Armastus on tugevam kui unistus

PILLE-RIIN PURJE

Urmas Lennuki tundlik lavastajateater oma nappide leidlike kujunditega annab näitlejatele sisimat mänguruumi ja -rõõmu. Albu valla „Vargamäe unistaja”, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Anni Rajas, muusikaline kujundaja Loore Martma. Mängivad Ott Sepp, Loore Martma, Liisa Pulk, Tarmo Tagamets jt. Esietendus 18. VII Vargamäel Tammsaare muuseumi rehetares. „Vargamäe unistaja” on Urmas Lennuki viies A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhjal loodud näidend ja kolmas autorilavastus. Juba mängupaiga tõttu rehetares, kohati ka tundetoonidelt, võib luua hinge- ja mälusildu lavastusega „Vargamäe varjus. Mari lugu” (2010). Kui tookord oli nähtamatu tegelane Krõõt, siis nüüd jääb ilmsi ilmumata Juss, ehkki Mari kannab kleidivööna saatuslikku nööri. Seejuures on nii Andres, Mari kui ka Pearu avanemas jälle uudsest vaatenurgast. Lennuki tundlik lavastajateater oma nappide leidlike kujunditega, mille loomisel oluline kunstnik Anni Rajase täpne looduslähedane minimalism, annab näitlejatele sisimat mänguruumi ja -rõõmu. Iseäranis paeluv on uue näidendi tekst: hoolikas sõnavalik, mänglev ja musikaalne alliteratsiooniküllus loob isikupärase, rahvaluulelähedase rütmimaagia. Seda toetab elus muusika: viiuliga muusik (Maili Metsalu või Sänni Noormets) viibib saalis tagareas, olles sündmustega vahetus kontaktis.

Näidendi pealkiri „Vargamäe unistaja” määrab peategelaseks Andrese, tema see unistaja ju on. Rolli olemuse otsustab osatäitja valik. Ott Sepp oma helge ja pigem pehme sarmiga ei ole kindlasti n-ö ootuspärane Andres Paas. See aegamööda vananev ja ometi jonnakalt nooreks jääv Vargamäe peremees on Lennukil kirjutatud-lavastatud ning Sepal mängitud lüürilises helistikus. Selle Andrese silmades pole kangust ega kurjust, vaid vargsi süvenev kurbus ning hämmeldunud valu, kuhu enamasti ei sugene naeratuse varjukestki. Andres tahaks ju armastada mitte ainult Vargamäed kui kodukohta, vaid ka oma naisi ja lapsi, aga ta ei oska või ei söanda armastust avaldada. Või kui ta siiski end kokku võttes sõnastatud siiruseni jõuab, ei saa Andres kuidagi naisele silma vaadatud. Ja kui ometigi korjab kokku viimased julguseraasud ja vaatab naise poole, hoiab see parajasti Oru Pearu pead oma süles ja suigutab kui lapsukest üleaedset, kes tulnud hingevalu pihtima ja naiselikku õrnust otsima.
Paradoksaalselt jääb Ott Sepa Andres ikkagi kõige suletumaks tegelaskujuks selles väga huvitavas näitlejate kvartetis. See paneb mõtlema, et Mäe Andrese olemust lahti muukida pole üldse kerge, eks ole ju Andrese varasemas lavaretseptsioonis jäänud valdavaks tema kangus ja kibedus. Varjatuma hingeilma paotamine, intensiivses tasakaalus välise suletusega, seisaks nagu ikka veel ees. Võimalik, et päris tõelisi Andreseid, kogu kompromissitus tööarmastuses ja jõulises pühendumises, meie ajas enam ei olegi.
Igatahes Oru Pearu näikse andvat end märksa lihtsamini kätte kui Andres, nii näitlejale kui ka publikule – nõnda sünnib ka seekord. Tarmo Tagametsale on Pearu roll äärmiselt õigeaegne ja tänuväärselt näitleja ampluaad või hoopis vaataja trafaretseid eelarvamusi tühistav, sest Tagametsa lavanatuuriga kipub vägisi kaasnema teatav kantpea- või tahumatuse kuvand. Tema Pearu ilmubki kasimata suuvärgiga joviaalse sellina, aga Muraka hingeelu ilmutamist ei tule üldse kaua oodata. Lennuk ei pelga hingelist hellust ega, kui on põhjust, ausaid sentimentaalsuseta pisaraidki. Pearu krutskites pole tigedat kiuslikkust, temas pulbitseb kirglik mänguriveri. Pearu õilis eesmärk – tuua Vargamäele rõõmu – on üks Lennuki Tammsaare-mängude põhisõnumeid.
Pearuga seostub vahvaid, vaimukaid, ootamatuid seiku: tema toob uuele naabrile kingituseks „koera”, mis väheke nagu krati moodi, tehtud vokist. Seegi üks Lennuki lavalugude printsiipe, et ta eeldab publikult A. H. Tammsaare teose põhjani tundmist, iseseisvat lünkade täitmist, tänu millele saalis tekibki eriline kaasaloomise mõnu. Nii ei puudutata „Vargamäe unistajas” poole sõnagagi Krõõda veart vokki, aga Pearu vokk-koerad loovad tema ja Krõõda vahele nähtamatu hingesilla. Esimesel koeral on küljes kasevihad, Andrese ja Pearu tülituhin muutub vihaseks vihtlemiseks, mis sama jaburnaljakas kui naabrite kemplemised „Vargamäe varjus”. Kui lävele ilmub Krõõt lapsega, katkestab Pearu Andrese vihaga udjamise ja kingib noorikule needsamad vihad nagu kauneimad lillekimbud.
Täiesti eriliselt ja kujundlikult saab lahendatud klassikaline sigade kutsumise stseen, kui Krõõda „hele jaal” kõlab imeilusa lauluna, notsudest aga saavad perenaise mõjuväljas õrnad ja naljakad roosad õhupallid. See eheduse ja tinglikkuse kontrast toimib Andrese ja Pearu elutunnetuse eristamisena: kui Andres varem notsud toast välja viskas, olidki need vinguvad pärissead; Pearu vaimusilmas laulab Krõõt põrsad poeetiliselt lendu. Üllatava ja vihjelisena mängitakse ka see suur stseen, kuidas Andres peksab jõuluõhtul teisepere koera: jällegi on koer Pearu sokutatud, seekord õelalt irevil hammastega ja oksakestest sarvedega tõhus hunditopis, mille Pearu viskab üles lae peale ja Andres siis möllab ülal nõnda ägedalt, et laepalgid põruvad ja publikule heinapepri kaela variseb.
Lennuk on ikka osanud naisi elusaks kirjutada ja lavastada. Ka „Vargamäe unistajas” on tõelised peategelased kaks naist oma enesestmõistetava elujulgusega armastada, vastuarmastust igatseda, suisa nõudagi – selgete otsekoheste sõnadega, mis Tammsaare tegelastel ütlemata jäidki. Aga kummalgi naisel on ka mõjusaid vaikimise viive, kui neil silmad vett täis valguvad. Loore Martma vilajas, sissepoole naeratav Krõõt ja Liisa Pulga atsakas, sõnakas Mari mõistavad ja hoiavad teineteist. Mõlema näitleja osalahendused paotavad uusi väljendusvahendeid. Eluproosa ja luule mõjusas tasakaalus on lavastatud laste sünnid ja surmad: roosad ja sinised pehmed riidelapid emade kõhu ümber muutuvad tittedeks, keda hoida ja hellitada, et siis lapid taas lahti harutada ja hoolimisega tuulduma riputada. Üks valusaid kulminatsioone on naiste õhuline itk, kui surevad Juku, Kata ja Anni, kui Mari annab lapsukesed-lapikesed Krõõdale üle, kes nad sealpoolsusesse kaasa viib.
Mõlemad naised on hingelt tugevad ja kestvad. Loore Martma Krõõt ei ole allaheitlik hing, tema tuleb lõpuks Andresega kõige olulisemast rääkima. Liisa Pulk ei lase Mari osas lahti jõulisest elujaatusest. Kui  Ülle Lichtfeldti Mari „Vargamäe varjus” trotslikult jumalalt vihma küsis, siis see saatiski sahmaka Marile kaela; Liisa Pulga Mari palub rõõmukübemeid ja kuigi neid ülalt ei lange, ei lakka Mari rõõmu ihkamast. Huvitav on Pulga rollis häälekasutus, reipalt põristav „sellepär-rrast” kui Mari vitaalsuse tunnussõna, millest hiljem hakkame puudust tundma. Meenub, kui oluline, aga hoopis teistsugune oli Pulga helisev häälemäng Nirksilma osas Lennuki lavastuses „Tappa laulurästast” (Vanemuine 2012).
Vargamäe meeleolude uperpalle kujutab ekstra uhkelt stseen, kus ühe hingetõmbega peetakse Jussi matuseid ning kohe sinna otsa Andrese ja Mari pulmad. Ukselävel kössitava Pearu karge hardusega loetud „Kerkokell” on tasane järelhüüe Jussile (luues üksiti salaseose „Vargamäe voonakeses” kõlanud Gustav Suitsu luuletusega „Ühele lapsele”). Siis see päris matus-pulm. Laudlinale seatakse väike lauluraamat, viinaklaasid-pudelid ja väike kuhjake ehtsat mulda. Mari hingepõhjani kurb „Jumal sul ligemal …” ja kolme leinalise mullapeotäied, mis suunatud ülespoole, otsekui lendupääsev viibe Jussi hingele taevas. Ja juba puhkeb uljas pulmapidu, Pearu saab vingelt ette kanda Laulu-Lullu lorilaulu, ikka sama puhtsüdamlikult väekas kui äsja „Kerkokella” lugedes.
Ott Sepa Andrese avalaim, lapsemeelne mänguhetk seostub unistusega esimesest pojast. Andres võtab puuhalu, kujutleb selle oma lapseks, näitab pojale väikest oksakest, millest tahab kasvatada suure puu. Aga nagu kiuste, just selsinatsel salajasel tundeviivul, satub Andresele peale va sunnik nuabrimees. Kähku raiub Andres, oma südant häbenedes, puuhalu pilbasteks, murrab pungadega vitsakese pooleks. Finaali eel kordub Andrese unistusmäng puuhalgudega, seekord sätib isa enda ümber kolm poega: juba kodunt lahkunud Andrese, Antsu, Indreku. Siis tulebki mehe juurde kujutlusena tagasi Krõõt, üheskoos kõneldakse lahti tõde noore Andrese äraminekust, poja hüvastijätusõnad isale.
Enamasti ei kasuta Urmas Lennuk oma näidendites A. H. Tammsaare sõnasõnalist originaalteksti, vaid sõnastab ümber. Nüüd korraga teeb ta erandi, et otse pedantse täpsusega üle ütelda too kurikuulus, pikki aastakümneid talumatult lihtsustatud krestomaatilisim „Tõe ja õiguse” tsitaat. Teadagi, see on Andrese „tee tööd ja näe vaeva … ”, millele tsiteerijad ei vaevunud lisama noore Andrese vastust: „ …aga armastust ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.” Ometi, lugegem veel kord hoolega „Tõde ja õigust” – ei lõpe kahe Andrese, isa ja poja dialoog, ka selle tõdemusega. Romaanis öeldakse veel kaks olulist lauset, mis mõlema tegelase hingeilma avardavad. Nõnda jääb miski Tammsaare lõpuni mõtlemise ja sõnastamise kires alati tabamatuks, sestap annabki tema loodud põhjatuid tegelasi igavesti tõlgendada.
„Vargamäe unistaja” aga lõpeb lepitava tundmusega. Kahekesi koos kambrisse kaugenevad Andres ja Mari jutlevad õige sõbralikult. Kõrvu hakkab, kuis Mari vastab Andrese küsimusele usust nende poja Indreku sõnadega: „Ma arvan, et usun.” Usus ja unistustes võib kahelda, armastus on  tugevam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming