Artjom Garejev: „Selleks et lavastajal tekiks oma käekiri, tuleb palju „kirjutada““

TAMBET KAUGEMA

Artjom Garejev

Artjom Garejev

Hendrik Osula

Teatri aastaauhindade seekordsete laureaatide nimistu suurim, ent seda meeldivam üllatus oli see, et parima lavastaja auhinna viis teatripäeva peolt koju Artjom Garejev Vene teatrist. 2002. aastast selles teatris näitlejana töötavale Garejevile pole võidu toonud „Vaenlane“ küll debüütlavastus (varem on ta lavastanud trupiga Drugoi teatr, Vene teatri näitestuudioga ning rühmitusega Audiokinetica, samuti teinud Moskvas Štšukini-nimelises teatriinstituudis oma koolilavastusi), kuid kahtlemata on tegemist tema esimese suuremahulise lavastajatööga.

See on küll banaalne ja kulunud küsimus, ent pühapäevase teatripäeva peo taustal ei saa jätta küsimata. Mida teile ja Vene teatrile tähendab parima lavastaja aastaauhind?

See on tohutult tähtis sündmus nii mulle kui ka kogu meie meeskonnale ja üldse Vene teatrile. Ma ei osanud seda auhinda oodatagi, siiani tundub, et tegemist on eksitusega, sest minu kõrval olid ju nominentideks vägevad kogenud lavastajad. Juba see, et sattusin „Vaenlasega“ viie parema sekka, paistis väga suure võiduna.

Kuidas sattusite Belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaanile, millest hiljem vormus lavastus „Vaenlane“? Millised teemad sealt köitsid?

Materjali valimine on mulle üldse väga keeruline, puhas põrgu ja piin. Tuleb teha panus, õige ära aimata. Kui valik on tehtud, läheb lihtsamaks: tuleb püstitada endale selged raamid ja hakata minema. Ka seekord oli valides tähtis, et kõik klapiks. Ma ei tahtnud kasutada suurt lava ega palju näitlejaid, vaid keskenduda põhjalikult vähestele näitlejatöödele. Vaja oli leida materjal, mis võimaldab teha näitlejatega peent ja intensiivset tööd. Just sellepärast on asetatud publik mänguruumis näitlejate lähedale – nii peab kõik olema usutav ja tõetruu. Fookus on psühholoogial, tegelaste siseelul. Selleks läks tarvis kaht võimsat näitlejat: Aleksandr Ivaškevitš ja Igor Rogatšov veavad kogu etendust, see on neile üles ehitatud.

Amélie Nothombi teos pole küll detektiivilugu, aga selles on salapära ja põnevust ning natuke ka müstikat. Köitis võimalus uurida inimloomuse tumedat poolt. Tahtsin teha karmi ja halastamatu lavastuse, näidata, kuidas inimesed tegelikult ei tea, kes elab nende sisemuses, kuidas peidetakse endas kurjategijat, õpitakse teda varjama ja temaga koos elama. Tihtipeale süüdistame oma hädades väliseid mõjureid – poliitikuid, riigivõimu, makse –, kuid tegelikult peitub meie kõige suurem vaenlane meis endis. See vaenlane tuleb üles leida ja hävitada või vähemalt hoida teda enda sees vaos.

2002. aastal lõpetasite Moskvas Vahtangovi teatri juures Štšukini-nimelise teatriinstituudi näitleja erialal ja 2015. aastal saite samast draamalavastaja diplomi. Kas olete pigem näitleja, kes aeg-ajalt lavastab, või näitlev lavastaja?

Raske öelda, „Vaenlane“ on minu diplomilavastus ja ühtlasi esimene suurem tõsisem töö. Minu lavastajatee on alles alguses, keeruline öelda, kuidas see edasi kulgeb. Lavastada tahan ma muidugi, aga mulle meeldib ka näidelda. Vähemalt praegu mulle tundub, et seda saab ühildada, lülitada ennast ümber ühelt töölt teisele. On küll öeldud, et see pole võimalik, aga veel pole ma sellise vastuoluga põrkunud.

Milline on teie lavastajakäekiri? Kas teie puhul saab juba rääkida oma stiilist?

Oma käekirjast on vist vara rääkida. Selleks et tekiks oma käekiri, tuleb palju „kirjutada“. Küll aga olen veendunud, et iga materjal nõuab isemoodi lähenemist, talle ainuomast keelt ja vormi. Seega võib lavastaja käekiri sõltuvalt materjalist erineda. Audiovisuaalne lavastus „Mehaaniline klaver“, mille tegin mullu koos rühmitusega Audiokinetica, oli olemuselt performance, Vene teatri „Vaenlane“ seevastu psühholoogiline draama. Kaks täiesti erisugust lavastust.

Missugune peaks teie arvates olema Vene teatri asend Eesti teatripildis? Kas ideaalil ja tegelikkusel on vahe sees?

On kindlasti. Vene teater on ainus omataoline Eestis, kas või keele tõttu, ja sellepärast tundub mulle, et ta peaks olema vaheldusrikkam ja mitmekesisem. See ei saa olla autoriteater, kus üks kunstnik teebki vaid talle omast teatrit. Vene teatri katuse all võiks tegutseda palju erilaadseid teatrisuundi, mahtuda sellesse majja mitmesuguseid vaateid teatrile: klassika – aga siis tõesti hästi tehtud –, nüüdisdramaturgia, performance’id jpm. Mida rohkem mitmekesisust, seda parem kõigile, sest Vene teatri näitlejad on käinud ju väga erisugustes teatrikoolides ja siinne publik on samuti eriilmeline. Tähtis on, et igaüks leiaks sellest teatrist midagi, mis talle tõesti meeldib ja huvi pakub.

Ühes hiljutises intervjuus ütlesite, et Vene teatris peaks olema rohkem lavastusi, mis kasvavad välja siinsest kultuuriruumist? Mida te täpsemalt silmas pidasite?

Pidasin silmas seda, et kui Venemaa teatrid tulevad Tallinna oma antrepriisidega (valdavalt meelelahutusliku sisu ja tagasihoidliku kujundusega ringreisilavastused – toim), jookseb siinne vene publik neile tormi. Muidugi on kasulik ja tore vaadata, mida teised teevad, ent ühelgi külalisetendusel ei räägita teemadest ja probleemidest, mis on siin, Eestis olulised. Vene teatri trupp aga tajub ja mõistab siinset keskkonda ning ta suudaks luua lavastusi, mis kasvavad välja just sellest ja mõtestavad meie elu.

Peale Vene teatri olete tegev rühmituses Audiokinetica, läinud aastal lavastasite seal audiovisuaalse lavastuse „Mehaaniline klaver“. Mida see koostöö teile pakub?

Selle rühmituse eestvedaja on Vene teatri muusikajuht ja helilooja Aleksandr Žedeljov ning seal eksperimenteeritakse heli ja heliruumiga. Teatri­instituudis midagi sellist ei õpetata, seega, ise teeme vigu ja õpetame üksteist. Audiokinetica on absoluutne vabadus eksperimenteerida.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar