähenduse, raamida need sõnad nii, et neid mõistetakse kaaluka mõttena, tõsta need argipäevaunustusest välja, asetada poodiumile, anda neile hääl.

Äratuslikku ja kasvatuslikku ülesannet nägi Vanemuise teatril juba teoloogiharidusega Karl Menning, seega on rahvavalgustuslikul eesmärgil teatrit tehtud seal pikalt. Teater ongi Eestis justkui põhjakonn, kelle saab rasketel aegadel paganatele abiks kutsuda, see on võimalus pidada jutlust inimestele, kes kirikus ei käi. Niisiis, lavastajatel on mida öelda, nad tahavad öelda ning nad arvavad, et tingimata on vaja öelda. Kuidas end arusaadavaks teha? Kas näha palju vaeva, pingutada, lükata üksteise otsa palju keerulisi sõnu ja võõraid mõisteid ning siis tuleb keegi vaataja, ei vaevugi ehk üldse peatuma ja kaasa mõtlema, heidab vaid kiire pilgu ning läheb siis edasi. Kehitab õlgu veel peale selle. Nii ju ei lähe! Lugeja, vaataja, inimene on vaja kõigepealt ikkagi kätte saada, panna piletit ostma, saali juhatada. Eks selle pärast ongi plakatikunsti kuldreegel see, et sõnum peab olema lühike, lööv, meeldejääv, võimendatud esilekerkiva graafilise elemendiga, peibutama millegagi. Kui panna plakatile liiga palju teksti, ei pruugi inimene vaevuda seda enam lugema ja kogu ponnistus on justkui asjata.

Rein Paku ja Uku Uusbergi ees ongi olnud kirjaniku ja lavastajana selline probleem ning mingis mõttes on nad selle lõpuni lahendanud vastutulelikult ehk siis plakatlikult. Mõlema lavastuse sõnum on suur ja selge, kujundatud on see hästi, isegi vaimukalt ja pilkupüüdvalt. Sellist intentsiooni saab vaid kiita. Ent tegelaste plakatlikkuse tõttu on neist saanud autori marionetid, nad ei paista enam inimestena, vaid asjadena, kehastades seda, mille vastu on just äsja jutlust peetud. Mitmeplaanilisus jääb maski varju, isikute asemel on pigem jämedate joontega karikatuurid. Selliste tegelaste kujutamine ei paku näitlejatele ilmselt suuremat väljakutset, kindlasti aga seda suuremat lusti. Mõlemas nähtud lavastuses paistsid näitlejad tundvat oma tegevusest lõbu ning esitasid oma rolli kiiduväärselt hästi. Eriliselt väärib esiletõstmist Robert Annuse kehastatud miim.

Traagika võrsub sageli mittemõistmisest ning mõlema lavastuse esimesel poolel kerkib see vaikselt esile, pinge on täiesti olemas, tekivad küsimused ja ootused. Tegelased laval on segaduses, pinges, justkui hakkaks maski varjust kooruma inimene, serv juba paistab. Toimuvad sissejuhatused maailma, selgust ei ole, on aga mingi ootus. Inimene on paigutatud teatrisse, vaataja on peaaegu käes. Seda tundsid ilmselt ka lavastajad ning, jõudnud otsusele, ütlesid seejärel kiiresti ära, mis neil tegelikult öelda oli. Just siin kaob mõlemast lavastusest pinge ära, areng on kiirustav (Pakul) või veniv (Uusbergil), sügavus läheb kaotsi. Sügavust ei paista mitte selle pärast, et selle taotlust ei oleks, vaid selle pärast, et see väljendub lihtsalt sõnades. Sõnad jäävad siin autori mõtte karedaks kostüümiks, suutmata seda rüütada ja väljendada midagi sellist, mis jääb sõnade taha. Senikaua, kui lavastajad kasutasid teatri vahendeid ja näitasid, toimisid mõlemad lavastused hästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming