Armastuse kapp elu rapsipõllul

Tambet Kaugema

Viljandi teatritudengitele on detektiivlavastus „Pulm” kahtlemata väärt mänguvõimalus. MTÜ Kultuur Aitab Hingata „Pulm”, autor Kaur Riismaa (EMTA lavakunstikooli XXVI lend), lavastajad Adeele Sepp ja Marika Palm (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti IX lend), pulmakõnede autorid Urmas Vadi, Jim Ashilevi ja Maria Lee Liivak. Mängivad näitlejad Rita Raave, Merilin Kirbits ja Allan Kress, Viljandi kultuuriakadeemia IX lennu näitetudengid Katrin Kalma, Jaanus Tepomees, Rait Õunapuu, Imre Õunapuu ja Hendrik Vissel ning Liisu Krass Tartu Üliõpilasteatrist. Esietendus 8. VI Viljandimaal Õisu mõisas. Igasuguste segaduste ärahoidmiseks olgu kohe alguses ära öeldud, et Õisu mõisas etendatavas detektiivlavastuses „Pulm” on mõrvar taksojuht. Kui ehitada võdisev mälusild üle eesti teatri vaevavete, siis tuleb tunnistada, et meie teatriloost vaatab vastu päris palju kahtlasi taksojuhte. Meenutagem või 2007. aastal Vanemuises lavale jõudnud krimilugu „Jäine mõrv”, mille puhul Haroldi osatäitja Jaan Rekkor ütles päev enne esietendust ajalehes ausalt välja, et taksojuht tegi.1 Või siis Eesti Draamateatris Uku Uusbergi „Kuni inglid sekkuvad”, kus samuti laval salapärane taksojuht. Tõsi, „Pulmas” võib taksojuhi veretöö motiiv jääda vaatajale ehk pisut hämaraks, ent kõige tõenäolisema seletusena tasuks ilmselt kaaluda võimalust, et pulma kontvõõraks kiirustanud klient ei soovinud nagu kord ja kohus oma taksoarvet tasuda ning sai selle eest karmi, ent õiglase karistuse. Inimesel, kes otsib „Pulmast” emotsionaalset teatrielamust, tuleb arvestada kahe tingimusega: päriselus peab ta kindlasti nautima pulmades käimist ning tundma kriminaalkirjanduse (ja kõigi selle produktide: tele- ja teatrilavastuste, filmide jm) vastu keskmisest suuremat huvi. Vastasel korral pakub nähtav siiski vaid põgusat intellektuaalset pinget, et kuidas ühte või teist teemat on selles lavastuses lahti harutatud, aga ei enamat. Kui ma nüüd sobran oma hallide ajurakkude keskele peidetud facebook’is, siis esimese hooga ei meenu sõprade-tuttavate seast just palju neid, kelle puhul oleks mainitud kahest tingimusest esimene täidetud.

Traditsiooniline eesti pulm, oh valu ja vaeva, on oma titemähkimise, pakulõhkumise ja hüsteeriliselt mänge korraldava pulmaisaga ikkagi päris karm katsumus. Kui nüüd keegi imestab, miks meie pulmades nõnda palju juuakse, siis vahest ei tuleks põhjust otsida rahva taltsutamatust joomahimust, pigem üritavad inimesed sellisel moel piinlikust olukorrast valutumalt üle saada. Kavalehelt selgub kibe tõde, et ka näitemängu autor Kaur Riismaa on oma noore elu jooksul sattunud ühe korra pulmavägivalla või vähemalt väärkohtlemise ohvriks ning pidanud tüütu pulmavana eest põgenema. Sealt siis ka inspiratsioon.

Pole kahtlustki, pulmad ja kriminaalteosed toetuvad mõlemad klišeedele, ainus erinevus tuleb ilmsiks sellest, et kui krimiloo puhul hinnatakse enamasti kõrgelt autori oskust tuua rangetele vormireeglitele vaatamata sündmuste käiku ootamatuid pöördeid, siis pulmades kappab kõik sissetallatud rada mööda (kusjuures rada on nii sissetallatud, et paistab rohkem kraavina) ning sellest kõrvalekaldumist vaadatakse üpris kurja pilguga. Keskpärast pulma ja keskpärast krimilugu on, seega, nende tüütu olemuse tõttu raske taluda. Kuidas on lood lavastusega „Pulm”, kus on ristatud mõlemad need üsna kergesti banaalsusesse libastuvad teemad?

Kokkuvõtvalt: aitäh küsimast, lood võiksid olla paremad. Valdav osa esimesest vaatusest, seni kui tapatööd ei olnud veel sooritatud, jättis kõik tõepoolest tunde, nagu viibinuksin pulmas. Ainult et siin ei ole see mõeldud kiitusena. Kui pärispulmas on tüütu, siis enamvähem sama olukorra kandmine lavale ei tee seda kuidagi huvipakkuvamaks. Muidugi võis aimata näitekirjaniku, lavastaja ja näitlejate kohati iroonilist kõrvalpilku (iseäranis just teise vaatuse alguses, kui asuti mõrva uurima). Päris tõsimeeli sellist lugu mängida ei kannatakski, ent rohkem jõulist groteski ning vähem üheplaanilist pateetikat tuleks ilmselgelt asjale kasuks. Grotesk võib tappa jutustatava loo, sellega tuleb tõesti olla ettevaatlik, kuid praegusel juhul kippus seda tegema igavus.

Aga kui nüüd ronida Monty Pythoni poiste eeskujul ristile ja üritada näha elu helgemat poolt, siis tuleb selle lavastuse juures tunnustavalt nimetada vähemalt kahte aspekti. Viljandi teatritudengitele on see kahtlemata väärt mänguvõimalus, milleta jääks nende koolitee tunduvalt vaesemaks. Kas või olukord, kus tuleb mängida napilt meetri kaugusel publikust (või aeg-ajalt lähemalgi), on oivaline harjutus lavahirmu taltsutamiseks. Kui nüüd kogenumad kolleegid pedagoogilistel põhjustel võrdlusest välja jätta, sündis sellest lavastusest ju ka mitu päris korraliku kõrvalrolli (ennekõike pean silmas Jaanus Tepomehe Margust ja Hendrik Visseli Pulmaisa). Teine aspekt on suveteatrile sageli üldomane ja seotud siseturismiga: mängupaiga valiku eest oleksid isegi Bosnia ja Hertsegoviina ning teised Balkani maad andnud meile kaksteist punkti nagu naksti, sest kaunis Õisu mõis oma pargi ja naabruses asuva järvega on tõepoolest vaatamist väärt.

1 Raimu Hanson, Jaan Rekkor andis tapja teada. – Tartu Postimees 20. IX 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming