Armuarmid

Siim Maateni lavastuses „Arm“ ei ole seda eesti akadeemilisele teatrile nii iseloomulikku üleliigset kolmandikku.

PEETER PIIRI

Arm“, autor ja lavastaja Siim Maaten, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Kaisa Roover, valguskunstnik Villu Konrad, muusikaline kujundaja Matis Leima. Mängivad Madis Mäeorg, Artur Linnus, Katrin Kalma ja Rita Raave. Esietendus 10. VI Halliste kiriku kõrval Annatares.

Vennaarmu varjutavad armid. Artur Linnus ja Madis Mäeorg.

Vennaarmu varjutavad armid. Artur Linnus ja Madis Mäeorg.

Kris Süld

Üle aastate, aegruumi piirimaal, elu ja surma ühendavas vahelolus, kohtuvad kaks venda. Koos üles kasvanud on elutee lahutanud. Üks on endine näitleja, kes palju ringi rännanud, ja tunneb ilmas toimuva eest kõrgendatud vastutust. Teine on jäänud koju lähedaste sugulaste, kogukonna ringi, teeninud elatist ja loonud pere. Puutuvad kokku ja põrkuvad kaks maailma, kaks vaatenurka, ühtaegu sarnast ja seejuures väga erinevat. Kahe lähedase inimese suhted on keerulised ja vastuolulised, tunnete ja mälestuste spekter ulatub mõlemas suunas ja igatepidi äärmustesse. Vennaarmu varjutavad armid.

Vendade lapsepõli oli möödunud ajajärgul, kui sõnakuulamist, arusaamist sellest, mida tohib teha ja mida ei tohi, jagati veel vitsaga. Füüsiline vägivald ja hirmutamine kasvatusvahendina on hell teema, ometi on terved põlvkonnad just niimoodi üles kasvanud, siinsete ridade autor kaasa arvatud. Kui poiste isa lahkub, ei saa enam vitsaarmu jagada, siis peab vanem vend ema toel ja sunnil võtma lapsekupja ameti enda kanda. Emaarmu väljenduseks on siis võimupüramiid, mis lõpuks sandistab aastatega kõigi asjaosaliste hinge. Asja ei tee sugugi kergemaks ka see, et ükski neist pole tegelikult võimuhull ega sadist, vaid kõik toimivad nii sellepärast, et peavad seda möödapääsmatult hädavajalikuks.

Vennad kohtuvad kodutalus hetkel, kui ema on haiglas suremas. Räägitakse põgusalt juttu, kombatakse teineteist arglikult ja võõrastamisi. Juuakse peatäis viina, jäädakse magama. Ärgates avastatakse, et nad ei pääse enam mingil müstilisel põhjusel koduuksest välja. Nad ei saa haiglasse surevat ema vaatama minna, nad ei saa üldse enam kuhugi minna. Nad peavad päevade ja nädalate ja kuude kaupa olema selles vahel olulises kohas koos. Söögivarud on piiratud, ühel hetkel kaovad elekter ja vesi. Tagatipuks hakkab noorema venna tervislik seisund silmanähtavalt halvenema. Psüühilised pinged kahe suletud ruumi vangistatud inimese vahel kasvavad, luukered kapis hakkavad kolistama.

Siim Maaten on näidendi nii dramatiseerinud kui ka lavastanud. Teatrikooliaegsest lavastajaülesandest on nüüdseks välja kasvanud kahetunnine lavastus, mille peamistel tegelaskujudel on autobiograafiline ja seejuures mõnevõrra skisofreeniline mekk man. Asi on selles, et Maaten on konstrueerinud mõlemad vennad iseenda põhjal, endast lähtuvalt, s.t kodutalus kohtuvad mingis mõttes n-ö Maaten 1 ja Maaten 2. Tulemus on üllatavalt elutruu. Kui ma poleks kuulanud Maateni intervjuud, kus ta ise räägib sellest, siis ma poleks seda pähklit tõenäoliselt katki hammustanud. Mulle on see tõesti dramaturgiline saavutus: luua iseenda ajaliste variatsioonide põhjal, iseendast eri arenguetapil, psühholoogiliselt usutavad, eraldiseisvad karakterid, pealegi vennad, konstrueerida nende ümber keeruliste inimsuhete universum – see juba on midagi.

Ärge laske end minu jutust eksitada. „Arm“ vastab läbini psühholoogilise suhtedraama kaanonitele, seda tüüpi teatri austajatel pole siin mingit põhjust pettumiseks, hinnaalandust ei tehta ei dramaturgilises, lavastuslikus ega näitlejatöö plaanis. Temporütmiliselt vahelduvad tõsisemad, pingelisemad, pikemad kahe venna stseenid lühemate, lõbusamate pildikestega, kus külarahvas arutab elavalt vendade eraelu üksikasju. Selline lavastuse raamistik meenutab natuke jaapani -teatri etendusi, kus pikemate religioossete etteastumiste vahele mängiti lustlikumaid kyōgen’e. Etendus kestab kaks tundi, ometi on lavaaeg nii täpselt täidetud, et hetkegi ei lasta tähelepanul hajuda, ühtegi auku ei ole – ei ole seda eesti akadeemilisele teatrile nii iseloomulikku üleliigset kolmandikku.

Külamuttide jutuvada vendade pingestatud dialoogi vahel toob teatrilavale tagasi antiikaja teatri elemendi koori. Etenduse lõpus üles astuv kohalik külakoor Rosin võimendab ühiskonna pidevat kohalolu nii heas kui ka halvas mõttes. Sotsiaalsele kontekstile lisandub koht: Annatare Halliste kiriku ja surnuaia vahel, endine aidahoone, mille interjöör vibreerib koos näidendi „kodutalu“ õhustikuga ja millesse vallavõimud kavatsevad rajada igavikumuuseumi. Näitlejad töötavad kõik tehniliselt laitmatult, s.t me ei näe laval neid, vaid nende esitatavaid tegelaskujusid.

Hea meel on tõdeda, et Eesti suvelavastuste repertuaar ei koosne ainult mõttetutest komöödiatest ja lamedavõitu haltuurast, mida põlgavad lõpuks ühtviisi nii teatrikülastajad kui ka lavajõud. Nende armetut eksistentsi õigustab ehk ainult pileti krõbedavõitu hind. Aeg-ajalt siiski pakutakse õnneks ka päris teatrit, tõsist teatrit läbimõeldud dramaturgiaga, täpselt komponeeritud lavastaja- ja näitlejatööga. „Arm“ on kindlasti selline lavastus, sobib neile, kes peavad lugu sügavamaid psühholoogilisi küsimusi tõstatavast teatrist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming